Juba siia reisides soovis Anna külastada Rumeeniat, sest Sveshtari asub suhteliselt piiri ääres ning siit Rumeeniasse ei ole pikk teekond. Kuidagi sattus see jutt ka teiste kõrvu ja kõik olid ideest vaimustuses. Esimesel nädalavahetusel oli meie ainuke vaba päev laupäev, aga see oli juba saatva organisatsiooni poolt ära organiseeritud. Seega sobis reisimiseks järgmine nädalavahetus. Kõik ei saanud siiski reisist osa võtta, sest armeenlastel ja Seheril (türklane) oleks sellest viisat vaja läinud. Nemad organiseerisid endale ekskursiooni lähedal asuvas linnas. Kuna meie grupis on ka 2 rumeenlast olid nad natuke pealinna vaatamisväärsuste kohta uurinud. Mommo (hispaanlane) nimetas linna sealse regiooni peokeskuseks ja tema kindel soov oli pidusid külastada.
Rentisime kohalikelt minibussi ja auto ning asusime laupäeva hommikul Rumeenia poole teele. Reis läbi Bulgaaria kulges vana rada pidi, sest meie esimene peatuspaik oli juba tuttav Ruse. Seal saime vahetada Bulgaaria leeve Rumeenia leudeks. Minu arust on rumeenlastel kõige kaunim raha, mida näinud olen. Raha disain on ilus ja materjal hoopis teistsugune kui eurodel. Rusest ületasime piiri ja Doonau jõe. Kui võiks loota inimlikku läbisõitu ühest Euroopa Liidu riigist teise, siis kahjuks see nii ei ole. Autodes ja bussides olevaid inimesi kontrollitakse piiril ning see tekitab järjekordi. See on siis tagajärg pagulaskriisile, kõik ju teavad kui lihtne on piiriületus Balti riikide vahel. Täielik unelm sealse piiriga võrreldes. Meie teekond Rumeenias kujutas endast tasast maapinda ja mitte väga suurt erinevust tänavapildis Bulgaariaga. Üks asi tegi siiski rõõmu, selleks oli ladina tähestik. Polnud enam kirillitsas ilutsevaid silte. Itaallased tegelesid meie majutusega ning nende valitud hostel oli igati kaunis koht, kus öö veeta. Majutusasutus jättis väga koduse tunde. Disain oli Londoni stiilis, aga hosteli juurde jõuab veel tagasi tulla. Esmalt jagati meile linnakaardid, aga esimest korda ma avasin kaardi alles peale Bukarestist naasmist. Mul pole olnud kunagi erilisi raskusi orienteerumisega. Isegi uue linna puhul, kui näen kuidas tee läbida siis see jääb mulle meelde. Mulle meeldib ennast kutsuda elavaks GPS-iks. Võiks öelda, et Bukarest on veel kompaktsem kui Sofia. Iga nurga taga ootab uus arhitektuurimälestise tiitlit vääriv maja. Kauni arhitektuuriga ehitised on kõik ühes koos, sest linnas on ametlikult olemas vanalinna osa. Vanalinn on küll täis söögi- ja joogikohti, aga nende vahele mahub ka kirikuid ja muid toredaid hooneid. Nagu Ida-Euroopa stiilis Tallinn. Päeval veetsime aega kogu grupiga koos mööda linna tuuritades. Sööma minnes meie seltskond aga lagunes ning pärastlõuna veetsime kahes grupis. Ma läksin koos türklaste ja hispaanlastega parlamendi hoone juurde, lisaks oli meiega kaasas rumeenlane. Hiljem läksime tagasi kesklinna osasse, et hakata valmistuma õhtuks. Võtsime aja maha baaris. Teised läksid aga linna teises osas olevasse parki, kus asub järv. Me käisime oma grupiga veel hostelist läbi, aga teised liikusid kohe linna peale õhtust sööma. Millegipärast otsustasid inimesed minna kell 11 õhtust sööma McDonaldsisse. Minu ellu selline käitumine igal juhul ei mahu, seega skippisin õhtusöögi. Kesklinnas hakkasime