MIS on Euroopa vabatahtlik teenistus?
EVT on võimalus kogeda vabatahtlikuna töötamise kogemust mõnes Euroopa riigis. Lisaks Euroopa ümbruses asuvates partnerriikides. KES saab hakata vabatahtlikuks? Vabatahtlik peab olema 17-30 aastane noor, kelle elukoht on saatva organisatsiooniga samas riigis ehk eeldatavalt Eestis (kui blogi lugejad on Eesti elanikud). See 17 on suhteliselt risky business, parim on see kui projekti alguses olla täisealine. Tuleb kindla peale vähem sekeldusi. MIKS läbida vabatahtlik teenistus? Teenistuse tegemine arendab osaleja võimeid ja tugevdab võtmepädevusi: suhtlus emakeeles; suhtlus võõrkeeltes; matemaatikapädevus ning teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest; infotehnoloogiline pädevus; õppimisoskus; isiklik, kultuuridevaheline, sotsiaalne ja kodanikupädevus; algatusvõime ja ettevõtlikkus; kultuuriteadlikkus ja kultuuriline eneseväljendus. Teenistus toetab ühiskondlikku aktiivsust ja annab uusi kogemusi. MITU KORDA on võimalik vabatahtlikku teenistust teha? Põhimõtteliselt ühe korra, aga ideaalis 2 korda. Siin tuleb jälgida vaid ühte lihtsat nüanssi ja vabatahtliku tee on võimalik kaks korda ette võtta. Mina saan vabatahtliku teenistuse veel ühe korra läbi teha. Kui sa osaled esmalt lühiajalises projektis (maksimaalse pikkusega 2 kuud) on hiljem võimalik teha pikaajaline teenistus. See kui pikk tohib olla pikaajaline teenistus on kaheldav. Enne kui ma oma projektile läksin oli selleks 10 kuud, aga projekti käigus räägiti, et seda pikendati 12 kuuni. Mine sa tea. Kui teha kohe pikaajaline teenistus (maksimaalselt 12 kuud), siis enam lühiajalist teha ei saa. Seega targem on teha algul lühiajaline projekt ja hiljem pikaajaline. See annab võimaluse erinevates riikides töötada. KUS saab projekti teha? Eestlastel on võimalik vabatahtlikuks minna; a) programmiriiki: Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Makedoonia, Norra, Liechtenstein, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Soome, Suurbritannia*, Slovakkia, Sloveenia, Taani, Tšehhi Vabariik, Türgi, Ungari b) programmi partnerriiki: Albaania, Alžeeria, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia-Hertsegoviina, Egiptus, Gruusia, Iisrael, Jordaania, Kosovo, Liibanon, Liibüa, Maroko, Moldova, Montenegro, Palestiina, Serbia, Süüria, Tuneesia, Ukraina, Valgevene, Venemaa. Koostöö programmi partnerriigiga võib olla keerulisem ja projekt peab olema oskuslikumalt põhjendatud. Kui leida juba rahastuse saanud projekt ei pea enam selliste asjade pärast üldse pead vaevama. Eesti noortel on võimalus EVT ka mujal maailmas teha, siis tuleb taotlus otse Euroopa Komisjonile esitada. AGA... Agasid ei ole. Haara kinni võimalusest, sest sõidukulud sihtriiki ja tagasi hüvitatakse, majutus ja toitlustus on tagatud, lisaks makstakse taskuraha (summa sõltub sihtriigist). Peale projekti lõppu saab igaüks noortepassi (kirjeldab projekti jooksul