Kuigi Makedoonia rahvaarv ületab Eesti oma, on riigi pindala Eestist tunduvamalt väiksem. Asi pole ju otseselt pindalas, vaid selles, et igal sammul on võimalus kohata tuttavaid. Selles saime ka kinnitust, aga sellest veidi hiljem. ...niisiis jõudsime Skopjesse väga vara hommikul. Õnneks on Makedoonia pealinnas Eestile sarnane bussijaam täitsa olemas. Kuna kõik asutused olid kinni ja väljas oli pime jäime paariks tunniks bussijaama "istudes magama". Peale sellist bussisõitu oli see igati teretulnud uni. Väljusime enda arust väga mõistlikul ajal, aga linna peal ringi kõndides selgus siiski, et kõik kaubanduskeskused olid endiselt suletud. Niisiis läksime Doonau äärsele promenaadile istuma. Sõime hommikust, jälgisime mööduvaid tervisesportlasi ja ootasime lihtsalt aja möödumist. Ei tasu muretseda, et me oleksime nüüd kogu selle aja lihtsalt taevast vahtinud. Meil oli seal jõe ääres wi-fi täitsa olemas. Skopje on purskkaevude ja sildade linn. Palju kauni arhitektuuriga sildasid viib üle lookleva Doonau ning iga nurga peal võib leida hiigel purskkaevu. Lisaks on terve linn täis vapustavaid skulptuure. Millegi pärast oli enamik kauneid figuure värviga kaetud, ilmselt on tegemist mingisuguse tavaga, kuigi kunagi ei saa välistada huligaane. Veel avaldas muljet ooperimaja esine, kust jalutades kostis klassikaline muusika. Nimelt olid laternapostide külge kinnitatud kõlarid. Skopje on äärmiselt kaunis ja samas moderne linn. Meenutab oma olemuselt kõige rohkem Eestit (võrreldes teiste EVT ajal külastatud riikidega). Kesklinnast võib kerge vaevaga leida nii vaatamisväärsusi kui kaubanduskeskusi. Esimesel päeval külastasime linnas asuvat kindlust, mis paistis eemalt grandioosne. Kõik me teame, et kindlused asusid strateegiliselt tähtsates punktides, kus oleks hea ülevaade linnale. Seega pidime ronima mäe otsa. Nagu öeldud, oli kindlus väljaspoolt väga kaunis, aga sisemus oli üsna igav ning ka turiste ei käinud seal palju. Oli väga palav päev ja kindluse müüridelt varju leida oli lohutust pakkuv. Vaade, mis linnale avanes oli tõepoolest vaimustav. Kogu linn oli peo peal. Edasi suundume kõrval asuvasse mošeesse. Sealne aed oli imeline. Palju rohelust, laulvaid linde ning rahulikku õhkkonda. See oli nagu pisike oaas ümbritsetud linnaga. Üks põhjustest, miks me ei soovinud aiast nii kiiresti ära minna oli kuumus, sest tuli alustada teed mäest alla. Linnas sõidavad ringi punased double-deckerid. Võiks eeldada, et selline asi on ainult Londonis, aga meile suureks üllatuseks sõitsid Skopjes liinibussidena ringi kahekordsed bussid. Vaimustav! Üritasime ka Skopjes couchsurfinguga ööbimispinda leida, aga see ebaõnnestus. Seega asusime taaskord odavaima hosteli jahile. Seekord jäi sõelale Vodno mäe nõlval asuv hostel. Kuigi distantsilt ei asunud hostel üldse kaugel kesklinnast, oli sinna kõndimine ikkagi vaevarikas. Mäejalamil asuv elurajoon oli juba piisavalt suure tõusunurgaga, et üles mineku hoogu takistada. Viimaks jõudsime kohale, tegemist oli väga vanaemaliku majaga. Perenaine elas seal koos oma emaga, neil oli pisikene viljapuu aed ja 2 tuba, kuhu külastajaid paigutada. Meie saabudes seal rohkem kliente ei olnud. Aitasime naisel voodilinu paika panna ja ütleme nii, et abivalmidus tasus end ära, sest saime ka hinnaalandust 😉 Meie tuppa asusid elama 2 prantsuse noormeest. Ja teises toas elasid türklased. Peale veidikest puhkust asusime Vodno mäge vallutama. Teadsime, et kusagilt meie lähedalt peab algama matkarada. Läbi kaardirakenduste jõudsime viimaks kohale. Rada oli ühtlasi metsik kui ka tsiviliseeritud. Kui soovisid läbida inimlikku teekonda, olid maha märgitud Läti lippu meenutavad märgid. Kui soovisid rajalt ka ekstreemsust võisid valida kõrvalraja. Mäkke ronimine on iseendasse vaatamine, kõik sinusse kogunenud halvad emotsioonid saab sammudesse edasi kanda ning seejärel edasi liikuda. Kui jõudsime oma matkaraja lõppu pidime otsima kirikut. Igasuguste siltide järgi oleks pidanud see seal olema, aga kõik mida me alguses nägime, oli vaid hotell. Keegi geenius oli ajaloolise kiriku kõrvale ehitanud hotelli. Tutvusime meile avaneva vaatega, kuigi mäelt oli vaade palju parem, ja asusime tagasiteele. Mäetipus oli ka rist, mida tasub kindlasti vaatama minna, aga kuna hakkas hämarduma ei olnud just kõige mõistlikum oma teekonda jätkata. Linnas tagasi olles asusime söögikohta otsima. Ütleme nii, et see võttis aega, aga viimaks leidsime Mehhiko toidukoha, siis selgus ka, et Anna ja Mustafa on Skopjes. Taustinfoks veel see, et paar päeva tagasi veetsid samas linnas aega meie projekti 3 itaallast.
