Albaania reis algas Sofias bussipiletite ostmisega. Tänu bulgaarlasest mentorile ei olnud see probleem. Meil ilmselt polnud isegi mingit eeldust oma bussi osas, aga nähes väikest väikebussi tekkisid küsimused, sest vaja on ju läbida 3 riiki. Kui bussijaamas oli terve hunnik inimesi, siis reisi alustades selgus, et nad tulid lihtsalt ühte reisijat ära saatma. Tegelikult oli buss täitsa normaalne kuigi istmeid reguleerida ei saanud, aga arvestades, et bussis oli vaid 5 reisijat + bussijuhi sõber, said kõik nautida luksust magada 3 istme ulatuses. Peale minu ja Heleri oli bussis veel kohalik naine ja 2 hispaanlast Pedro ja Jasper. Bulgaariast viis välja üliheas seisukorras kiirtee ja peagi olimegi piiril. Arvestades, et Makedoonia ei kuulu Euroopa Liitu ei olnud piiriületus üldse nii hull. Sest isegi Euroopa Liidu siseselt oli piiriületus väga vaevaline. Igatahes muutus teede olukord märgatavalt, justkui oleks pesumasinasse sattunud. Enda toolidel püsimiseks tuli rakendada turvavööde abi. Vähe sellest, et tee oli hüplik kuulas bussijuht kõlaritest Bulgaaria-Türgi muusikat. Sama plaat muudkui ketras, tekkis sama olukord kui oli Tarkani plaadiga. Ja see ei ole veel kõik, bussijuht sõitis aknad lahti ja külma tuult vihises bussi. Sellistes tingimustes üritad siis magada :D Ning iga paari tunni tagant toimusid peatused. Ühes peatuses ärkas Jasper ning ta esimene lause oli "nii külm on". See öö oli tõepoolest äärmiselt külm. Igatahes ühes peatuses tualetist väljudes tabas mind päris suur üllatus. Ukse tagune oli pagulasi täis. Tõepoolest, terve bussitäis tõmmusid inimesi ootas tualeti järjekorras. Ilmselt olid need põgenikud Kreekast, keda Euroopa riikidesse veeti. Tänu oma väiksele vene keele oskusele sain muusikaga lõpp arve tehtud ja isegi õnnestus paar tundi magada. Tiranasse saabusime koidikul. Ka nende hispaanlaste jaoks ei alga hommik enne kohvi joomist. Kohvikus arutasime oma päeva plaane, jätsime hispaanlastega hüvasti ning asusime öömaja otsinguile. Heleri oli Bookingust otsinuid odavaid hosteleid ja asusime otsima meiel kõige lähedal asuvat öömaja. Navigeerimisseadete abil pole üldse probleemi võõras linnas orienteerumisega. Kuna oli siiski väga varajane hommikutund oli veider koha omanikku segada, seda enam et meil puudus broneering. Õnneks tuli meiega samal ajal hostelisse ka prantslanna, kellel oli kaasas kohalik tüdruk, kes aitas ka meil asju ajada. Koha perenaine oskas albaania ja ilmslet itaalia keelt, sest itaalia keelseid väljendeid kõlas kogu meie seal viibitud aja jooksul. Ta oli teatud külalistele justkui tädi Maali, musitas neid ja kutsus kallikesteks. Huvitav isiksus. Peale sisseregistreerimist läksime linna peale, tahtsime toidupoest süüa osta, aga kõik kauplused olid suletud. Kõndisime linnas niisama ringi ja ootasime poodide avamiseni. Üheks hetkeks saime oma poetiirud tehtud ja suundusime tagasi hostelisse, sinna veidrasse kommuuni. Peale paari tundi und olime jälle vormis tegutsema. Kõndisime taas veidi linna peal, saime isegi tibavat vihma tundma. Üritasime kõndida linna lähedal asuva mäe poole ning selle käigus leidsime huvitava slummi tüübis elamurajooni. Tekkis Mehhiko tunne: räämas eluhooned, inimesed tänaval üksteisega suhtlemas ja praht igal pool vedelemas. Järgmise päeva hommikul lahkusime hostelist. Meie eesmärk oli jõuda mere äärsesse linna Durres. Olime veidi sinna jõudmise kohta internetist uurinud, aga kuna Tiranas ei armastata bussijaamu oli bussi saamine arvatust keerulisem. Kõndisime platsini, mis nägi bussijaama moodi välja, aga sealt suunati meid veel edasi. Ühel hetkel saime aru, et asjad nii ikka ei toimi ning kõndisime tagasi, kuni kuulsime mehi Durres hüüdmas. Kuna bussijaamad puuduvad on minibussidega mehed endale äriplaani välja mõelnud soovijaid Durresesse ning Tiranasse transportides. Ka meie saime sellise vaimustava bussi kogemuse. Üks organisatsiooni liige meelitab ligi inimesi, teine juhib ning kolmas kogub piletiraha. Buss väljub siis kui kõik istekohad on täis, meil vedas, ei läinud kaua aega kui alustasime oma sõitu. Buss oli isegi liiga täis ja üks noormees pidi kokkupandavale toolile vahekäigus istuma, juhtumisi meie kõrvale. Paarikümne minutilise sõidu järel selgus, et tegemist on itaalia keele filoloogiga. Väga piinlik oli oma algelist itaalia keele oskust üldse demonstreerida. Kahjuks oli tema nimi liiga raske, et seda hoobilt meelde jätta. Mees oli nii sõbralik, et aitas meid randa viivale bussile ja ütles kontrolörile, et ta teataks meile, kui on õige aeg maha minna. Rand meenutas Agadiri. Justkui Agadiri Euroopa versioon. Rannajoon oli ümbritsetud rannabaaridega, kus olid lamamistoolid. Oli ka tasuline rannaala vaid lamamistoolidega. Päris palju oli kirjutatud Tirana lähedaste randade kehvast seisukorrast. Tõepoolest ei olnud vesi nii puhas kui oleks võinud olla, ka vesi polnud enam nii soe kui oli Mustas meres. Pigem oli see hea, Bulgaaria meri oli siiski liiga soe. Peale rannas käiku me väga kauaks enam linna ei jäänud ja asusime taas bussiga teele, erinevuseks oli vaid see, et Durreses on korralik bussijaam. Meid ootas