Albaania reis algas Sofias bussipiletite ostmisega. Tänu bulgaarlasest mentorile ei olnud see probleem. Meil ilmselt polnud isegi mingit eeldust oma bussi osas, aga nähes väikest väikebussi tekkisid küsimused, sest vaja on ju läbida 3 riiki. Kui bussijaamas oli terve hunnik inimesi, siis reisi alustades selgus, et nad tulid lihtsalt ühte reisijat ära saatma. Tegelikult oli buss täitsa normaalne kuigi istmeid reguleerida ei saanud, aga arvestades, et bussis oli vaid 5 reisijat + bussijuhi sõber, said kõik nautida luksust magada 3 istme ulatuses. Peale minu ja Heleri oli bussis veel kohalik naine ja 2 hispaanlast Pedro ja Jasper. Bulgaariast viis välja üliheas seisukorras kiirtee ja peagi olimegi piiril. Arvestades, et Makedoonia ei kuulu Euroopa Liitu ei olnud piiriületus üldse nii hull. Sest isegi Euroopa Liidu siseselt oli piiriületus väga vaevaline. Igatahes muutus teede olukord märgatavalt, justkui oleks pesumasinasse sattunud. Enda toolidel püsimiseks tuli rakendada turvavööde abi. Vähe sellest, et tee oli hüplik kuulas bussijuht kõlaritest Bulgaaria-Türgi muusikat. Sama plaat muudkui ketras, tekkis sama olukord kui oli Tarkani plaadiga. Ja see ei ole veel kõik, bussijuht sõitis aknad lahti ja külma tuult vihises bussi. Sellistes tingimustes üritad siis magada :D Ning iga paari tunni tagant toimusid peatused. Ühes peatuses ärkas Jasper ning ta esimene lause oli "nii külm on". See öö oli tõepoolest äärmiselt külm. Igatahes ühes peatuses tualetist väljudes tabas mind päris suur üllatus. Ukse tagune oli pagulasi täis. Tõepoolest, terve bussitäis tõmmusid inimesi ootas tualeti järjekorras. Ilmselt olid need põgenikud Kreekast, keda Euroopa riikidesse veeti. Tänu oma väiksele vene keele oskusele sain muusikaga lõpp arve tehtud ja isegi õnnestus paar tundi magada. Tiranasse saabusime koidikul. Ka nende hispaanlaste jaoks ei alga hommik enne kohvi joomist. Kohvikus arutasime oma päeva plaane, jätsime hispaanlastega hüvasti ning asusime öömaja otsinguile. Heleri oli Bookingust otsinuid odavaid hosteleid ja asusime otsima meiel kõige lähedal asuvat öömaja. Navigeerimisseadete abil pole üldse probleemi võõras linnas orienteerumisega. Kuna oli siiski väga varajane hommikutund oli veider koha omanikku segada, seda enam et meil puudus broneering. Õnneks tuli meiega samal ajal hostelisse ka prantslanna, kellel oli kaasas kohalik tüdruk, kes aitas ka meil asju ajada. Koha perenaine oskas albaania ja ilmslet itaalia keelt, sest itaalia keelseid väljendeid kõlas kogu meie seal viibitud aja jooksul. Ta oli teatud külalistele justkui tädi Maali, musitas neid ja kutsus kallikesteks. Huvitav isiksus. Peale sisseregistreerimist läksime linna peale, tahtsime toidupoest süüa osta, aga kõik kauplused olid suletud. Kõndisime linnas niisama ringi ja ootasime poodide avamiseni. Üheks hetkeks saime oma poetiirud tehtud ja suundusime tagasi hostelisse, sinna veidrasse kommuuni. Peale paari tundi und olime jälle vormis tegutsema. Kõndisime taas veidi linna peal, saime isegi tibavat vihma tundma. Üritasime kõndida linna lähedal asuva mäe poole ning selle käigus leidsime huvitava slummi tüübis