teisi taga otsima ja rumeenlasega kambas pole see üldse keeruline. Vanalinna osa on täis baare ja klubisid ning see ala pole väga suur. Teised veel einestasid ja meie leidsime endale nii kauaks rock klubi, kus aega veeta. Ütleme nii, et sai proovitud absinti ja kangemaidki shotte. Ning majavein oli odav ja maitsev. Mul on ikka veel küsimärgid Bulgaaria veinide osas. Ka teine seltskond saabus ülevas meeleolus ja teekond, mida alustasime ühtse grupina vajus mõne aja pärast jällegi ära. Ühel hetkel sattusime ülerahvastatud klubisse ja tantsisime nagu meeletud. Kuna suurem osa ümbritsevatest inimestest olid võõrad, siis võis hullu panna. Aga Bukaresti klubid on tegelikkuses baarid, kus on lihtsalt veidi vaba ruumi tantsimiseks. Baarid on üksteise kõrval ja neisse siseneda on lihtne, sest puudub pilet ja dokumendi kontroll. On vaid dresscode, sest plätudega sisse ei lubata. Nii lõppes ühe vabatahtliku õhtu meie grupist. Üldiselt oli hispaanlasel õigus, Bukarest on lihtne linn pidutsemiseks. Mugavad peokohad ja odavad hinnad meelitavad kohale pidutsejaid üle kogu regiooni. Ühel hetkel piisas meile Annaga lõputust tantsimisest ja me otsustasime hostelisse naasta. Mu peas olev navigatsioonisüsteem töötas isegi väga rasketes oludes. Tähtis on siiski eesmärk ning eesmärk hostelisse jõuda sai täidetud 😊 Hommikul ootas vannitoas ees tore üllatus. Nimelt oli kraanikauss seina küljest lahti tulnud. Keegi pole siiani süüd omaks võtnud, aga kahju maksti kinni ja probleem lahenes. Kogu pühapäeva kokkuvõte on tagasihoidlikud suhted. Kõik olid eelmise päeva osas erinvalt meelestatud ja sellest ei soovitud teistega rääkida. Me veetsime päeva eestlastega linna peal šopates ja einestasime väga peenes kohas Caru' cu Bere, kus mängis elav muusika. Tegemist on ajaloolise õlletehasega täis dekoori ja inimesi. Tüdrukud olid juba eelmisel õhtul seal söömas käinud ning soovisid tagasi minna. Ka mulle sümpatiseeris see koht. Linnas võis näha palju pulmalisi ja isegi pulmapoode oli tänavapildis rohkem näha kui teistes linnades. Ka tagasi sõites suvalise kiriku eest väljusid vastabiellunud. Tagasitee möödus uniselt, aga piiril oleks saanud juba sügavalt tukkuda, sest meid peeti kinni ning piiriületuseks kulus tund. Kõige kahtlasemad isikud meie reisil olid muidugi türklased, ilmselt nende kontrollimiseks kulus ikka hulga aega. Sellise jama peale kaob küll Euroopa tunne ära. Ööseks jõudsime ilusti tagasi oma Sveshtari koju.
0 Comments
Tööaeg oli meil juba projekti infopakis kirjas, aga mingeid kohaldusi siiski tehakse. Meil puudub selline asi nagu muuseumitöö, sest me pole midagi nii tähtsat veel leidnud. Algselt nägi meie tööpäev välja selline, et hommikusöök oli kell 7 ning 7:30 algas sõit väljakaevamisele. Kell 10 oli meil poole tunnine snäki ja tee paus. Umbes 13:30 aeg hakati meid taas hostelisse tassima. Ülejäänud aeg on meil vaba. Eile võeti vastu aga karm otsus, et tööpäev algab pool tundi varem. Ettekäändeks toodi palav ilm. Täna tegime proovipäeva läbi ja ma ei ütleks et olukord paranes. Meie lõunapaus venis tunniseks ja kohe hommikul tööd alustada oli piinarikas. Ma ei väida et me ka muidu lõunapause ei venita, aga tänane oli väga veider. Üldiselt kasutame iga võimalikku momenti varjus tukastamiseks.