sellel päeval ees väga tähtis kohtumine. Meil õnnestus rakenduse Couchsurfing abiga leida endale öömaja hispaanlase juures. Seega tahtsime ennast korda seada, läksime suurde kaubanduskeskusesse ja sealne tualett teeb nii mõnelegi paleele silmad ette. Kui sa reisid bussidega, on tualetis enda kohendamine täiesti casual case. Alejandro oli meie võõrustajaks Tiranas. Tore hispaanlane, kes alaliselt elab Albaanias ja töötab Hispaania saatkonnas. Saime temaga ooperimaja ees kokku ja suundusime koos venelannaga viiekesi kohvikusse. Venelasega suheldes mõistsin, et isegi kõige lihtsamad vene keelsed sõnad on minu mälust kadunud. See oli hirmutav, sest juba järgmisel nädalal pidin taas kooli naasma. Igatahes pärast kohvikut läksime kommunismi sümboli juurde. Nimelt tutvustas Alejandro meile linna keskel asuvat püramiidi. Väga kommunistlik mahajäetud ehitis, kuhu on kohalikel komme ronida. Ilusa vaate tõttu linnale soovitas ta meil kõigil üles ronida. Heleri põlv oli aga endislet kehvas seisus ning venelasel oli tegelikult üsna kiire lahkumisega. Seega ronisime kahekesi püramiidi tippu. Avanes tõepoolest imeline vaade linnale, veel enam et oli päikeseloojang.
Püramiidist ennast alla libistamine tundus ülevalt päris hirmuäratav, aga kui hoog on juba sees, suureneb ka adrenaliin. Maa peale naastes jätsime venelannaga hüvasti ning läksime oma ööbimispaika. Peale korteriga tutvumist ja muusika kuulamist läksime välja sööma. Üritasime tellida Albaaniale iseloomulikke roogasid, aga lõpuks olid laual siiski ka friikad 😄 Õhtul otsustasid ülikoolis käinud inimesed mind harida filmiklassika osas ning üheskoos vaatasime õudusfilmidele alusepanijat. "Psycho" on väga sügava sisuga ja ma mõistan nüüd, kust õudusfilmide sürreaalsed sisud alguse said. Kuna meie võõrustaja läks hommikul tööle ja meil polnud veel pileteid Makedooniasse, asusime bussipileti jahile. Nagu varem mainitud puudub Albaania pealinnas busiijaam. Tänavad on bussifirmasid täis, kes müüvad erinevates suundades pileteid. Ustele on kirjutatud sihtkohad, aga igaksjuhuks tasub alati üle küsida. Vahepeal oli isegi tunne, et läheks üle mere Itaaliasse. Nii kõndisimegi mitmeid tunde sobiva ajaga Skopje bussi otsinguil. Olime seda ka eelmised 2 päeva teinud, aga mis seal ikka. Soovisime küll ööbussiga Skopjesse minna, aga parim variant, mis me leidsime oli kl 19:00 väljuv buss. Kui buss oleks väljunud kesköö paiku oleksime Makedooniasse hommikul jõudnud. Aga mis seal ikka parata. Kui olime viimaks bussipiletitega asjad korda saanud asusime kõrgusi vallutama. Läksime kellatorni, kuhu viis kitsas trepp. Pidime ideaalis seda viiekesi juba eelneval õhtul külastama, aga uksed suleti vaid paar minutit enne meie saabumist. Vaade oli jällegi kaunis. Linna teeb eriliseks peale bussijaama puudumisele ka see, et seal pole vanalinna ja vaatamisväärsusi on häbematult vähe. Teede keskele on tehtud kaunis allee, kus on prügikastid, aga pole pinke. Kui sa juhuslikult kõnnid teisel pool teed ja soovid prügi visata, pead üle tee minema. Geniaalne! Päev oli ülimalt palav ja lämbe, kuigi ümberringi olid juba erinevad sügismärgid. Istusime lihtsalt ühe koha peal ja sulasime. Tegelikult oleksime pidanud neist märkidest aru saama, mis meid ees ootama hakkab, aga sel hetkel ei osanud seda siiski oodata. Poes kohtusime juhuslikult Alejandroga ning saime oma asjade juurde naasta. Kui hakkasime bussile minemiseks valmistuma hakkas paduvihma sadama. Oli kuulda ka äikese kärgatusi, tuul oli tugev ning peagi oli muutunud tänav jõeks. Päris vaimustav ilm õue minemiseks. Enne veel kui lahkusime tutvustasime oma võõrustajale Eestit läbi muusika ja huvitavate faktide 😉 Läbi vihma ja veest ujutava tänava liikusime oma bussifirma kontori poole. Ostsime veel byreki, see on väga toitev sai 😋 Ootasime kontoris inimest, kes viiks meid bussini, sest büroo kõrval olev oli ehitustööde tõttu suletud. Meid ootas suur ja tühi buss, peale meie kahe oli veel vaid 1 reisija. Esmalt suundus buss taas Durrese rajooni, kus sõitsime kortermajade vahele ning meid jäeti Heleriga bussi kahekesi luku taha. Bussijuht koos kohaliku reisijaga läksid bussist välja ning keerasid turvalisuse huvides ukse kinni. Mine tea, kes bussi koos meiega ärandada võib 😬 Igatahes rütmikas muusika mängis, buss oli tühi ja suht lahe oli lihtsalt ringi karata. Heleri lappis samal ajal oma kampsunit teibiga. Tuleb kasutada olemasolevaid vahendeid. Mõne aja pärast naases meie bussiseltskond koos suurel hulgal uute reisijatega. Algas sõit mööda rannikut, kus peatustest tuli rahvast kogu aeg juurde. Viimaks oli buss üsnagi rahvast täis. Peale mõnikümmend minutit und ja tunde niisama passimist saabus mingis Makedoonia bussijaamas peatus. Kõigil kästi uude bussi üle kolida, ega me päris täpselt ei tea, mida meile öeldi, aga me käitusime kohalike järgi. Kahjuks oli uus buss poole väiksem. Meie saime küll bussi, aga pole aimugi, mis sai teistest reisijatest. Umbes poole tunniga olime pealinnas, igaühelt küsiti, kus ta maha minna tahab. Justkui bussitakso. Meie läksime bussijaama, sest kell oli alles 4 hommikul ja väljas oli täiega pime.
