Buss viis meid Sofia raudteejaama, mis asus õnneks bussijaama kõrval ehk kesklinna ei olnud üldse pikk maa. Ja siis juhtus midagi, mis pani mind jahmuma. 1800 km kaugusel kodust, Sofia transpordijaamade vahel, istub vana naine ja ta kõrval on Säästumarketi sinine kott. Teate ju küll kõik seda säästuka tugevat ja suurt kotti. Ma sõna otseses mõttes tardusin. Ma arvasin et näen viirastust, et see logo on Bulgaaria keeles ja font ja värvid on lihtsalt sama. Nii see siiski ei olnud, kotile oli selgelt kirjutatud "Säästumarket". Ilmselt on heategevuse kaudu jõudnud kott Bulgaariasse, igatahes see oli päris veider moment kogu Bulgaarias veedetud aja jooksul. Šokist toibununa liikusime kesklinna suunas, et teha veel viimane odav shopingutiir.
Sai ostetud suveniire ja materjali õhtuseks lahkumispeoks. Kuna leeve oli meil ikka veel liiga palju käes, läksime juveelipoodi ja ostsime mõlemad endale hõbesõrmuse. See ei olnud ikka veel piisav ning kuna me nagu kaamlid oma kottidega ringi käisime, otsustasime ülejäänud raha lennujaamas laiaks lüüa. Külastasime linnas juba tuttavaid kohti, aga sattusime ka uutele tänavatele. Otsustasime tehnikast võõrduda ja proovida paberkaardi abil soovitud sihtkoht leida. Minu inim GPS lakkas juba augusti alguses töötamast 😅 Näiteks jõudsime oma ebaõnnestunud kaardilugemisega kuhugile Araabia rajooni. Iga pood oli täis vesipiibu müüjaid ja järgmise nurga tagant tuli nähtavale üldse klassikaline Türgi turg. Jõudsin Sofia suhtes ka suurt meelehärmi tunda. See linn muutus ühel hetkel väga nõmedaks ja iga viga andis endast tuntavalt märku. Õhtupoolikul saime kokku oma ülejäänud projektiliikmetega. Kohtumine toimus Sofia rahvusteatri ees ja nagu meie grupile tavaks, suutis keegi jällegi hiljaks jääda. Seekord eksis Mirella ära. Veider oli viibida samades paikades, kus sai alguse meie projekt. Esimesel päeval toimus meil ju linnaekskursioon ja just seal pargis sai passitud, et oodata teiste liikmete järgi. Algusest oli saanud lõpp, vastakad tunded, mis andsid aimdust, et kõik saabki reaalselt läbi. Lõpuks olid kõik liikmed kohal ja me asusime teele Rashedi villa suunas, mis asus linnast väljas. Meie suund oli Vitosha mäele. Kuna kõik ei mahtunud autosse ja minibussi, siis pidid osad inimesed minema trammiga. Kuidas me ei mahtunud minibussi, kui varasemalt on see täiesti teostatav olnud? Seekord ei hakatud riskima politseiga ja me püüdsime jäta muljet, et kõikidel inimestel on oma istekoht. Päris nii see ei olnud, aga politseipunktis meid kinni ei peetud 😜 Eestlaste mõttes ei ole Rashedi maja villa, pigem eraldatud paigas asuv mägimaja. Koht oli tõepoolest väga eraldatud, tee sinna oli väga konarlik ja lähedal ei asunud teisi maju. Enne hämardumist uurisin mäe jalamil veidi ringi. Maja eest voolas läbi jõgi ja