Kui šveitslased veel siin olid, vaevlesin ma tõsise tööpuuduse käes. Keegi ei julgenud õblukestele eestlannadele tööd anda. Nii tuligi ennast jõuga kuhugi tööle sokutada või niisama passida. Passimises olen üsna osav. Tegelikult on ka sellel tööl nimetus. Kui sa jälgid teiste tööd, siis sa oled supervisor ja see amet on siin hinnas. Ja vahel mõeldi meile kunstlikult tööd välja. Ka apsakaid on juhtunud, näiteks mulda kokku kraapides lagunes mu tööriist lihtsalt ära. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Õnneks oli läheduses šveitslane, kes mu tööriista ära parandas lausudes "shit happens". Selline suhtumine tööl on tegelikult üsna levinud. Minnalaskmise tunne on suurenenud šveitslaste lahkumisega, sest nad kõik olid ülikoolis arheoloogiat õppivad tudengid. Lisasid kõigele proffesionaalsust. Eriti kurvad olid kõik naissoost isikud Jordani (šveitslaste bulgaarlastest mentor) lahkumise pärast. Heatujuline laulev asjatundlik inimene on meid hüljanud. Üldiselt olen teinud igasuguseid töid, aga olen spetsialiseerunud rohkem koristusele kui profiili tegemisele. Täna katsetasin täiesti uut ametit, jälgisin kuidas kopp kaevab ning pidasin vahti, et äkki tuleb mulla alt välja luid või potikilde. Üsna huvitav amet, ei murra konti. Meie esimesel töövabal päeval oli meile korraldatud väljasõit Rumeenia piiri äärde. Väga palju infot me antud sõidu kohta ei omanud, seega oli kõik toimuv minu jaoks üllatus. Ilmselt oleks pidanud siiski rohkem infot küsima, sest meile öeldud linnade nimed oli üks tume maa. Vaevalt oskaks mõni välismaalane ennast ette valmistama kui talle öeldakse, et järgmine peatus on Võrus. Tegelikult ei saagi ennast kuidagi eriliselt mõne linna külastamiseks ette valmistada, aga mäkke ronimist oleks võinud siiski mainida. Peale lühikest sõitu peatusime maanteeäärses muuseumikompleksis. Nagu ma hiljem aru sain on tegemist Razgradi muuseumiga. Ma lihtsalt jumaldan seda paika. Lisaks tavapärasele väljapanekule on hoone täis interaktiivseid lahendusi ja huvitavaid fakte on võimalik koguda mänguliselt. Kui vaid kõik muuseumid oleksid nii toredad ajaveetmiskohad. Muuseum keskendus Vana-Rooma aegsele elule, aga puutumata ei jäänud ka traaklased. Sealse krundi peal tegime ka grupipildi, mida jagasin oma esimeses postituses. Kahjuks pole ma veel kusagil näinud grupipilti, kus mind tabas eufooriline tülpimus fotodel olemisest ning ma asetasin mooni oma dekolteesse 😆 Teade peale projekti lõppu. See pilt on vahepeal lausa ajalehes ilmunud. Artikkel Peale sõitu läbi mägikülade jõudsime väga kaunisse paika. Tegemist oli mägikirikuga, juba alt paistsid kalju sees olevad aknad. Keegi tegelikult väga ei öelnud, kuhu me üldse lähme ja miks me siin oleme, seega suhteliselt veider oli pisikeste suveniiriputkade juures võileibu süüa ning oodata mis järgmisena juhtuma hakkab. Nagu üleval mainisin, siis oleks mägironimisest teadmine muutnud mu garderoobi valikut. Polnud just kõige mugavam baleriinades ja kleidis meelevaldselt üles kõmpida. Teekond treppidest üles ei pakkunud mulle pinget, aga osade jaoks oli see suur katsumus. Näiteks Anamaria (rumeenlane) kartis kõrgust ning tema jaoks oli suur eneseületus kõrgele mäetippu minna. Koopakirik oli kaetud dekooriga, aga ruum ise oli suhteliselt kitsukene. Vähemalt oli munkadel omal ajal ülevalt ilus vaade ja turvaline olemine, sest kes ikka viitsiks rünnata kaljus olevat kirikut. Edasi panoraamile liikudes avanes võrratu vaade ümbritsevale loodusele. Parim paik uute instagrami ja facebooki fotode tegemiseks. Mäe tipus oli aga väga tugev tuul ja minul seljas lehviv kleit. Selle tulemusena välkus mu seelikusaba nii mõnigi