0 Comments
Meie viimased tööpäevad nägid väga veidrad välja. Meie tööaja algus nihkus hilisemaks ja mõni päev jõudsime tööle alles peale kümmet. Ka ilm mängis siin oma rolli. Sügis on Bulgaariasse jõudnud. Ilmad on muutunud vihmasemaks ja jahedamaks. Nii olidki paljud hommikud liiga märjad töö tegemiseks. Poriaugus töötamine ei ole just meeldivaim tegevus. Porikamakad jäävad talla alla kinni ning niimoodi tatsudes on tunne nagu modellil platvormidega looduse moeshowl. Ka meie tööjaotus muutus, hakkasime kahe grupina tööl käima. Esimene grupp asus tööle uuel objektil. Teine jätkas vanas kohas kaevamist. Esimene grupp, kuhu kuulusin ka mina, asus tööle keskaegse asula koristamisega. Koht oli võssa kasvanud ja me korjasime lõigatud heina ning oksad kokku, paljaste kätega kusjuures. Sest esimesel päeval polnud meil ei reha ega hangu. Sae ja trimmeriga tegelesid kohalikud mehed ning põllumees, kes meid võõrustanud oli, maksis kogu tegevuse kinni. Tore oli vahelduseks heina teha ja oksi koristada, seejuures näha, mis hakkab võsa alt välja paistma. Juba projekti alguses oli meile määratud vaba nädal, mis tulenes meie kuistest puhkusepäevadest. Algselt pidime ka osa võtma Sofias toimuvast vabatahtlike kokkusaamisest ja ise vabatahtliku teenistuse 20 aastapäevaks midagi korraldama, aga meie innukuse puudumise tõttu jäi see ära. Seega saime reisimiseks veel 2 lisa päeva. Ka üks meie tööpäev jäeti lihtsalt ära, ilmselt on põhjuseks see, et vabatahtlikud hakkasid üksteise järel ise varem lahkuma. Meie plaan Heleriga on minna Albaania-Makedoonia-Serbia tripile. Meie lahkusime koos kolme itaallase ja kahe mentoriga reede öise bussiga Sofiasse. Veider oli oma viimast päeva Sveshtaris veeta. See teadmine, et enam sa ei lähe tööle ning enam ei saa Dani hostelis aega veeta. Ütleme nii, et see tegi emotsionaalseks ja paar pisarat sai valatud. Kõikide meie projekti liikmetega me kohtume veel, aga sel õhtul tuli hüvasti jätta meie tööd raporteerinud portugaallasest Anaga ja itaallasest Francescoga. Nad saabusid 2 nädalat enne meie töö lõppu ja pildistasid ning filmisid meie tööprotsessi. Millalgi valmib meie tööst ka lühifilm. Nad ise on samuti vabatahtlikud, aga seotud teise projektiga, kus neil pole tegelikult suurt midagi teha. Hetkel viibime Heleriga Sofias. Käisime veelkord kõik Sofia võimalikud vaatamisväärsused läbi, leidsime ka uusi huvitavaid paiku. Ööbisime ülinunnus hostelis. Unustage ära mu kiidusõnad esimestel päevadel veedetud hosteli kohta. Hostel 44 on palju parem. Toas on vähem inimesi, vannitubasid on rohkem ja õhkkond on chillim. Täna õhtul võtame bussi Albaania pealinna Tirianasse.
Laupäevaks oli meile planeeritud reis kahte Bulgaaria endisesse pealinna. Esmalt läksime Pliskasse. Seal nägime kauni basiilika varemeid. Note pärast projekti. Leidsin youtube'st video, mis kajastab mingi teise EVT projekti tegevust antud ehitisel. Nad puhastasid piirkonda ning tänu nende tegevusele alustati basiilika rekonstrueerimistöödega. Need olid väga Rooma hõngulised. Quirino kui parkuuris kõva käsi ronis ehitise otsa. Sellest süttisid ka teised mehed ja peagi olid nemadki üleval. Edasi külastasime sealset muuseumit. Ostsin sealt endale poolvääriskiviga sõrmuse. Paar nädalat varem nähtud eksponaatide kogu kividest innustas mind viimaks isegi Bulgaariast neid toredaid kivikesi ostma. Veel külastasime läheduses asuvat lagunenud ehitist, ainult vundament oli järgi. Järgmisena sõitsime Madarasse. Ronisine paarsada trepiastet üles, et näha huvitavat kaljuseina. Tegelikult ei tahetud meid üles lasta, sest meil ei pidanud aega olema. Surusime siiski oma tahtmise peale ja üleval sai ära käidud. Veider, miks nad meid üldse siis sinna tõid, kui midagi näha ei saaks. Ka sealt ei läinud ma tühjade kätega minema. Sealne suveniiriputka tundus väga ahvatlev. Mu kollektsiooni lisandus veel üks poolvääriskivi, seekord kaelakee kujul. Meie reis hakkas toppama kui Giuseppe ja Marat ronisid vaateplatvormile, aga alla enam ei tulnud. Peale 20 minutilist ootamist naasesid nad vabandusega, et eksisid ära. Vaimustav! Järgmisena jõudsime taaskord paika, mis oli eelnevalt pealinn olnud. Sealses muuseumis näidati meile esmalt koha ajalugu tutvustavat filmi. Veel nägime sealset aaretekogu. Peale muuseumit läksime mägedesse taaskord varemeid vaatama. Koha tegid eriliseks kunagi toiminud veetorud, mis on tõestus kõrgtsivilisatsioonist. Edasi jaotusime kaheks grupiks. Professor viis osad inimesed tagasi hostelisse. Bussidega sõitsime aga Shumenisse. Seal oli meile antud vaba aeg. Olin seda linna varem vaid hääletamise peatuspunktina läbinud. Nüüd oli veidi rohkem aega linna põhitänavaga tutvuda. Park linnas on kaunis, aga suurt erinevust linnapildis tal teiste Bulgaaria linnadega pole. Kuna aeg oli limiteeritud, läksime koos Heleri, Mustafa ja Annaga sööma. Läksime suvalisse kõrvaltänavasse ja leidsime eest tükikese Kreekat. Keegi kavalpea oli oma ukse Vana-Kreeka stiilis disaininud. Hiljem jõudsime Heleriga veel ühe kiire Billa tuuri teha, lisaks pisike põige apteeki. Peatänavalt võib kõik vajaliku leida. Suurimad hilinejad on meile kõigile teada, aga seekord hilines Diliana, kes tõi vabanduseks aeglase töötaja kohvikus. Ilmselt oli see vaid kättemaks meile.