Õhtu lõpetuseks ootas meid taaskord ees matkamine oma ööbimiskohani mäe jalamil. Hommikul oli meie kindel soov külastada Matka kanjonit. Väga metsiku loodusega koht otse linna kõrval. Miks mitte seal siis ära käia? Küsisime hosteli perenaiselt abi, millised bussid sinna liiguvad. Ta oli parasjagu teel linna ning viis meid lausa autoga bussipeatusesse. Ta on väga abivalmis inimene, sest lubas meil aiast viinamarju ja õunu süüa. Lisaks andis ta Helerile niidi ja nõela komplekti riiete parandmiseks. Lisaks saime ööbimise eest ju allahindlust. Seega väga palju lisandeid 😊 Bussi ootasime suhteliselt kaua, aga pilet maksis väga vähe. Kuna tegemist oli liinibussiga, kestis sõit oma paarkümmend minutit. Kahjuks ei saanud me double-deckeriga sõita 🙁 Kui hakkasime linnast välja jõudma, jäid bussi ainult turistid. Bussipeatusest veidi edasi kõndides algasid matkarajad. Asusime uljalt teele, põhimõtteliselt tundmatusse. Peale toitlustusasutusi hakkas kulgema vaid üks rada, kitsas tee mööda mäe nõlva. Algul võis rajal näha pinke, prügikaste ja palju inimesi. Üsna raja alguses tegime peatuse, et süüa. Ja ühel hetkel tulevad nurga tagant välja 2 noormeest, kes meid tervitavad. Ausalt öeldes oli mu esimene mõte, et küll on viisakad inimesed, tervitavad võõraid. Järgmisel sekundil sain aru, et need on prantslased meie hostelist. Nad tulid kanjonisse autoga, üleüldse reisisid balkani riikides oma autoga. Neilt saime teada, et raja pikkus on 5 km. Nad läksid edasi ja meie jätkasime peagi oma tempos. Matkates kohtasime nii mõnigi kord inimesi, kellega koos bussis saabusime. Matka vaated olid imelised. Eestis võiks vähemalt üks mägi olla, et sinna minna ja aeg maha võtta. Olen eelnevalt ka kanjonis käinud, aga see oli Egiptuses ja seal ei olnud vett. Veega kanjon tundub ohtlikum ja põnevam. Lõpuks jõudsime raja lõppu. Mägi küll kulges edasi, aga rada oli tõkestatud. Raja lõpus ootasid meid juba tuttavad tegelased bussist. Neil oli kaasas ka pisikene koer. Kuna koer oli üsna väsinud, kandsid nad teda särgi sees justkui kiiges 😃 Teisel pool vett asus koobas. Ja voilaa, nägime kuidas prantslased olid just teisele poole ujunud ning läksid koopaid avastama. Nad märkasid meid ja karjusid, et ka meie sinna poole tuleksime. Ahvatlev pakkumine, aga külm vesi nüüd küll ujuma ei kutsunud. Üldiselt oli matkarada ohtlikeimatest kohtadest tõkestatud piiretega, aga väga palju oli ka piireteta alasid. Raja lõpus võis kohata vaid üksikut turisti, pingid puudusid ja prügikaste ei olnud. Seal, kus oli prügikast, oli ka hunnik taarat. Prügikastid uputasid neist. Sellist olukorda ei eksisteeriks, kui pudelitel oleks pandipakendi märk. Tagasiteel võtsime aja maha ja istusime pingile, otse vee äärde. Peagi möödusid meist üllatus-üllatus prantslased. Uhh, jätsime siis viimast korda sportlike kuttidega hüvasti, arvates, et rohkem juhuslikke kohtumisi meil enam küll ei tule. Päris nii asjad ikkagi ei läinud. Oma bussi oodates, kimasid nad oma pisikese autoga meist mööda. No vot siis, 4 korda saime nendega juhuslikult kohta. Lisaks tulid sama bussiga linna tagasi paljud inimesed, kes meiega samal ajal tulid. Ka mehed koeraga. Kes ütles, et juhuseid ei ole olemas? Õhtul liikusime veel poodide vahel ringi. Ühe kaubanduskeskuse kõrval on väljas toolid ja pingid einestamiseks. Läksime oma toitu sinna sööma. Sõin oma elu kõige rõvedamat salatit, ma ausalt ei saa aru, kuidas üks kana salat saab nii vastik olla. Edasi läksime bussijaama ning vaid paarkümmend minutit enne meie bussi väljumist ilmus kuskilt välja Anna. Anna ja Mustafa buss Sofiasse väljus samal ajal meie bussiga Belgradi. Saime teada, mida nad olid Kreekas teinud ja mis on nende edasised plaanid. Veel päeval, peale neid juhuslikke kokkusaamisi olin Helerile öelnud, et ma üldse ei imesta kui me neid kusagil linnas kohtame. Mis siin ikka, maailm või pigem Makedoonia on väike koht!
0 Comments
|
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|