kord 😄 Vaatamata tugevale tuulele valitses siiski ülimalt palav ilm, mis on aja jooksul täitsa talutavaks muutunud. Millegipärast selline kooslus mu telefonikaamerale ei sobinud ja tulemuseks on väga tuusad pildid minust mitme jäsemega. Mäest alla tulek oli väga nauditav, sest ümberringi vudisid ringi sisalikud. Ühega neist tekkis mul silmside, mis võimaldas ta fotole jäädvustada. See on minu jaoks suur saavutus, sest kiireid elusolendeid on raske pildile püüda. Tavaliselt on nii, et kui Eestis mõnda huvitavat olendit trehvan, siis ei ole kaamerat käepärast. Seekord päästis mind välja tourist mode, olla valmis pildistama igat pisematki kivi, mis tundus ajalooline. Meie väljasõidu viimaseks peatuspaigaks jäi Rumeenia piiril Doonau kaldal asuv Ruse linn. Ruse on palju meeldivam paik kui Sofia. Seal on rahulik õhustik ja inimesed on tagasihoidlikumad. Ruses anti meile vaba aeg linnas ringi vaatamiseks. Me läksime eestlastega šoppama. Ma pean veel kord mainima, et Bulgaarias on kõik palju odavam ja see tekitab suure tungi uusi asju osta. Sofias ma hoidsin end tagasi, aga ühel hetkel väljub olukord kontrolli alt. Ma plaanin hakata tegelema heategevusega, et oma kohvrist vanu riideid vähemaks saada. Oleks ma vaid varem teadnud, et tarbekaubad on sisuliselt tasuta, poleks ma Eestist oma tavaari kaasa tassinudki. Kogu odava pahna oleksin saanud rahumeeli Bulgaariast kaasa osta.
Projekti sattudes ootas mind ees väga vaimukas üllatus. Nimelt on saatva organisatsiooni nimitegelase nimi Heleri, aga ka teise projektis osaleja nimi on Heleri. Seega ettevalmistaval kohtumisel oli väga vaimukas ennast üksteisele tutvustada. Kõige totram oli olukord ilmselt Anna jaoks.
Ma olen 18 aastaga harjunud, et mu nimi pole just kõige kergem ja ma ei lootnudki välismaalastelt mu nime osas perfektsust, aga see mis toimuma hakkas oli naljakas. Ilmselt ei jäänud esimese tutvumise järel kellelegi mu nime meelde ja see on normaalne. Mu endaga oli samamoodi. Aga Quirino (itaallane) reaktsioon oli hindamatu. Ta ei saanud aru, kuidas selline tähtede kombinatsioon saab nime tähistada. Üldiselt me tutvustasime oma nimesid Heleriga järjestikku ja sellest sündis veel suurem kaos. Itaallase arvates on meie nimed printsessilikud. Kõige raskem ongi nime olemust meelde jätta. See selgus on-arrival treeningul kui Marat (armeenlane) oskas järjestikku istuvate inimeste nimesid peast öelda, aga minuni jõudes jäi ta toppama. Sama juhtus ka meid juhendava professor Gergovaga täna kui ta tutvustas töötajaid oma kolleegidele. Kui inimesed on viimaks minu ja Heleri nime selgeks õppinud tekib uus probleem. On veel inimesi, kes ütlevad mulle Heleri ja vastupidi. Kõige vaimukam on see, et isegi eestlasest Anna teeb sama viga. Seni kuni ma ennast ära tunnen pole vahet kuidas mind kutsutakse. Näiteks teatas Giuseppe (itaallane) mulle, et Itaalias oleks mu nimi kindla peale Ilaria. Ja Mustafa (türklane) andis kõigile uued kodumaised mehe nimed. Mina olen Jüri, edasiarendusega Jürka. Niisiis, kui õppealajuhataja mu nime aktusel valesti loeb siis ma enam ei pahanda 😃 Pealinnas elasime väga hubases hostelis, aga 9 inimesega ühes toas elada on võimalik maksimaalselt kuni nädal. Seega meie 3 ööd oli seega igati OK. Meil tegelikult puudus kindel ülevaade oma tulevasest kodust. Teadsime vaid nime Dani Hostel, kuid internet ei pakkunud terviklikku ülevaadet sellest kohast. Ka küla nimi Sveshtari ei andnud head ülevaadet või peaks pigem ütlema, kui kohta pole Google Maps'is seda ei eksisteerigi. Põhimõtteliselt läksin elama tundmatusse. Tagantjärele võin öelda, et sellist kohta ma ei oleks osanud oodata. Siin on suur varjualune