Sveshtari oli vaid paarikümne kilomeetri kaugusel kui Dilianale meenus, et järgmisel päeval on Astil (armeenlane) sünnipäev ja talle oleks vaja torti. Kuna itaallaste tiramisu esimesel korral ebaõnnestus, soovisid nad seda uuesti teha. Seega oli vaja osta komponente sünnipäeva tiramisu jaoks. Pöörasime otsa ümber ja läksime Razgradi suurde toidupoodi Kaufland. Ma tundsin ennast seal nii hästi. Pood meenutas Laagri Rimit. Üldiselt on minu külastatud poed Bulgaarias olnud keskmise või üliväikese suurusega, sest suured poed ei asu linnakeskuses. Seega selline suur pood tekitas koduse tunde. Nii tore oli poes vabalt ringi liikuda ja näha laia kaubavalikut. Üritasime sünnipäevalapsele ka kinki leida, aga see oli suhteliselt keeruline. Õhtul tähistasime sünnipäeva laulu, õhupallide ja koogiga. Oleksime ka vahuveini joonud, aga keegi pani pudelid sügavkülma ja ja need jäätusid ära 😑 Elame perekonna hostelis ja meile teevad süüa ning pesevad pesu 2 Türgi päritolu naist. Nende tööpäev algab väga vara hommikul, sest enne meie tööpäeva algust valmistavad nad hommikusöögi. Kui me oleme tööl, koristavad nad meie tube ning pesevad pesu. Tegelikul ei ole ma kindel, et kööginaised seda teevad. Pigem hosteli perenaine. Igal hommikul jätame oma musta pesu kilekotiga ukse taha ja päeval korjame oma asjad pesunöörilt kokku. Türgi naised vaaritavad köögis lõunasöögini. Seega kõik nõud saavad peale lõunasööki nende poolt pestud. Edasi peame aga ise hakkama saama. Naised valmistavad päeval ka õhtuks toitu. Meil jääb üle vaid õigel ajal toit ahju panna ning üles soojendada.
Seega iga õhtusöögi järel peab keegi meie seast nõusid pesema. Sellepärast on loodud koristustiimid. Iga päev on see ülesanne tabeli alusel 2-3 inimesele määratud. Tabelisse paigutumine toimub vabatahtlikult. Koristustiimis olek ei hõlma endast vaid õhtust nõudepesu, vaid ka toidu ettevalmistamist, laua katmist ja koristamist. Esimeses koristustiimis töötamine oli päris jube. Hispaanlased olid köögis igasugu erinevaid nõusid kasutanud ja nõude hunnik oli meeletu. Olin sel päeval tiimis koos meestega, õnneks oli Giuseppe innukas nõudepesija. Marat oli aga oma ülessannetega väga kohmakas. Esimene nõudepesu maraton õpetas aga palju. Tuleb nõusid võimalikult vara pesema hakata, et ei tekiks suurt kuhja. Nädalavahetusel koristustiim puudub ja siis peab igaüks ise tähelepanelik olema. Abiks on ka vabatahtlikkus koristada 😂 Olenemata erinevatest rahvustest on muusika keel rahvusvaheline. Nii olen kuulnud kattuvusi muusikamaitse osas. All toon välja mõned stiilinäited. Tundub veider muusika, aga läheb kõigile peale. Isegi Türklased kuulavad seda laulu ning ka üldiselt ei ole kahe rahvuse vahel konflikte. Itaallaste relax muusika. Laul, mida kõik vihkavad, aga Momo ikka edasi kuulab. Lugu, mis alati raadiost kõlab. Lõpetuseks näited muusikast, mida bulgaarlased ise kuulavad.
Projekt nägi algul ette viibimise Velingradis ja Sveshtaris, aga nädal enne Bulgaariasse saabumist saime teada, et bürokraatia tõttu viibime 2 kuud Sveshtaris. Kindlasti oli see kahest võimalikust variandist halvim. Tegemist on siiski külaga, kuigi Velingrad on linn. Sveshtari asub Kirde-Bulgaarias ja lähim linn Isperih asub 7 km kaugusel. Tegemist on Türgi külaga, sest 90% rahvastikust on türklased. Seega on elu meie projekti türklastele siin lihtne hakkama saada. Üldises mõttes on tegemist pärapõrguga. Siin on 2 ülipisikest poodi. Rohkem nagu minimarketid. Küla on täis elumajasid ja erilisi lõbustusi siin pole. Tänavatel vedeleb sitt ja autode asemel on normaalne eesleid ringi liikumas näha.