elamurajooni. Tekkis Mehhiko tunne: räämas eluhooned, inimesed tänaval üksteisega suhtlemas ja praht igal pool vedelemas. Järgmise päeva hommikul lahkusime hostelist. Meie eesmärk oli jõuda mere äärsesse linna Durres. Olime veidi sinna jõudmise kohta internetist uurinud, aga kuna Tiranas ei armastata bussijaamu oli bussi saamine arvatust keerulisem. Kõndisime platsini, mis nägi bussijaama moodi välja, aga sealt suunati meid veel edasi. Ühel hetkel saime aru, et asjad nii ikka ei toimi ning kõndisime tagasi, kuni kuulsime mehi Durres hüüdmas. Kuna bussijaamad puuduvad on minibussidega mehed endale äriplaani välja mõelnud soovijaid Durresesse ning Tiranasse transportides. Ka meie saime sellise vaimustava bussi kogemuse. Üks organisatsiooni liige meelitab ligi inimesi, teine juhib ning kolmas kogub piletiraha. Buss väljub siis kui kõik istekohad on täis, meil vedas, ei läinud kaua aega kui alustasime oma sõitu. Buss oli isegi liiga täis ja üks noormees pidi kokkupandavale toolile vahekäigus istuma, juhtumisi meie kõrvale. Paarikümne minutilise sõidu järel selgus, et tegemist on itaalia keele filoloogiga. Väga piinlik oli oma algelist itaalia keele oskust üldse demonstreerida. Kahjuks oli tema nimi liiga raske, et seda hoobilt meelde jätta. Mees oli nii sõbralik, et aitas meid randa viivale bussile ja ütles kontrolörile, et ta teataks meile, kui on õige aeg maha minna. Rand meenutas Agadiri. Justkui Agadiri Euroopa versioon. Rannajoon oli ümbritsetud rannabaaridega, kus olid lamamistoolid. Oli ka tasuline rannaala vaid lamamistoolidega. Päris palju oli kirjutatud Tirana lähedaste randade kehvast seisukorrast. Tõepoolest ei olnud vesi nii puhas kui oleks võinud olla, ka vesi polnud enam nii soe kui oli Mustas meres. Pigem oli see hea, Bulgaaria meri oli siiski liiga soe. Peale rannas käiku me väga kauaks enam linna ei jäänud ja asusime taas bussiga teele, erinevuseks oli vaid see, et Durreses on korralik bussijaam. Meid ootas sellel päeval ees väga tähtis kohtumine. Meil õnnestus rakenduse Couchsurfing abiga leida endale öömaja hispaanlase juures. Seega tahtsime ennast korda seada, läksime suurde kaubanduskeskusesse ja sealne tualett teeb nii mõnelegi paleele silmad ette. Kui sa reisid bussidega, on tualetis enda kohendamine täiesti casual case. Alejandro oli meie võõrustajaks Tiranas. Tore hispaanlane, kes alaliselt elab Albaanias ja töötab Hispaania saatkonnas. Saime temaga ooperimaja ees kokku ja suundusime koos venelannaga viiekesi kohvikusse. Venelasega suheldes mõistsin, et isegi kõige lihtsamad vene keelsed sõnad on minu mälust kadunud. See oli hirmutav, sest juba järgmisel nädalal pidin taas kooli naasma. Igatahes pärast kohvikut läksime kommunismi sümboli juurde. Nimelt tutvustas Alejandro meile linna keskel asuvat püramiidi. Väga kommunistlik mahajäetud ehitis, kuhu on kohalikel komme ronida. Ilusa vaate tõttu linnale soovitas ta meil kõigil üles ronida. Heleri põlv oli aga endislet kehvas seisus ning venelasel oli tegelikult üsna kiire lahkumisega. Seega ronisime kahekesi püramiidi tippu. Avanes tõepoolest imeline vaade linnale, veel enam et oli päikeseloojang.