söögilauaga ning siseõues on palju taimi. Kõik see tekitab koduse meeleolu. Nagu aiamaa, aga aiamasekese asemel on majade kompleksid. Jagan tuba 2 eestlasega. Meie tuba asub 2. korrusel ja ainult meil on rõdu. Kui nüüd päris aus olla, siis meie naabril professoril on samuti rõdu. Ka temal on privileeg elada teisel korrusel. Meil on ka privaatne vannituba. Tundub imelik seda mainida? Aga poisid jagavad kuuekesi vannituba. See-eest on neil elutuba suure telekaga. Meie printsessi rõduga toa saamine polnud väga lihtne. Väisasime vähemalt kolme tuba, olime segaduses ja otsustusvõimetud. Ilmselt meile lihtsalt halastati ja oldi valmis kompromissideks. Algselt oli toas 2 voodit ja üks diivan. Kolme voodiga toad olid aga liiga kitsukesed. Ka see polnud algselt kuigi kindel, algul oli jutt, et esimene öö seda voodit siiski ei saabu. Kuna kellelgi meist ei olnud soovi tolmust läbi imbunud diivanil magada, tõmbasime liisku. Anna kaotas, aga tema suureks õnneks viskasime diivani välja ja kutid tassisid uue voodi sisse juba samal õhtul. Sellega meie mööbeldamine muidugi ei lõppenud. Lisaks lasime välja viia ühe tugitooli ning ka kappide asetust toas muutsime. Kuna rõdu kohal on katus ning ega siin vihma ka just ülearu tihti ei saja, seadsime oma tumba rõdule. Igal juhul on siin nüüd piisavalt ruumi ringi liikumiseks. SeEsimesel päeval meid kohe tööle ei sunnitud. Meid viidi küla ümbruses asuvatesse ajaloolise tähtsusega paikadesse. Meile näidati orgu, kus peaks looklema jõgi, aga näha polnud midagi 😕 Külastasime paljude treppidega Baba Teke majakest ja kirikut. Naljakas oli see, et bussist väljudes olime hoopis nagu pikniku platsile sattunud. Kohalikud einestasid laudade taga, paarikümne meetri kaugusel olid aga arheoloogilised väljakaevamised koos allikaveekraanidega. Treppe, millest alla minna oli piisavalt palju. Mulle meeldis Baba Teke allikas ja konnad, kes veele lähenedes suurte hulkadena vette sulpsatasid. Sealne mausoleum tekitab minus siiani kõhedust. Seal sees oli pehkinud põrand ja need võõras keeles palvetavad muutsid mu olemise väga halvaks. Ma sisuliselt põgenesin sealt. Sealne koht on aga eriline oma tava poolest oma hinge puhtuse mõõtmiseks. Nimelt on ehitise ümber paikneva müüri sees kaks auku ja kui sa suudad paari meetri kauguselt silmad kinni müüri poole kõndides oma nimetissõrmedega neid auke tabada on see märk sinu süütusest.
Käisime ka siinset suurimat vaatamisväärsust, Traakanite hauakambrit, kaemas. Sealsed skulptuurid on tõepoolest erilised. Iga naise nägu on erinev, mis annab kinnitust et modellid olid reaalselt sel ajal elanud inimesed. Meil avanud võimalus kaeda ka teiste silmade jaoks varjatud hauakambreid, aga neid ei saa peamise vaatamisväärsusega võrreldagi. Muuseumi lähiümbruses elasid koopaoravad, mis on lihtsalt vaimustav. Ma olen ikka tõeline loomade fänn. Aga tõepoolest on väga armas nende tegevust jälgida ning leida maa seest nende urge. Ravimtaimedest huvitatuna korjasin teeraja äärest koos Annaga piparmünti, et teha värsket teed. Nagu ennist võis aru saada, siis esimesed 4 päeva veetsime pealinnas. Meie töökoht asub aga Kirde-Bulgaarias. Meile oli organiseeritud transport Sofiast Sveshtarisse. Teekonna pikkuseks oli 6 tundi. Aga enne kui saime asuda oma kahe minibussiga teele tuli ületada suur takistus nimega aja planeerimine. Hilinemised algasid juba on-arrival treeningute hommikutel ja süvenesid järjest enam. Nüüd pole hilinemise aeg enam nii suur kui alguses või on asi pigem selles, et hilinen vahepeal ka ise. Hommikustele hilinemistele ei aita kaasa üks vannituba suure seltskonna peale ja õhtused istumised kogu seltskonnaga.