toimunud õppimist) ja Euroopa noortekaardi. Vabatahtlikule on tagatud tervisekindlustus, mis kehtib veel 2 kuud peale projekti lõppu koduriigis. Igale vabatahtlikule määratakse sihtriigis mentor, kes on kui sõbra eest ja aitab uude keskkonda kohanduda. Pean tõdema, et minu projekti puhul, kus oli 18 osalejat oli vaid 3 mentorit. Aga me saime siiski hakkama, sest kõik, kes olid meie projektiga seotud olid valmis aitama. KUIDAS leida projekte? Projekti leidmiseks on 2 võimalust. a) Tuleb leida saatev/vastuvõttev organisatsioon ja kirjutada temaga koos projekt. Eeldab seda, et organisatsioonil on ka koordineeriv roll. Koordinaatoriks võib olla ka eraldiseisev organisatsioon. Seejärel tuleb leida vastuvõttev/saatev organisatsioon. Projekt tuleb esitada tähtajaks ja oodata rahastust. Tegemist on üsna keerulise protsessiga ja soovitaksin seda kui on kindel valdkond või riik, kuhu on soov vabatahtlikuks minna. Muidugi ei ole tegemist üle mõistuse keerulise, aga see-eest aeganõudva protsessiga. Annab võimaluse ise oma projekti osas otsustada. Vajaliku akredeeringuga organisatsioonid on leitavad andmebaasist. Eestist partnereid otsivad organisatsioonid. b) On olemas ka organisatsioonid, kes pakuvad juba rahastuse saanud projekte. Tuleb vaid uutel pakkumistel silma peal hoida ja kandideerimisavaldus täita. See eeldab, et projekti teema ja muud tingimused on vabatahtlikule sobilikud. Näiteks: Seiklejate Vennaskond EstYes Continuous Action Involved Noored Ühiskonna Heaks Lisainfo
0 Comments
Paljud teemad jäi käsitlemata, kuna terve postituse pikkust materjali sealt ei oleks tulnud. Esitan nüüd faktidena mõned huvitavamad juhtumised teenistuse jooksul. Enamus lauseid käivad minu kohta, aga on ka infot teiste ja Bulgaaria kohta. Mõnede lausete juures lisan ka täpsustava teksti.
Tallinnast koju sõites oli Eesti pealinn ikka samasugune nagu ta minust juulis maha jäi. Autoaknast ümbrust jälgides tundus nagu oleksin ma ikka veel reisil. Tallinn oleks justkui uus pealinna Sofia - Tirana - Skopje - Belgrad nimekirjas. Tunnet, et oleksin kodus, ei eksisteerinud. Päris koju, oma korterisse jõudes tundus kõik nii võõras. Kõige võõram oli see, et päike paistis tuppa. Sveshtaris paistis päike vaid hommikul meie toa aknast sisse, enamus hommikuid olime aga tööl ning seda tunnetust ei saanud. Kass ei võõrustanudki minuga, aga tema üllatus mind nähes oli tuntav. Ta oli veidi skeptiline, kas ma ikka jään nüüd koju. Kõige veidram oli arvutisse minna. Olin 2 kuud oma telefoniga hakkama saanud. Mu laptop tundus hiiglaslik. Kogu ekraani ja klaviatuuri oli ülimalt mõnus kasutada 😊 Oma reisist rääkimine oli minu jaoks tavapärane, sest see kaasneb pärast igat reisi. Vanemad ootasid mind väga koju, mulle oli lausa kook tehtud. Kodus olles ja teistega kontakti võttes, kes veel Bulgaarias olid, selgus et Florin oli üles leitud ja tema oli kõik korras. Vähemalt olin sellest koormast vaba.