Püramiidist ennast alla libistamine tundus ülevalt päris hirmuäratav, aga kui hoog on juba sees, suureneb ka adrenaliin. Maa peale naastes jätsime venelannaga hüvasti ning läksime oma ööbimispaika. Peale korteriga tutvumist ja muusika kuulamist läksime välja sööma. Üritasime tellida Albaaniale iseloomulikke roogasid, aga lõpuks olid laual siiski ka friikad 😄 Õhtul otsustasid ülikoolis käinud inimesed mind harida filmiklassika osas ning üheskoos vaatasime õudusfilmidele alusepanijat. "Psycho" on väga sügava sisuga ja ma mõistan nüüd, kust õudusfilmide sürreaalsed sisud alguse said. Kuna meie võõrustaja läks hommikul tööle ja meil polnud veel pileteid Makedooniasse, asusime bussipileti jahile. Nagu varem mainitud puudub Albaania pealinnas busiijaam. Tänavad on bussifirmasid täis, kes müüvad erinevates suundades pileteid. Ustele on kirjutatud sihtkohad, aga igaksjuhuks tasub alati üle küsida. Vahepeal oli isegi tunne, et läheks üle mere Itaaliasse. Nii kõndisimegi mitmeid tunde sobiva ajaga Skopje bussi otsinguil. Olime seda ka eelmised 2 päeva teinud, aga mis seal ikka. Soovisime küll ööbussiga Skopjesse minna, aga parim variant, mis me leidsime oli kl 19:00 väljuv buss. Kui buss oleks väljunud kesköö paiku oleksime Makedooniasse hommikul jõudnud. Aga mis seal ikka parata. Kui olime viimaks bussipiletitega asjad korda saanud asusime kõrgusi vallutama. Läksime kellatorni, kuhu viis kitsas trepp. Pidime ideaalis seda viiekesi juba eelneval õhtul külastama, aga uksed suleti vaid paar minutit enne meie saabumist. Vaade oli jällegi kaunis. Linna teeb eriliseks peale bussijaama puudumisele ka see, et seal pole vanalinna ja vaatamisväärsusi on häbematult vähe. Teede keskele on tehtud kaunis allee, kus on prügikastid, aga pole pinke. Kui sa juhuslikult kõnnid teisel pool teed ja soovid prügi visata, pead üle tee minema. Geniaalne! Päev oli ülimalt palav ja lämbe, kuigi ümberringi olid juba erinevad sügismärgid. Istusime lihtsalt ühe koha peal ja sulasime. Tegelikult oleksime pidanud neist märkidest aru saama, mis meid ees ootama hakkab, aga sel hetkel ei osanud seda siiski oodata. Poes kohtusime juhuslikult Alejandroga ning saime oma asjade juurde naasta. Kui hakkasime bussile minemiseks valmistuma hakkas paduvihma sadama. Oli kuulda ka äikese kärgatusi, tuul oli tugev ning peagi oli muutunud tänav jõeks. Päris vaimustav ilm õue minemiseks. Enne veel kui lahkusime tutvustasime oma võõrustajale Eestit läbi muusika ja huvitavate faktide 😉 Läbi vihma ja veest ujutava tänava liikusime oma bussifirma kontori poole. Ostsime veel byreki, see on väga toitev sai 😋 Ootasime kontoris inimest, kes viiks meid bussini, sest büroo kõrval olev oli ehitustööde tõttu suletud. Meid ootas suur ja tühi buss, peale meie kahe oli veel vaid 1 reisija. Esmalt suundus buss taas Durrese rajooni, kus sõitsime kortermajade vahele ning meid jäeti Heleriga bussi kahekesi luku taha. Bussijuht koos kohaliku reisijaga läksid bussist välja ning keerasid turvalisuse huvides ukse kinni. Mine tea, kes bussi koos meiega ärandada võib 😬 Igatahes rütmikas muusika mängis, buss oli tühi ja suht lahe oli lihtsalt ringi karata. Heleri lappis samal ajal oma kampsunit teibiga. Tuleb kasutada olemasolevaid vahendeid. Mõne aja pärast naases meie bussiseltskond koos suurel hulgal uute reisijatega. Algas sõit mööda rannikut, kus peatustest tuli rahvast kogu aeg juurde. Viimaks oli buss üsnagi rahvast täis. Peale mõnikümmend minutit und ja tunde niisama passimist saabus mingis Makedoonia bussijaamas peatus. Kõigil kästi uude bussi üle kolida, ega me päris täpselt ei tea, mida meile öeldi, aga me käitusime kohalike järgi. Kahjuks oli uus buss poole väiksem. Meie saime küll bussi, aga pole aimugi, mis sai teistest reisijatest. Umbes poole tunniga olime pealinnas, igaühelt küsiti, kus ta maha minna tahab. Justkui bussitakso. Meie läksime bussijaama, sest kell oli alles 4 hommikul ja väljas oli täiega pime.
0 Comments
|
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|