Siiski on siin olemas kultuurimaja. Ramadani lõppu tähistati seal külakoori ettekandega. Läksime kogu oma vabatahtlike grupiga laule kuulama ja esimesena lahkusid kontserdilt Türgi mehed. Nad põhjendasid oma varast lahkumist sellega, et neile ei meeldi klassikaline Türgi muusika. Mina nautisin kontserti aga täiel rinnal, selline muusika paneb mul jala tatsuma ja tekitab isu vesipiibu järele. Inimesed külas on abivalmid ja alati nõus meie projekti türklastega suhtlema. Meie hosteliga samas majas asuvas poes on ka müüja abivalmis, isgei olen veidi vene keeles rääkinud. 2 blondi eestlast külas ringi kõndimas pakub neile aga siiski pinget. Sest Annaga mööda küla jalutades tulid inimesed majadest välja, et meid jälgida. Superstaari tunne lausa. Looduse poolest on küla kaunis, sest ümberringi on päevalillepõllud. Ideaalne paik sportimiseks. Ja isegi siin leidub paar kobedat maja. Kuna me juba hotellis ööbisime, ei tahtnud me kohe esimese praamiga saarele minna, vaid ikka rahulikult magada. Seetõttu algas meie seiklus veidi enne keskpäeva. Hotellist väljudes hakkas itaallaste peades vaid üks mõte tiirlema "Kust saada kohvi". Nende jaoks ei eksisteeri head päeva enne kui nad pole saanud tassi kohvi juua. Eestlased alustasid päeva aga jäätist süües. Palju targem on ju kuumal päeval süüa jahutavat jäätist kui juua sooja kohvi. Talupojamõistus tuleb mõnikord kasuks. Praamisõit võttis aega 1,5 tundi. Praam meenutas vanasti mandri ja saare vahel käinud veesõidukeid. Seega laev oli üsna vana, aga kõik vajalik peale pistikute oli olemas. Laeva propellerid muutsid vee helesiniseks ja kauneid fotosid Kavalast sai sealt hulgi. Kreeklasel on veider komme kajakaid otse käest toita. Algul viskavad nad toitu vette, aga ühel hetkel toidavad juba käest. Kuidagi suutis Giuseppe oma plätud katki teha, niiet saarele kõndis ta paljajalu. Esimeses poes täiendasime end toiduvarudega ja uute plätudega. Järgmisena tormasime kohe ujuma. Me ei hakanud isegi kaugele minema, jäime suhteliselt sadama kõrvale. Seal rannas ei olnud vähemalt teravaid kive ning ujuda oli mõnus. Kuna me tahtsime minna saare teise ossa oli meil vaja transporti. Minu vastuseisule hoolimata rentisime rollerid. Tagantjärele oli tegemist suurepärase otsusega, sest tuule käes vuhiseda ja saart näha oli mõnus. Rollerite rentimine ei sujunud aga just kõige ladusamalt. Oli probleeme rollerite võimsuse ja juhilubade kategooriate klapitamisega. Lõpuks saime asjad siiski paika. Põhi maantee kulgeb mööda saare rannikujoont. Mööda rannikut me sõitma hakkasimegi, et jõuda Golden Beach'i. Meie kurvastuseks oli tegemist tavalise turistidest kubiseva rannaga. Sealses asulas külastasime poodi ja isegi sealsetel alkolettidel ilutsesid A.le.Coq kokteilid. Samu jooke müüakse ka Bulgaaria Billa poodides. Turustamine on igatahes hea kui suvalises Kreeka poes on tükike Eestit. Asusime teele, et leida metsikumat randa. Teel kohtasime ka kitsi ja kauneid vaateid rannikule. Ühel hetkel märkas Quirino pisikest saart ja ta soovis ilmtingimata seda avastada. Peatasime rollerid pisikese tee kõrval, kust edasi pidime minema jalgsi. Naine, kes tee ääres mett müüs küll ütles et sinna on väga raske jõuda ning rand on kaljune, aga me ei jätnud oma jonni sinnani välja jõuda. Tee mäest alla oli järsk ja täis loomaväljaheiteid. Inimtegevusest andis märku Lioni paber. Kui olime mööda kurvilist teed peaaegu mereni jõudnud, leidsime tee pealt eest auto. Auto oli tolmuga kaetud ja ilmselt sellele teele kinni jäänud. Peale autot enam tee ei jätkunud. Uudishimutsejatena leidsime autost riideid, taskulambi, kalapüügiriista ja pagasiruumis oli kast jääga. See pani meid mõtlema, et vast polegi auto nii kaua seal seisnud. Isegi võtmed olid autos ja see käivitus. Me mõtlesime palju teooriaid autoomaniku ja kasutaja kohta. See kõik tekitas ka kõhedust, sest olime pärapõrgus ja hakkas hämarduma. Mäest üles oli aga jube raske rühkida. Peaaegu teeni jõudnuna kõndis meile vastu paar, veider et ka nemad otsustasid selle hüljatud raja kasutusele võtta. Tsivilisatsioonis tagasi olla oli julgustav. Edasi suundusime Paradiisi randa. Seal oli lai liivane rannajoon, aga ka kaljune osa. Millegipärast olid kaljud suhteliselt inimtühjad. Hiljem sain ka põhjuse teada. Umbes 20 meetrit meie asukohast kaljude vahel asus nudistide rand. Meie olime oma eraldatusega igatahes rahul. Korraldasime korraliku ühisfotode klõpsimise. Õhtuhämaruses võitlesime lainetega, et soojas merevees ujuda. Quirino tegi ka vettehüppeid ning ilma, et meil Heleriga oleks ujumisprillid olnud nägime vees ujuvaid kalu. Hiljem kui kogu rannaala oli inimestest tühjaks jäänud liikusime kaljunuki tippu. Kivid pakkusid aina jahenevas õhus sooja. Leidsime sealt mati ja täispuhutava madratsi. Me ei plaaninudki sinna ööbima jääda, aga veidike puhata oli hea.Seal tegime omale väikse pikniku, kahjuks muutsid olemise rahutuks sääsed. Kõige enam kannatas nende käes Quirino, kes toppis kilekotid oma jalgadele, et vereimejate vastu leevendust leida. Kuna olime põhimõtteliselt pool saart juba läbi sõitnud, ei saanud me enam oma saare tiiru poolikuks jätta. Ka pimedas kimasime Kreeka