Järgmisel päeval kooli asju ostma minnes ja oma seljakotiga ringi kõndides oli minu sees sisemine rahutus. Mu hing protestis sellele, et jääda ühte kohta paikseks. Kuna olin harjunud viimasel nädalal palju kõndima, jalutasin poest koju võimalikult suure ringiga. Vajasin väga aega, et täiesti üksi olla. Oleksin tahtnud väga minna matkmama, sest ilmad Eestis olid üpriski ilusad. Kartsin palju hullemat ilma siin ees ootamas. Kahjuks varjutasid mu matkaplaane kohustused, mis ei võimaldanud piisavalt aega selliste plaanide ettevõtmiseks. Kui lähemalt mu kultuurišokist rääkida, siis see peitus pisikestes detailides. Näiteks Eesti piim oli maitselt kui vesi. Bulgaaria piim ei olnud küll värske, vaid tööstuslik, aga rasvasisaldus oli mahlapaki laadses pakendis olnud piimal suurem. Viinamarjad, mida Eestis müüdi olid täiesti maitsetud. Poes võis näha plakatit krõpse reklaamivast Enrique Iglesiasest, mis on ju täiesti totter. Lisaks tekitasid minus positiivseid emotsioone meie projekti koduriikide tooted või viited riigile. Tavaellu aitas sulanduda kool. Olin alguses sõpradega üsna ükskõikne, sest ma olin saanud 2 kuud ilma nendega kohtumata hakkama ning neil puudus samasugust kogemust nagu mina olin saanud. Me ei ühildunud algul päris hästi. Olin saanud ka halva harjumuse, kippusin hilinema ja mul oli sellest ükskõik. Tagasiside minu kohta kajastus vaid selles, et olin pruunimaks muutunud. Oleksin oodanud avameelsemaid arvamusi. Buss viis meid Sofia raudteejaama, mis asus õnneks bussijaama kõrval ehk kesklinna ei olnud üldse pikk maa. Ja siis juhtus midagi, mis pani mind jahmuma. 1800 km kaugusel kodust, Sofia transpordijaamade vahel, istub vana naine ja ta kõrval on Säästumarketi sinine kott. Teate ju küll kõik seda säästuka tugevat ja suurt kotti. Ma sõna otseses mõttes tardusin. Ma arvasin et näen viirastust, et see logo on Bulgaaria keeles ja font ja värvid on lihtsalt sama. Nii see siiski ei olnud, kotile oli selgelt kirjutatud "Säästumarket". Ilmselt on heategevuse kaudu jõudnud kott Bulgaariasse, igatahes see oli päris veider moment kogu Bulgaarias veedetud aja jooksul. Šokist toibununa liikusime kesklinna suunas, et teha veel viimane odav shopingutiir.
Sai ostetud suveniire ja materjali õhtuseks lahkumispeoks. Kuna leeve oli meil ikka veel liiga palju käes, läksime juveelipoodi ja ostsime mõlemad endale hõbesõrmuse. See ei olnud ikka veel piisav ning kuna me nagu kaamlid oma kottidega ringi käisime, otsustasime ülejäänud raha lennujaamas laiaks lüüa. Külastasime linnas juba tuttavaid kohti, aga sattusime ka uutele tänavatele. Otsustasime tehnikast võõrduda ja proovida paberkaardi abil soovitud sihtkoht leida. Minu inim GPS lakkas juba augusti alguses töötamast 😅 Näiteks jõudsime oma ebaõnnestunud kaardilugemisega kuhugile Araabia rajooni. Iga pood oli täis vesipiibu müüjaid ja järgmise nurga tagant tuli nähtavale üldse klassikaline Türgi turg. Jõudsin Sofia suhtes ka suurt meelehärmi tunda. See linn muutus ühel hetkel väga nõmedaks ja iga viga andis endast tuntavalt märku. Õhtupoolikul saime kokku oma ülejäänud projektiliikmetega. Kohtumine toimus Sofia rahvusteatri ees ja nagu meie grupile tavaks, suutis keegi jällegi hiljaks jääda. Seekord eksis Mirella ära. Veider oli viibida samades paikades, kus sai alguse meie projekt. Esimesel päeval toimus meil ju linnaekskursioon ja just seal pargis sai passitud, et oodata teiste liikmete järgi. Algusest oli saanud lõpp, vastakad tunded, mis andsid aimdust, et kõik saabki reaalselt läbi. Lõpuks olid kõik liikmed kohal ja me asusime teele Rashedi villa suunas, mis