ümberringi oli tihe mets. Meie Heleriga asusime oma kohvreid pakkima. Pärast lisaostlemist pealinnas oli see üsna tülikas tegevus. Lisaks mahutasime oma kohvritesse veel Anna suveniirid ära. Teised tegelesid samal ajal väljas toidu grillimisega. Õues oli äärmiselt külm, üks külmemaid õhtuid Bulgaarias veedetud aja jooksul. Õhtu oleks võinud kulgeda mõnusas rütmis, sest kõik rääkisid oma seiklustest vabal nädalal. Paljud inimesed olid jaotunud 2-3 liikmelisteks gruppideks ja reisisid lähiümbruses ringi. Reisijutte varjutas aga teade, et Flrorin on kadunud. Ma ei hakkaks siin lahkama tema kadumise põhjuseid. Igatahes olid kõik mures ja ka hommikuks ei olnud politseil temast uudiseid. Lennujaama jõudmiseks pidime varakult teele asuma, sest me asusime linnast väljas ja lisaks olid hommikul ummikud. Lennujaama sõit oli närviline, sest Diliana oli ilmselgelt endast väljas. Lennujaama tuli veel Kalojan, saime kätte oma reisihüvitise, jätsime bulgaarlastega hüvasti ning asusime lennujaama väravatest läbi. Öösel sain vaid mõne üksiku inimesega hüvasti jätta, sest kõik läksid kuidagi sujuvalt magama. Mis seal ikka, iseenesest inimesi ma ei igatse, ma igatsen lahedaid hetki, mis nende inimestega koos sai veedetud. Lennujaamas kulutasime lõpuks oma leevid ära veel roosidega suveniire ostes. Jube! Lennule minnes saime tunda juba esimesi märke kodust. Rääkisime Heleriga omavahel, järsku mees meie läheduses küsis, kas me oleme Eestist. Ta oli ilmselgelt bulgaarlane, aga tänu oma pojale oli tal teadmine Soomest ja Eestist. Ma ausalt ei tea kuidas see võimalik peaks olema, aga meie rahvuse suutis ta edukalt kindlaks määrata. Lend Istanbuli oli kiire ja valutu. Isegi Istanbuli lennujaamas läks aeg palju kiiremini. Muidugi oli oma roll ka sellel, et esmalt pidime jätkulendu ootama 4 tundi, nüüd aga vaid 3. Meie suureks kurvastuseks ei olnud lokum enam maitsmiseks välja pandud. Läbisime sealse poe riiuleid mitmeid kordi, sest soov midagi Türgist kaasa osta oli suur. Viimaks leidsingi endale vinge käevõru. Tallinna lennule minek oli päris närvesööv. Ma teadsin, et seal ma kohtan suurel hulgal eestlasi. Ma kardsin kuulda eesti keelt ja sellest aru saada. See oli erinev tunne kui oli rääkida Heleri või Annaga. Ma polnud 2 kuu jooksul kohtunud võõraste eestlastega ja see mõte tundus hirmutav. Juba lennule minnes nägin eestlaslike välimusega inimesi ja seejärel kuulsin eesti keelt. See kõik ei olnud nii jube nagu ma arvasin, aga päris ebameeldiv siiski. Lennul istus meie kõrval noormees, kes ei rääkinud meiega ühtegi sõna. Väga eestlaslik käitumine, vahelduseks mõne teise riigi esindajale, kes oleks kohe vestlust alustanud. Peale paaritunnist lendu maandusimegi taas kodumaal. Tallinna lennujaam on endiselt kõige mõnusam paik, kus reisides viibida.
