Buss viis meid Sofia raudteejaama, mis asus õnneks bussijaama kõrval ehk kesklinna ei olnud üldse pikk maa. Ja siis juhtus midagi, mis pani mind jahmuma. 1800 km kaugusel kodust, Sofia transpordijaamade vahel, istub vana naine ja ta kõrval on Säästumarketi sinine kott. Teate ju küll kõik seda säästuka tugevat ja suurt kotti. Ma sõna otseses mõttes tardusin. Ma arvasin et näen viirastust, et see logo on Bulgaaria keeles ja font ja värvid on lihtsalt sama. Nii see siiski ei olnud, kotile oli selgelt kirjutatud "Säästumarket". Ilmselt on heategevuse kaudu jõudnud kott Bulgaariasse, igatahes see oli päris veider moment kogu Bulgaarias veedetud aja jooksul. Šokist toibununa liikusime kesklinna suunas, et teha veel viimane odav shopingutiir.
Sai ostetud suveniire ja materjali õhtuseks lahkumispeoks. Kuna leeve oli meil ikka veel liiga palju käes, läksime juveelipoodi ja ostsime mõlemad endale hõbesõrmuse. See ei olnud ikka veel piisav ning kuna me nagu kaamlid oma kottidega ringi käisime, otsustasime ülejäänud raha lennujaamas laiaks lüüa. Külastasime linnas juba tuttavaid kohti, aga sattusime ka uutele tänavatele. Otsustasime tehnikast võõrduda ja proovida paberkaardi abil soovitud sihtkoht leida. Minu inim GPS lakkas juba augusti alguses töötamast 😅 Näiteks jõudsime oma ebaõnnestunud kaardilugemisega kuhugile Araabia rajooni. Iga pood oli täis vesipiibu müüjaid ja järgmise nurga tagant tuli nähtavale üldse klassikaline Türgi turg. Jõudsin Sofia suhtes ka suurt meelehärmi tunda. See linn muutus ühel hetkel väga nõmedaks ja iga viga andis endast tuntavalt märku. Õhtupoolikul saime kokku oma ülejäänud projektiliikmetega. Kohtumine toimus Sofia rahvusteatri ees ja nagu meie grupile tavaks, suutis keegi jällegi hiljaks jääda. Seekord eksis Mirella ära. Veider oli viibida samades paikades, kus sai alguse meie projekt. Esimesel päeval toimus meil ju linnaekskursioon ja just seal pargis sai passitud, et oodata teiste liikmete järgi. Algusest oli saanud lõpp, vastakad tunded, mis andsid aimdust, et kõik saabki reaalselt läbi. Lõpuks olid kõik liikmed kohal ja me asusime teele Rashedi villa suunas, mis asus linnast väljas. Meie suund oli Vitosha mäele. Kuna kõik ei mahtunud autosse ja minibussi, siis pidid osad inimesed minema trammiga. Kuidas me ei mahtunud minibussi, kui varasemalt on see täiesti teostatav olnud? Seekord ei hakatud riskima politseiga ja me püüdsime jäta muljet, et kõikidel inimestel on oma istekoht. Päris nii see ei olnud, aga politseipunktis meid kinni ei peetud 😜 Eestlaste mõttes ei ole Rashedi maja villa, pigem eraldatud paigas asuv mägimaja. Koht oli tõepoolest väga eraldatud, tee sinna oli väga konarlik ja lähedal ei asunud teisi maju. Enne hämardumist uurisin mäe jalamil veidi ringi. Maja eest voolas läbi jõgi ja ümberringi oli tihe mets. Meie Heleriga asusime oma kohvreid pakkima. Pärast lisaostlemist pealinnas oli see üsna tülikas tegevus. Lisaks mahutasime oma kohvritesse veel Anna suveniirid ära. Teised tegelesid samal ajal väljas toidu grillimisega. Õues oli äärmiselt külm, üks külmemaid õhtuid Bulgaarias veedetud aja jooksul. Õhtu oleks võinud kulgeda mõnusas rütmis, sest kõik rääkisid oma seiklustest vabal nädalal. Paljud inimesed olid jaotunud 2-3 liikmelisteks gruppideks ja reisisid lähiümbruses ringi. Reisijutte varjutas aga teade, et Flrorin on kadunud. Ma ei hakkaks siin lahkama tema kadumise põhjuseid. Igatahes olid kõik mures ja ka hommikuks ei olnud politseil temast uudiseid. Lennujaama jõudmiseks pidime varakult teele asuma, sest me asusime linnast väljas ja lisaks olid hommikul ummikud. Lennujaama sõit oli närviline, sest Diliana oli ilmselgelt endast väljas. Lennujaama tuli veel Kalojan, saime kätte oma reisihüvitise, jätsime bulgaarlastega hüvasti ning asusime lennujaama väravatest läbi. Öösel sain vaid mõne üksiku inimesega hüvasti jätta, sest kõik läksid kuidagi sujuvalt magama. Mis seal ikka, iseenesest inimesi ma ei igatse, ma igatsen lahedaid hetki, mis nende inimestega koos sai veedetud. Lennujaamas kulutasime lõpuks oma leevid ära veel roosidega suveniire ostes. Jube! Lennule minnes saime tunda juba esimesi märke kodust. Rääkisime Heleriga omavahel, järsku mees meie läheduses küsis, kas me oleme Eestist. Ta oli ilmselgelt bulgaarlane, aga tänu oma pojale oli tal teadmine Soomest ja Eestist. Ma ausalt ei tea kuidas see võimalik peaks olema, aga meie rahvuse suutis ta edukalt kindlaks määrata. Lend Istanbuli oli kiire ja valutu. Isegi Istanbuli lennujaamas läks aeg palju kiiremini. Muidugi oli oma roll ka sellel, et esmalt pidime jätkulendu ootama 4 tundi, nüüd aga vaid 3. Meie suureks kurvastuseks ei olnud lokum enam maitsmiseks välja pandud. Läbisime sealse poe riiuleid mitmeid kordi, sest soov midagi Türgist kaasa osta oli suur. Viimaks leidsingi endale vinge käevõru. Tallinna lennule minek oli päris närvesööv. Ma teadsin, et seal ma kohtan suurel hulgal eestlasi. Ma kardsin kuulda eesti keelt ja sellest aru saada. See oli erinev tunne kui oli rääkida Heleri või Annaga. Ma polnud 2 kuu jooksul kohtunud võõraste eestlastega ja see mõte tundus hirmutav. Juba lennule minnes nägin eestlaslike välimusega inimesi ja seejärel kuulsin eesti keelt. See kõik ei olnud nii jube nagu ma arvasin, aga päris ebameeldiv siiski. Lennul istus meie kõrval noormees, kes ei rääkinud meiega ühtegi sõna. Väga eestlaslik käitumine, vahelduseks mõne teise riigi esindajale, kes oleks kohe vestlust alustanud. Peale paaritunnist lendu maandusimegi taas kodumaal. Tallinna lennujaam on endiselt kõige mõnusam paik, kus reisides viibida.
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|