asus linnast väljas. Meie suund oli Vitosha mäele. Kuna kõik ei mahtunud autosse ja minibussi, siis pidid osad inimesed minema trammiga. Kuidas me ei mahtunud minibussi, kui varasemalt on see täiesti teostatav olnud? Seekord ei hakatud riskima politseiga ja me püüdsime jäta muljet, et kõikidel inimestel on oma istekoht. Päris nii see ei olnud, aga politseipunktis meid kinni ei peetud 😜 Eestlaste mõttes ei ole Rashedi maja villa, pigem eraldatud paigas asuv mägimaja. Koht oli tõepoolest väga eraldatud, tee sinna oli väga konarlik ja lähedal ei asunud teisi maju. Enne hämardumist uurisin mäe jalamil veidi ringi. Maja eest voolas läbi jõgi ja ümberringi oli tihe mets. Meie Heleriga asusime oma kohvreid pakkima. Pärast lisaostlemist pealinnas oli see üsna tülikas tegevus. Lisaks mahutasime oma kohvritesse veel Anna suveniirid ära. Teised tegelesid samal ajal väljas toidu grillimisega. Õues oli äärmiselt külm, üks külmemaid õhtuid Bulgaarias veedetud aja jooksul. Õhtu oleks võinud kulgeda mõnusas rütmis, sest kõik rääkisid oma seiklustest vabal nädalal. Paljud inimesed olid jaotunud 2-3 liikmelisteks gruppideks ja reisisid lähiümbruses ringi. Reisijutte varjutas aga teade, et Flrorin on kadunud. Ma ei hakkaks siin lahkama tema kadumise põhjuseid. Igatahes olid kõik mures ja ka hommikuks ei olnud politseil temast uudiseid. Lennujaama jõudmiseks pidime varakult teele asuma, sest me asusime linnast väljas ja lisaks olid hommikul ummikud. Lennujaama sõit oli närviline, sest Diliana oli ilmselgelt endast väljas. Lennujaama tuli veel Kalojan, saime kätte oma reisihüvitise, jätsime bulgaarlastega hüvasti ning asusime lennujaama väravatest läbi. Öösel sain vaid mõne üksiku inimesega hüvasti jätta, sest kõik läksid kuidagi sujuvalt magama. Mis seal ikka, iseenesest inimesi ma ei igatse, ma igatsen lahedaid hetki, mis nende inimestega koos sai veedetud. Lennujaamas kulutasime lõpuks oma leevid ära veel roosidega suveniire ostes. Jube! Lennule minnes saime tunda juba esimesi märke kodust. Rääkisime Heleriga omavahel, järsku mees meie läheduses küsis, kas me oleme Eestist. Ta oli ilmselgelt bulgaarlane, aga tänu oma pojale oli tal teadmine Soomest ja Eestist. Ma ausalt ei tea kuidas see võimalik peaks olema, aga meie rahvuse suutis ta edukalt kindlaks määrata. Lend Istanbuli oli kiire ja valutu. Isegi Istanbuli lennujaamas läks aeg palju kiiremini. Muidugi oli oma roll ka sellel, et esmalt pidime jätkulendu ootama 4 tundi, nüüd aga vaid 3. Meie suureks kurvastuseks ei olnud lokum enam maitsmiseks välja pandud. Läbisime sealse poe riiuleid mitmeid kordi, sest soov midagi Türgist kaasa osta oli suur. Viimaks leidsingi endale vinge käevõru. Tallinna lennule minek oli päris närvesööv. Ma teadsin, et seal ma kohtan suurel hulgal eestlasi. Ma kardsin kuulda eesti keelt ja sellest aru saada. See oli erinev tunne kui oli rääkida Heleri või Annaga. Ma polnud 2 kuu jooksul kohtunud võõraste eestlastega ja see mõte tundus hirmutav. Juba lennule minnes nägin eestlaslike välimusega inimesi ja seejärel kuulsin eesti keelt. See kõik ei olnud nii jube nagu ma arvasin, aga päris ebameeldiv siiski. Lennul istus meie kõrval noormees, kes ei rääkinud meiega ühtegi sõna. Väga eestlaslik käitumine, vahelduseks mõne teise riigi esindajale, kes oleks kohe vestlust alustanud. Peale paaritunnist lendu maandusimegi taas kodumaal. Tallinna lennujaam on endiselt kõige mõnusam paik, kus reisides viibida. Serbiasse sõitsime väga luksusliku bussiga. Buss oli uus ja mugav, meile jagati lausa tasuta šokolaadi. Makedooniast Serbiasse viis väga heas