mägiteel. Vahepeal peatusime kaupluses ja rannas. Me olime juba teadlikud oma saatusest magada rannas. Meil polnud päeva jooksul mahti endale ööbimiskohta otsida kuigi tee ääres neid jagus. Alustasime ka üliodava veini joomisega. Selle raha eest oli tegemist ikka korraliku saagiga. Bulgaaria veinidega ei anna võrreldagi. Kutid jõid õlut vaatamata meie manitsustele kui jood ära juhi. Nende jaoks pole õlu alkohol. Lõpuks olime saarele tiiru peale teinud ja jõudnud oma esialgsesse linna. Otsisime omale lamamistoolidega ranna ja seal meie öö mööduski, taaskord lageda taeva all. Vähemalt oli Kreekas soojem magada kui Bulgaarias. Kuigi meie rollerirendifirmad olid hommikul vara suletud, saime oma rollerid tagastatud. Praamis sain võtta tunnise uinaku pehmel diivanil. Minu jaoks möödus sõit väga kiirelt ja peagi olimegi taas Kavalas. Keegi oli langetanud otsuse minna vanalinna lossi kaema. Mis seal ikka, tuli mäkke ronida. Ei oskagi selle kindluse kohta midagi kommenteerida. Vähemalt vaade oli hea. Linna keskusest hakkasime hääletama. Õnnekombel võttis kalale minev mees meid peale ja jagas ka meiega oma rõõmu. Järgmise autojuhi sõbral on Eestis äri ja ta näitas meile tema Eesti numbrimärgiga autot. Kui armas! Mees pani meid Bulgaariasse viival teel maha. Meist möödusid sajad autod, aga keegi isegi ei peatunud. Üks auto siiski peatus, aga sõitis viimasel hetkel minema. Peale poole tunnist kõndimist järgmisele teele, tegime tanklas peatuse. Ostsime hunniku värskendavaid asju. Võin öelda, et jäätis pole kunagi paremini maitsenud. Kuna hääletades meid keegi peale ei võtnud oli vaja plaani. Paljud autod tulid tanklasse süüa ostma või autot tankima. Minu plaan seisnes vahetul suhtlemisel. Tuli otse küsida, kas inimesel on võimalik meid üle piiri viia. Meil läks õnneks, sest minu esimene ohver oli nõus meid nelja Bulgaariasse viima.
Tegemist oli 60ndates Küprose ärimehega, kes pidi oma äri pärast Rumeeniasse minema. Kõik, kes tellivad TopShopist riideid toetavad tema äritegevust. Piiril ootas meid kilomeetrite pikkune järjekord, sest dokumentide kontroll oli nii aeglane. Mees oli üsna äkiline. Süütas oma sigari ja kui lõpuks avanes võimalus oma BMW X5-ga sõitma hakata, kimas absoluutselt kõikidest autodest mööda, mis talle ette jäid. Isegi Bulgaaria sittadel või kurvilistel mägiteedel ulatus tema kiirus 200-ni. Vahepeal üritas ta isegi ühe Audiga võidusõitu korraldada, aga too ei võtnud vedu. Kuigi see kõlab sõgedalt, siis mulle hullupööra meeldis temaga sõita. Itaallased üritasid sellises vappumises isegi magada. Nelja tunniga jõudsime Kreekast Rusesse (Rumeenia-Bulgaaria piirilinn). Rusest muutus hääletamine taas raskeks, sest asusime linna keskel. Kutid sebisid meile siiski auto, mis oli nõus meid otse Sveshtarisse viima. Vaatamata sellele, et autojuht ei osanud inglise keelt ega teadnud õiget teed, jõudsime Google Maps'i abiga kohale. Niisiis hääletasime neljakesi Kreekast Sveshtarisse. See on võimalik! Kuna professor pidi reedel pealinnas viibima, saime me ühe lisa vaba päeva. Kolmapäeval otsustasime koos Heleri ja itaalia kuttidega, et järgmisel päeval läheme Kreekasse. Variante, kuidas reisida oli mitmeid. Meie esimene mõte oli autorent, aga isegi kohalikuga erinevaid firmasid läbi helistades ei suutnud me leida ühtegi, kus oleks vabu autosid. Reisimise tipphooaeg siiski. Bussiga siin riigis reisida on aga raske, sest internetis puuduvad bussiajad ja liinid. Info saamiseks tuleb bussijaama helistada. Otsustasime, et tahame minna Kavalasse teadmata, kas sinna bussiga üldse saabki. Meie järgmine valik oleks olnud Thessaloniki. Asusime neljapäeval peale tööd teele. Esmalt viis professor meid Razgradi, sealt hääletasime Shumenisse. Lootsime sealt Plovdovi bussi peale saada, aga buss väljuks alles hommikul. Seega võtsime hääletades suuna Plovdivi poole. Meil polnud tegelikult suurt usku, et sinna jõuame, aga saime õige auto peale ning autojuht viis meid otse meie renditud korterini. Lisaks saime temalt lisainfot busside kohta, mis sõidavad Kreekasse. Korter oli hubane, aga nägin ringi jooksmas prussakat, mis ei tekita üldse kodust tunnet. Päris vaimukas oli muidugi itaallasi selle elukaga hirmutada, sest erinevalt pehmodest oli meil Heleriga julgust prussakas õue visata. Lootsime linnakeskust avastama minna, aga päris keskuseni kõmpida ei jaksanudki. Kõik olid liiga väsinud. Nägime siiski väga kaunist parki ja nõukogude stiilis ehitisi. Einestasime kusagil Türgi kiirtoidurestoranis, kus sõime XL kebabi. Ja see oli tõepoolest hiiglaslik. Hommikul võtsime bussi Kavalasse. Arvasime, et buss sõidab otse Kavalasse, sest linnad olid üksteisele lähedal. Meie üllatuseks kestis bussisõit 8 tundi, sest läbisime Alexandroupolise ja teised Kreeka ranniku linnad. Lisaks tegi buss pidevalt peatusi tanklates, et inimesed saaksid süüa või tualetti kasutada. Ühes sellises peatuses asus mini-kirik ja kui otsisin prügikasti, leidsin sealt eest kana ja kuke. Mu ehmatus oli tõsiselt suur. Õnneks olid linnud elus, kuigi alguses arvasin teisiti. Veel sain elamuse koos sisalikuga vetsus käies. Üsna suur sisalik tatsas mööda keraamilisi plaate üsna vapralt ringi.