Väikese hilinemisega, aga siiski asusime teele. Pealinna läbimine ei võtnud kaua aega ja peagi asusime sõitma maanteele. Ütleks, et sealt saadud sõidukogemus pani esitama küsimust, et miks ma siia küll tulin. Oli tekkinud väikene autorong, täiesti mõistetav on oma kiire luksusautoga kõigist mööda kimada. Aga rahvast täis minibussiga? Teed olid kurvulised ja seetõttu oli vastu tulevate autode märkamine raskendatud. Nii me seal manööverdasime kuni oleks peaaegu matsu pannud. Läbi bussi kostis ohe, õnneks bussijuht mõistis et, meie eurooplased, ei ole vast sellise sõidustiiliga harjunud ja võttis edaspidi tuure maha. Millegi pärast ei olnud võimalik meie bussis raadiot kõlaritest lasta ja ainuke variant muusika kuulamiseks oli CD. Mul oli juhuslikult kotis Istanbuli lennujaamast ostetud Tarkani plaat. Heas usus, et saan oma plaati ka ise esmakordselt kuulda, andsin selle bussijuhile. Peale viiendat ringi samu laule kuulates kahetsesin oma tegu sügavalt. Ma ei saa aru, kas bussijuhil endal juba imelik ei hakanud. Arvestades seda, et eelmisel õhtul oli olnud pidu, tähistamaks viimast õhtut Sofias, möödus bussisõit väga unises meeleolus, idamaised rütmid taustal kõlamas. Vahepeatuse oma pikal sõidul tegime Bulgaaria endises pealinnas Veliko Tarnovos, kus einestasime. Väga palju aega meil ei olnud, aga ülevaate linnast igal juhul saime. Linnast veidi eemal asub kindlus ja linn ise on tüüpiline Bulgaaria näidislinn turismireiside fotodest. Oleks vaid kõik paigad siin sellise väljanägemisega. Palavuse tõttu oli iga peatus omamoodi piin, konditsioneeritud õhuga bussis oli palju mugavam viibida. Tegime pisikese peatuse ka bensiinijaamas. Tanklas oli meil Annaga võimalus õppida bulgaaria keelt uudsel viisil. Nimelt oli tankla toidu menüü kahes keeles. Üritasime niimoodi toitude nimetusi õppida. Aga juba paari tunni pärast oli kõik meelest läinud. Jah, bulgaaria keel on keerukas, isegi kui sul peaksid olema algteadmised vene keelest. Pikal sõidul oli võimalus näha Bulgaaria looduse mitmekesisust. Pealinna ümbruses oli palju mägesid ja maantee viis läbi tunnelite. Sveshtari suunas liikudes muutus maastik tasasemaks, mis on sobilik põllumajanduseks. Mulle väga meeldivad teede ääres olevad päevalillepõllud, mis meenutavad Eestis olevaid kollaseid rapsipõlde. Fotod: Anna Vabatahtliku teenistuse juurde kuulub ka hulgaliselt treeninguid. Kuna tegemist on lühikese projektiga, toimub ilmselt vähem treeninguid kui pikaajalise projekti puhul. Esimene neist oli on-arrival treening, mis toimus projekti esimestel päevadel Sofias. On-arrival toimus meie vastuvõtva organisatsiooni majas. Panen sellest kaunist hoonest ka pildi. See krunt erineb väga Sofia linnapildist. Aed on hoolitsetud ja fassaad korda tehtud, väga euroopalik. Täpsustaks, et erineb Lootuse linnaosa hoonetest, sest see koosneb peamiselt kortermajadest. Kindlasti on ka Sofias olemas uusrikaste linnaosa, kus kõigil on hoolitsetud eluasemed. Siin on aga kombeks igal korteri omanikul ise oma kortermaja osa välisfassaad korrastada. Selle tulemuseks on lapilised kortermajad. Väga eripärane nagu ka see, et tänaval võib kohata nii hobuseid kui põlenud prügikaste.