seisukorras kiirtee, mis tähendas sujuvat sõitu. Vaatamata kõigele sellele oli väga raske magada. Mõnikord lihtsalt on nii. Hommikul olime jällegi ülimalt väsinud. Läksime lähimasse parki, ütleme nii, et see oli suur viga. Pargist oli asi suhteliselt kaugel. See oli koht, kus oli kuivanud muru, oranž võrk ja kodutud, pargiks muutis selle asjaolu, et seal kasvasid puud. Aga kui sa oled hommikul vara võõras linnas, siis pole just väga palju kohti, kuhu minna. Me arvasime, et kõik pargid Belgradis ongi lihtsalt sellise nukra välimusega. Õnneks asus rongijaam bussijaama kõrval. Me otsustasime sõita tagasi Sofiasse rongiga, võtta endale voodikohad, et ühel reisiööl saaksime ka korralikult välja puhata. Olime täitsa teadlikud, et ilmslet on tegemist nõukogude aegse rongiga. Alustasime peagi oma iga riigiga tavaks saanud hosteli otsingut. Seekord oli tegemist üsna suure hosteliga. Kuigi meie toas oli 6 voodikohta, viibis peale meie toas vaid 1 naine. Ta hoiatas meid rongide eest. Mingid putukad olid ta jalad täiesti ära söönud ning kuuldavasti tegutsevad rongides vargad, ilmselt rongi enda töötajad, kes varastavad kraami akna kaudu. Selline jutt ei tekitanud just kindlustunnet, aga rongireis oli alles järgmine päev ning hirmutundeni oli veel aega. Jäime paariks tunniks hostelisse puhkama. Nii Anna kui Heleri olid projekti jooksul noortevahetusse kandideerinud ja neid saatis edu. Anna sai Gruusia projekti ning Heleri Suurbritanniasse. Mõtlesin, et järelikult on kandideerimine projekti jooksul soosiv ning proovisin ka. Kandideerisin Eesti Õpilasesinduste Liitu. Ja joppaski 😀 Pärast puhkust suundusime linna ringkäigule. Päike hakkas loojuma ja liikusime kindluse suunas. Belgradi kindlus on palju etem kui Skopje oma, tekitab koheselt keskaegse tunde. Kindlusest avanes kaunis vaade Doonaule. Kaatrid sõitsid ja päike muutis meeleolu mõnusaks. Kindluses oli parasjagu toimumas metal kontsert ja kohale oli tulnud palju alternatiivseid inimesi. Ma pole näinud üheski linnas nii palju julge riietusstiiliga inimesi kui Belgradis. Ehk siis just sealt linnast leiab neid kõige lahedamaid inimesi. Mööda kindlust ringi käimine võttis omajagu aega ning peagi oligi pime. Läksime kesklinna ja otsustasime midagi uut proovida. Tegime Couchsurfing äpiga Hangouti. See läks üsna lappama, sest sooviavaldusi hakkas korralikult sisse voolama. Leppisime kohtumise austerlasega kokku, lisaks pidime kohtuma türklaste, prantslase ja ühe kohalikuga. Kohtumispaika tulid aga ainult austria tüdruk oma austraallasest poisssõbraga. Prantslane hüppas alt ära ja türklased pidi hiljem tulema. Austraallasele oli soovitatud ühte uut peokohta linna keskel. Tegemist oli vana vabrikuhoone õuega, kus oli ligi 10 erinevat baari ja klubi. Kuna tegemist oli ülerahvastatud kohaga, ei soovinud me sinna lärmi kätte jääda. Leidsime paari tänava kauguselt koha, kus kohalikku õlut nautida. Viimaks peaaegu Eesti tasemel õlu 😊 Rääkisime maailmaasjadest ja nii see aeg möödus. Peaaegu oleksime ka türklastega kokku saanud, aga wifi leidmine oli keeruline ja sinna see asi jäi. Nagu postituse pealkirjast võib aru saada, siis peeti mind väga tihti serblaseks. Serblased ja eestlased on välimuselt tõepoolest sarnased. Kuigi serbia ja bulgaaria keel on jube sarnane, on inimesed välimuselt täiesti erinevad. Nii poes kui rongijaamas tuli ette ligi kümme olukorda kui inimesed pöördusid minu poole serbia keeles palvet esitades. Kui eelnevates riikides, kus me projekti jooksul käisime, oli kogu aeg see tunne, et me oleme turistid, siis Serbias sulandusime kohalikega ühte massi.