Piiriületus oli sujuvam kui Rumeenia piiril. Põhjus võib peituda selles, et reisibussiga reisijaid ei hoita nii kaua kinni. Piiril pidime kõik bussist väljuma ja kahekordse dokumendikontrolli läbima. Õnneks möödus kõik sujuvalt. Piiril ootas mind ka tore tervitus. Tõkkepuul oli minu nimi 😁 Bussis oli umbes 30 istekohta. Vahepeal oli buss väga täis, aga lõpuks Kavala suunal liikusime vaid meie neljakesi, privaatbuss. Umbes viie aeg linna jõudes ootas meid kõrvetavalt kuum ilm. Palavus oli niivõrd tappev, et kõndisime esimesse ettejuhtuvasse randa. Ka vesi oli soe, aga mõjus ikkagi jahutavalt. Merevesi oli ülimalt soolane, kui mu mälu mind ei peta, siis isegi soolasem kui Punases meres. Ranna puuduseks olid põhjas asetsevad teravad kivid. Me kõik saime neilt kriimustada. Söögi- ja ööbimiskoha otsinguil suhtlesime kohaliku trükikoja töötajaga. Noormees oli väga abivalmis ja nunnu kreeka aktsendiga 😉 Tema juhatas meid soodsa söögikohani, andis infot ööbimiskoha ja Thassose saare kohta. Quirino oleks temaga ilmselt lõputult vatrama jäänud ja ka kogu linna ajaloogi välja uurinud, aga näljane kõht sundis edasi liikuma. Inimeste olemine andis märku, et nad kannatavad koos riigi majandusega. Kõik vajalik on olemas, aga himu millegi suurema järgi saadab neid pidevalt mõtetes. Aga võib-olla on kreeklased alati sellised olnud, ei oska öelda. Restoranis sai juba tellitud praest kõhu lõhkemiseni täis, aga loorberitele puhkama ei saanud jääda. Pidime hakkama ööbimiskohta otsima. Läksime tänavale, kus asusid 3 hotelli, mida trükikoja poiss oli soovitanud. Muidugi asus hotell, kuhu me jäime tänava lõpus 😑 Kuna iga nädalavahetus on meil vaba, siis on suhteliselt mõttetu jääda Sveshtarisse passima. Seetõttu üritame võimalikult vara planeerida oma tegevust nädalavahetuseks. See on aga väga keeruline. Nädala algusel ütles Giuseppe (itaallane), et Burgases toimuvad nädalavahetusel suured peod ja ta läheb kindlasti sinna. Nädala keskel selgus, et pühapäeval on meie päev korraldatud ja me lähme hoopis Doonau äärset linna avastama ning kohtume kohaliku ettevõtjaga. Seega tekitas küsimusi, kas on mõtet üheks ööks Burgasesse minna, sest siis saaks külastada väiksema kaliibriga pidu. Ning Weekendi taoline pidu jääks külastamata. Valikus oli veel minna lähedalasuvatesse linnadesse, aga see ei paelunud mind üldse. Seega neljapäevaks ütlesin oma kindla "jah" sõna. Teised soovisid jääda säästurežiimile ja külastada soodsamaid paiku. Seega läksime Burgasesse kahekesi.
Otsustasime asuda teele reedel pärast tööd. Meie liiklemisviisiks oli hääletamine. Ka minule tundus hääletamine Bulgaarias esmalt vastumeelsena, aga teatuid reegleid järgides kulgeb kõik turvaliselt. Igatahes 5 autot ja 4,5 tundi hiljem jõudsime Burgasesse. Kõmpisime linna keskuse poole ja esmamulje linnast oli kommunistlikus stiilis majad. Enda arust olime piisavalt kõndinud ja otsustasime keskusesse jõudmiseks bussi võtta. Jälgisime hoolega kaardilt erinevate bussiliinide numbreid ja värve, et keskusesse jõuda, aga kahjuks pidime ikkagi pettuma. Meie valitud buss hakkas vastassuunas liikuma. Paari peatuse pärast lahkusime bussist, et tuldud teed tagasi minna, aga meie tee peale jäi igati viisakas söögikoht. Kõik ei lähe alati sugugi halvasti. Meie plaan kesklinna sööma minna polnud enam vajalik, sest buss viis meid otse hubasesse restorani. Ka toit oli maitsev. Itaallaste võime lõpmatult süüa paneb mind imestama, sest prae kõrvale tuleb alati veel mõni lisa tellida. Meil oli kindel soov jõuda reede õhtul toimuvale peole. Probleem seisnes selles, et pidu toimus Burgasest 15 km kaugusel asusvas pargis. Väljas oli kottpime ja bussid ei sõitnud enam üldse. Püüdsime küll hääletada, aga linna keskuses seda teha on keeruline. Meie viimaseks variandiks jäi takso. Taksojuht üritas küll esmalt topelttasu küsida, aga lõppkokkuvõtteks ei kulunud kahe peale kokku üldse palju raha. Kuigi rahalaristaja tunne tekkis küll. Vein restoranis + taksosõit. Vabatahtliku eluga peaks kokku käima odavaim alkohol poest + bussisõit. Isegi taksojuhil oli probleeme peo toimumispaiga leidmisega. Vaatamata sellele jõudsime kohale. Me ei läinud peole siiski juhuslikult, sest eelmisel nädalal kui itaallased Varnas couchsurfingut tegid kohtasid nad hispaania ja itaalia vabatahtlikke, kes neid võõrustasid. Marina ja Michiele(?) olid samuti sellel peol. Nende telki me otsima asusimegi