Treeningu mõte oli panna meid üksteisega suhtlema. Esimene proovikivi oli nimed. Iseenesest pole keeruline jätta meelde 18 uut nime kui sa oled Eestis. Aga 6 erineva riigi nimed tekitavad raskusi. Enamus nimede kirjapilt ei lähe kokku hääldusega või puudub eestlastel üldse häälik, mis esineb näiteks armeenia keeles. Seepärast oli see treeningu osa väga oluline. Kleepisime endale nimesildid, mis pidi meie rahvusvahelist nime õpet soosima. Ilmselt see tõepoolest aitas, sest ka visuaalse mäluga inimestel (sh. mina) avanes võimalus oma aju potsentsiaali täie võimsusega ära kasutada. Suurt rolli mängisid ka jääsulatamise mängud. Mõned mängud jätavad väga totaka mulje. Näiteks popkorniks olemine ja mööda tuba ringi hüplemine. Oli ka teisi naljakaid ning lapsikuid mänge. Näiteks üksteise portreede joonistamine, nii et igaüks joonistab vaid ühe detaili. Enamik ülesanded olid grupitööd, mis tekitasid kooli atmosfääri. Siinkohal tervitused eesti keele õpetajale 😉 Aga läbi mitteformaalse õppe tehti meile selgeks Euroopa Vabatahtliku Teenistuse ja meie projekti põhitõed. Toreda faktina võin mainida, et sel treeningul valmis jõululaulu meloodiale lauluke meie projektist 🎶 Fotod treeningust: Diliana Esimene asi, mis mulle linna juures silma jäi oli koerad. Linnas oli palju hulkuvaid koeri, mida ma pole üheski linnas varem täheldanud, aga Anna (teine eestlane) sõnul on selline vaatepilt Istanbulis tavapärane. Need koerad ei kujutanud küll mingisugust ohtu, aga veider on mõelda, et loomadevarjupaiga tegevus on siin puudulik.
Meie teisel päeval viidi meid linnaekskursioonile, kus saime ülevaate linna tähtsaimatest ehitistest. Tavaline turismigrupi mööda linna vedamine 😎 See oli kasulik aeg end ümbritsevate inimeste tundma õppimiseks. Esimesed põhjalikumad jutuajamised oma riigi kohta said ikka pargipingil tehtud. Arheoloogidele kohaselt külastasime ka pealinna rahvuslikku arheoloogilist muuseumi. Meile sebiti telefonitsi tasuta sissepääs ja puha. Seal avanes meil esmakordselt võimalus tutvuda eelmistel aastatel meie tulevases tööpaigas välja tulnud leidudega. Kõik need kullast trofeed ja ehted panevad silmad kilama küll. Sofia on ideaalne linn šopahoolikutele, sest riided on mega odavad ja loomulikult ilma igasuguse kvaliteedi garantiita. Poodlejatele on olemas bulvar, kus tuntuimad brändid on esindatud. Isiklikult ei soovitaks neid poode külastada kui samast kvartalist võib leida hunniku pisikesi slaavi riidepoekesi. Toidupoodides on hunnikute viisi odavat veini, aga kõik kohalikud veinid on olnud senini kuivad. Mu eesmärk on leida normaalse maitsega Bulgaaria vein. Lisaks odavusele paistab linn silma kompaktsusega. Kõnnid paarsada meetrit ehitiste vahel ja juba ootab sind uus arhitektuurimälestis. Ja objekte, mida oma silmaga kaeda jagub linnas küllaga. Rahvusteater, Aleksander Nevski katedraal, mausoleumid ja mošeed. Mõnikord on ajalugu rahvale väga lähedale toodud, näiteks metroojaama sisenedes võid märgata iidseid väljakaevamisi, mida moodsal viisil presenteeritakse. Lisaks ehitistele on linnas piisaval hulgal parke, kus ennast purskkaevude kõrval mõnusalt tunda. Paljudes kohtades on võimalik oma keha termaalveega kosutada. Ei saaks öelda, et soe vesi kuumal päeval just kosutust pakub, aga kuulates kohalike jutte, mis hädade vastu see vesi aitab, võib sellega vabalt ennast üle kallata. Minu esimesed kokkupuuted Euroopa Vabatahtliku Teenistusega jäävad aega kui Saku Noortekeskusesse tuli tööle inglasest noormees. Ma teadsin sel hetkel, et ta töötab seal vabatahtlikuna, aga programmi olemusest ei olnud mul õrna aimugi. Programmi tutvustas mulle esmakordselt 2015 aastal noortekeskuses töötanud portugaallanna, kes meile koolis ettekande tegi. Sel hetkel tabas mind vaimustus ja otsustasin, et pean ka ise EVT läbi tegema.