0 Comments
Meie viimased tööpäevad nägid väga veidrad välja. Meie tööaja algus nihkus hilisemaks ja mõni päev jõudsime tööle alles peale kümmet. Ka ilm mängis siin oma rolli. Sügis on Bulgaariasse jõudnud. Ilmad on muutunud vihmasemaks ja jahedamaks. Nii olidki paljud hommikud liiga märjad töö tegemiseks. Poriaugus töötamine ei ole just meeldivaim tegevus. Porikamakad jäävad talla alla kinni ning niimoodi tatsudes on tunne nagu modellil platvormidega looduse moeshowl. Ka meie tööjaotus muutus, hakkasime kahe grupina tööl käima. Esimene grupp asus tööle uuel objektil. Teine jätkas vanas kohas kaevamist. Esimene grupp, kuhu kuulusin ka mina, asus tööle keskaegse asula koristamisega. Koht oli võssa kasvanud ja me korjasime lõigatud heina ning oksad kokku, paljaste kätega kusjuures. Sest esimesel päeval polnud meil ei reha ega hangu. Sae ja trimmeriga tegelesid kohalikud mehed ning põllumees, kes meid võõrustanud oli, maksis kogu tegevuse kinni. Tore oli vahelduseks heina teha ja oksi koristada, seejuures näha, mis hakkab võsa alt välja paistma. Juba projekti alguses oli meile määratud vaba nädal, mis tulenes meie kuistest puhkusepäevadest. Algselt pidime ka osa võtma Sofias toimuvast vabatahtlike kokkusaamisest ja ise vabatahtliku teenistuse 20 aastapäevaks midagi korraldama, aga meie innukuse puudumise tõttu jäi see ära. Seega saime reisimiseks veel 2 lisa päeva. Ka üks meie tööpäev jäeti lihtsalt ära, ilmselt on põhjuseks see, et vabatahtlikud hakkasid üksteise järel ise varem lahkuma. Meie plaan Heleriga on minna Albaania-Makedoonia-Serbia tripile. Meie lahkusime koos kolme itaallase ja kahe mentoriga reede öise bussiga Sofiasse. Veider oli oma viimast päeva Sveshtaris veeta. See teadmine, et enam sa ei lähe tööle ning enam ei saa Dani hostelis aega veeta. Ütleme nii, et see tegi emotsionaalseks ja paar pisarat sai valatud. Kõikide meie projekti liikmetega me kohtume veel, aga sel õhtul tuli hüvasti jätta meie tööd raporteerinud portugaallasest Anaga ja itaallasest Francescoga. Nad saabusid 2 nädalat enne meie töö lõppu ja pildistasid ning filmisid meie tööprotsessi. Millalgi valmib meie tööst ka lühifilm. Nad ise on samuti vabatahtlikud, aga seotud teise projektiga, kus neil pole tegelikult suurt midagi teha. Hetkel viibime Heleriga Sofias. Käisime veelkord kõik Sofia võimalikud vaatamisväärsused läbi, leidsime ka uusi huvitavaid paiku. Ööbisime ülinunnus hostelis. Unustage ära mu kiidusõnad esimestel päevadel veedetud hosteli kohta. Hostel 44 on palju parem. Toas on vähem inimesi, vannitubasid on rohkem ja õhkkond on chillim. Täna õhtul võtame bussi Albaania pealinna Tirianasse.
Laupäevaks oli meile planeeritud reis kahte Bulgaaria endisesse pealinna. Esmalt läksime Pliskasse. Seal nägime kauni basiilika varemeid. Note pärast projekti. Leidsin youtube'st video, mis kajastab mingi teise EVT projekti tegevust antud ehitisel. Nad puhastasid piirkonda ning tänu nende tegevusele alustati basiilika rekonstrueerimistöödega. Need olid väga Rooma hõngulised. Quirino kui parkuuris kõva käsi ronis ehitise otsa. Sellest süttisid ka teised mehed ja peagi olid nemadki üleval. Edasi külastasime sealset muuseumit. Ostsin sealt endale poolvääriskiviga sõrmuse. Paar nädalat varem nähtud eksponaatide kogu kividest innustas mind viimaks isegi Bulgaariast neid toredaid kivikesi ostma. Veel külastasime läheduses asuvat lagunenud ehitist, ainult vundament oli järgi. Järgmisena sõitsime Madarasse. Ronisine paarsada trepiastet üles, et näha huvitavat kaljuseina. Tegelikult ei