kui olime kohale jõudnud. Minul polnud nende välimuse kohta mingit infot seega oli kogu mu lootus Giuseppe peal. Õnneks ei olnud park paksult rahvast täis ning peale viie minutilist otsingut me nad leidsimegi. Kogu sündmus ise oli narko-reivipidu. Inimesed tantsisid DJ muusika järgi, aga mitte klassikaliselt vaid väikse kiiksuga. Sinna kogunenud seltskond oli väga kirju, aga üldiselt olid kohale tulnud inimesed hallist massist täielikult erinevad. Selline tore kogemus! Lisaks hispaanlasele ja itaallasele oli nendega kaasas veel üks bulgaarlane. Ka tema pidi öö koos meiega lageda taeva all veetma, sest telgis oli kohti kahele. Mul muidu poleks õues magamise vastu midagi olnud, aga väljas oli väga külm. Ka rätik, mis oli kasutusel tekina ei aidanud. Esimesed päikesekiired hommikul olid õnnistuseks, lisaks bulgaarlase tehtud lõke. Ma olin talle äärmiselt tänulik. Pidu toimus poolsaarel, seetõttu läksime esmalt randa. Sealne rand on üksühele sarnane Eesti omaga. Ujumiseks polnud antud paik siiski kõige sobilikum, liiga palju suuri kive. Mõtlesime et poolsaare tipus on suurem asula, aga seal oli vaid küla. Üks tore naine viis meid poodi ning seejärel maantee äärsesse bussijaama, et me saaksime tagasi Burgasesse minna. Bussijaam asus linna keskuses ning see mis jäi eelmisel päeval saavutamata sai täidetud nüüd. Tee randa oli kaunis ja randki ilusam kui Varnas. Linnade edetabelis paikned Burgas kindlasti palju kõrgemal kui Varna. Ranna lähistel leidsime söögikoha. Tellisime pastat ja isegi itaallase jaoks oli see söödav, niiet võib toiduga rahule jääda :) Otsustasime mitte minna laupäevasele suurele peole, sest ka see paik asus linnast väljas ja pühapäeval pidime juba tagasi hostelis olema. Tagasiteel me samuti hääletasime, aega võttis see pool tundi vähem kui saabudes, aga kohale jõudsime ikkagi pimedas. Ingleid veel leidub siin maailmas. Pühapäevaks oli meile kõigile organiseeritud reis Doonau kaldal asuvale Tutrakani linna. Nagu arheoloogidele kohane, külastasime linna muuseumeid. Üks oli Bulgaaria eluolu muuseum, kus sai näha erinevate ajajärkude elukorraldust. Teine muuseum oli seotud kalandusega. Meie juhendaja professor Gergova on ajaloolaste jaoks nii tuntud tegelane, tema nime mainides saame alati igasse muuseumisse tasuta sisse. Ning kui ta ise veel meiega kaasas on, pole kunagi probleemi. Ilmselt seetõttu meid muuseumisse viidigi. Eluolu muuseum pakkus võimalust ennast antud ajas ette kujutada. Istuda antiiksel diivanil, mängida klaverit või keerutada vokiratast. Külastasime ka mingisugust sõjakeldrit, kus oli võimalus tutvuda relvadega. Mehed kasutasid muidugi kohe võimalus relvi näppida. Poisid jäävad poisteks. Meremuuseumi tegi minu jaoks nauditavaks poolvääriskivide väljapanek. Nii palju kasulikke kive üheskoos. Lihtsalt imeline! Mu vääriskivide armastust see muidugi suurendas. Linn ise on väike, aga ideaalne paik elamiseks, vaatega jõele ja Rumeeniale. Veel viidi meid sööma kalda äärsesse restorani. Toit ei olnud seal just kõige parem, aga restorani alal paiknes veekogu kilpkonnadega. Mida paremat saab ühelt söögikohalt veel oodata kui kilpkonnad juba elavad seal?
Peale muuseumituuri viidi meid kohaliku taluniku juurde. Mees oli meid enda farmi külla kutsunud ja kostitas meid korralikult. Alustuseks tuur tema viljapuude juurde. Ta tegeleb kuivatatud puuviljade müügiga ning kogu ta aed oli head ja paremat täis. Alustuseks pakuti meile tomati-kurgi salatit. Ma pole veel kunagi nii magusaid kurke söönud. Sellele järgnes talu eriline rakia. Veel toodi lauale igasugu küpsetisi ning lõpuks jõime Bulgaaria versiooni sangriast. Mees ise oli lahke ja näitas välja erilist huvi Eesti tüdrukute vastu. Peamiselt tegeleb äriga siiski tema poeg. Selline pereäri siis. Meie küllakutse põhjuseks oli soov meid tehtud töö eest tänada. Talunik toetab oma masinatega keskaegse asulakoha puhastamist, kuhu me tööle suundume. Tagasitee kulges mööda külavaheteid. Imelikul kombel põletasid inimesed mitmel pool kulu. Ütleksin, et sellise leitsaku ajal õhtuti kulu põletada pole just kõige targem tegu. Igatahes oli õhtuhämaruses elavat tuld kaunis näha. Hostelisse jõudes pidu ei lõppenud. Asi läks osade jaoks väga hulluks ära, sest ühel hetkel twerkisid türklased laual. Ütleme nii, et ühised joomised muudavad kõiki paari kraadi võrra lõbusamaks 😁 |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|