Algus polnud lihtne, sest olin 17 ning käisin alles keskkoolis. Seega pidin ootama täisealiseks saamist ja leidma töö suveks. Mu kindel soov oli teha lühiajaline EVT Itaalias. Saatsin mitukümmend kirja, kuid keegi ei soovinud teha lühiajalist projekti suvel. Umbes aprillis sain aru, et Itaaliasse ma suvel vabatahtlikuks ei lähe. "Mis seal ikka, proovin peale keskkooli lõppu uuesti," mõtlesin endamisi. Mais nägin Seiklejate Vennaskonna lehel paeluvat pakkumist osaleda 2-kuulisel EVT-l Bulgaarias arheoloogilistel väljakaevamistel. Olin varem kandideerinud SV noortevahetusse, seetõttu hoidsin nende pakkumistel silma peal. Mul polnud väga suurt lootust osutuda valituks. Esiteks 7-kuuline tulemusteta otsing Itaalias ja teiseks noortevahetusse mittepääsemine. Seda suurem oli mu üllatus kui peale Skype vestlust vastuvõtva organisatsiooniga osutusin ma valituks. Kunagi ei tasu alla anda! Antud projektis osalevad paljud erinevad rahvused: eestlased, armeenlased, itaallased, hispaanlased, rumeenlased ja türklased. Lisaks töötame koos bulgaarlastega. Eelmisel nädalal tegime koostööd šveitslastega ning kuskilt on kõlanud ka jutud, et millalgi saabuvad poolakad. Igatahes on siin koos väga multikultuurne seltskond. Eestlastest osalevad projektis veel 2 tüdrukut. Ning olgu siis kohe alguses ära öeldud, et mina olen grupi noorim liige ja mul puudub igasugune arheoloogiliste väljakaevamise kogemus. Ning jah, siin leidub vabatahtlikke, kes ongi arheoloogid. Selle taustinfo kõrvalt põikan nüüd põhiteema juurde tagasi. Teiste Eesti osalejatega kohtusin esmakordselt ettevalmistaval kohtumisel. Järgmine kokkusaamine toimus juba reisi päeval. Kõige odavam viis reisimiseks (reisiraha kogu ulatuses tagasi saamiseks) oli lennata läbi Istanbuli. Kuid paar päeva enne äralendu toimus seal lennujaamas terroriakt. Õnneks hakkas lennujaam üsna pea taas tööle ning meie reisiplaane see ei mõjutanud. Lennujaamas oli peamine probleem igavus, sest jätkulennuni oli aega ligi 4 tundi. Nii saigi aega parajaks teha lokum'i süües, mida ma proovisin esimest korda elus. Pean tunnistama, et Türgi toit ja maiustused meeldivad mulle väga 😁 Lendasin esmakordselt Turkish Airlines'ga ja eelistan seda lennufirmat kõikidele oma varasematele tšarterlendudele. Õhtu saabudes maandusime Sofias, kus meid ootas Diliana (põhiisik vastuvõtvas organisatsioonis) koos hispaanlastega. Sel õhtul sai tehtud ka esimene tuur linnas. Hostelisse jõudes olid teised kohal olijad parasjagu söömas ja kohe esimesel õhtul hakati öiseid söömaaegu ka meile peale suruma. Nii läksimegi koos hispaanlastega kebabi sööma. Minu jaoks jälle uudne kogemus. See postitus on ilmselt omamoodi ood Türgi toidule 😄 Peale öist pugimist ootasid hostelis türklased ja armeenlased ning võimalik, et veel mõndade rahvuste esindajad. Muideks, kui keegi soovib Sofiasse suure seltskonnaga minna siis 10 Coins Hostel on täiega kobe koht. Kui välja arvata 1 vannituba, mida tuleb jagada 9 inimesega 😂 Lisan pildi kogu meie vabatahtlike grupist. Kõik grupiliikmed on fotol kujutatud. Lisaks on pildil üks meie mentoritest. Foto autor on Diliana, aga foto pärineb Astilt. Vabandan, et postitan tagantjärele ja palju, aga ma polnud algselt kindel, kas blogi teha. Ilmselt kubiseb blogi kirjavigadest. Püüdke neid mitte tähele panna, aja jooksul ma parandan oma kirjutisi.
|
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|