Meie teise päeva eesmärk Belgradis oli päev ära sisustada kuni me rongile läheme. Veetsime aega huvitavaid ehitisi linnas otsides. Külastasime kirikut, kus toimus pulm ja saime ka ise veidi pidustustest osa. Istusime ka pargis, kust saime endale kaaslaseks kutsika. Leppisime kokku kohtumise türklastega, kellega oleksime pidanud kohtuma juba eelmisel õhtul. Päeva teises pooles võtsime ette matka läbi linna, et jõuda suurde kaubanduskeskusesse. Läbisime linna keskuse, Doonao jõe ja jõudsime uude Belgradi linnaossa. Sealsed kaubanduskeskused olid väga eestilikud ning ka toidupoe valik pakkus eestlastele tuntud valmistoite. Kogu Belgrad on täis Shop&Go poode, need on üsna väikesed, aga laia kaubavalikuga. Need on väga head poed, sest iga nurga pealt võid ühe leida ja enamus poode on 24/7 avatud. Peale mõnda tundi uues linnaosas, ületasime taaskord silla ja läksime türklastega kohtuma. Istusime Doonao kaldale ja jõime taaskord kohalikku õlut. Meil oli hea demonstreerida oma türgi keelset sõnavara, mille olime omandanud oma projekti liikmetelt. Lisaks oli mul võimalus jällegi rääkida erinevatest Türgi seriaalisest ja muusikast 😜 Igatahes oli huvitav jälle uute inimestega kohtuda. Nad olid tulnud Belgradi 4 päevaks. Nad olid väga spontaanselt otsustanud sellise reisi kolmekesi ette võtta. Anil oli veetnud Erasmus+ projektiga oma ülikooliajast aega Prantsusmaal ja Emre Leedus. Sellised lood panevad mõtlema, et ka ise peab ennast sellisesse projekti ülikoolis saama. Veel enne rongile minekut kohtusime ka nende sõbra Gökhaniga. Käisime veel poest läbi, et kulutada ära meie viimane sularaha. See oli üsna vaimukas, sest sa vaatad poes ringi, et võimalikult täpselt oma raha nullini ära kulutada. Rongis oli meil 6 voodikohaga kupee, mida jagasime 4 inglasega. Meie voodid asusid 2. korrusel ehk akna kõrgusel. Kohe kui rong sõitma hakkas, tuli aknast kapaga külma tuult sisse. Heleri proovis küll akent sulgeda, aga see ebaõnnestus. Kuigi meil oli paks tekk, ei olnud sellel ümber tekikoti ning hostelist saadud õpetussõnad panid tekki vältima. Kui aga paksud riided olid seljas ja endiselt oli külm, siis jalgadele sai siiski tekk peale tõmmatud. Mingil hetkel sulges keegi inglastest siiski akna, mis oli justkui õnnistus. Piirikontroll oli kiiruse mõttes täiesti võrreldav bussiga piiri ületamises. Piirivalvurid tulid rongi, korjasid passid ja mõne aja pärast tagastas rongi töötaja need. Rongiga sõita oli tunduvalt parem kui bussiga, aga suureks miinuseks oli rongi tualett. Heleri küll hoiatas mind, aga see oli ikka palju kohutavam kui ma oskasin arvata. Peale piiripunktne jäi aga rong ühes jaamas seisma ja meile teatati, et edasi peavad kõik bussi minema, sest raudteel on toimunud õnnetus. Muidugi toimus see kõik bulgaaria keeles, aga jällegi kogu tema jutt oli arusaadav. Vagunisaatja kiirustas kõiki tagant rongist lahkumisega öeldes kuldse väljendi, mille täpne sõnastus on mul kahjuks ununenud. See kõlas umbes nii "Tempo, haide haide". Mahtusime kõik bussi ära ja läbi hommikuse tipptunni jõudsime taaskord Bulgaaria pealinna. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|