tahetud meid üles lasta, sest meil ei pidanud aega olema. Surusime siiski oma tahtmise peale ja üleval sai ära käidud. Veider, miks nad meid üldse siis sinna tõid, kui midagi näha ei saaks. Ka sealt ei läinud ma tühjade kätega minema. Sealne suveniiriputka tundus väga ahvatlev. Mu kollektsiooni lisandus veel üks poolvääriskivi, seekord kaelakee kujul. Meie reis hakkas toppama kui Giuseppe ja Marat ronisid vaateplatvormile, aga alla enam ei tulnud. Peale 20 minutilist ootamist naasesid nad vabandusega, et eksisid ära. Vaimustav! Järgmisena jõudsime taaskord paika, mis oli eelnevalt pealinn olnud. Sealses muuseumis näidati meile esmalt koha ajalugu tutvustavat filmi. Veel nägime sealset aaretekogu. Peale muuseumit läksime mägedesse taaskord varemeid vaatama. Koha tegid eriliseks kunagi toiminud veetorud, mis on tõestus kõrgtsivilisatsioonist. Edasi jaotusime kaheks grupiks. Professor viis osad inimesed tagasi hostelisse. Bussidega sõitsime aga Shumenisse. Seal oli meile antud vaba aeg. Olin seda linna varem vaid hääletamise peatuspunktina läbinud. Nüüd oli veidi rohkem aega linna põhitänavaga tutvuda. Park linnas on kaunis, aga suurt erinevust linnapildis tal teiste Bulgaaria linnadega pole. Kuna aeg oli limiteeritud, läksime koos Heleri, Mustafa ja Annaga sööma. Läksime suvalisse kõrvaltänavasse ja leidsime eest tükikese Kreekat. Keegi kavalpea oli oma ukse Vana-Kreeka stiilis disaininud. Hiljem jõudsime Heleriga veel ühe kiire Billa tuuri teha, lisaks pisike põige apteeki. Peatänavalt võib kõik vajaliku leida. Suurimad hilinejad on meile kõigile teada, aga seekord hilines Diliana, kes tõi vabanduseks aeglase töötaja kohvikus. Ilmselt oli see vaid kättemaks meile.
Sveshtari oli vaid paarikümne kilomeetri kaugusel kui Dilianale meenus, et järgmisel päeval on Astil (armeenlane) sünnipäev ja talle oleks vaja torti. Kuna itaallaste tiramisu esimesel korral ebaõnnestus, soovisid nad seda uuesti teha. Seega oli vaja osta komponente sünnipäeva tiramisu jaoks. Pöörasime otsa ümber ja läksime Razgradi suurde toidupoodi Kaufland. Ma tundsin ennast seal nii hästi. Pood meenutas Laagri Rimit. Üldiselt on minu külastatud poed Bulgaarias olnud keskmise või üliväikese suurusega, sest suured poed ei asu linnakeskuses. Seega selline suur pood tekitas koduse tunde. Nii tore oli poes vabalt ringi liikuda ja näha laia kaubavalikut. Üritasime sünnipäevalapsele ka kinki leida, aga see oli suhteliselt keeruline. Õhtul tähistasime sünnipäeva laulu, õhupallide ja koogiga. Oleksime ka vahuveini joonud, aga keegi pani pudelid sügavkülma ja ja need jäätusid ära 😑 Projekt nägi algul ette viibimise Velingradis ja Sveshtaris, aga nädal enne Bulgaariasse saabumist saime teada, et bürokraatia tõttu viibime 2 kuud Sveshtaris. Kindlasti oli see kahest võimalikust variandist halvim. Tegemist on siiski külaga, kuigi Velingrad on linn. Sveshtari asub Kirde-Bulgaarias ja lähim linn Isperih asub 7 km kaugusel. Tegemist on Türgi külaga, sest 90% rahvastikust on türklased. Seega on elu meie projekti türklastele siin lihtne hakkama saada. Üldises mõttes on tegemist pärapõrguga. Siin on 2 ülipisikest poodi. Rohkem nagu minimarketid. Küla on täis elumajasid ja erilisi lõbustusi siin pole. Tänavatel vedeleb sitt ja autode asemel on normaalne eesleid ringi liikumas näha.
Siiski on siin olemas kultuurimaja. Ramadani lõppu tähistati seal külakoori ettekandega. Läksime kogu oma vabatahtlike grupiga laule kuulama ja esimesena lahkusid kontserdilt Türgi mehed. Nad põhjendasid oma varast lahkumist sellega, et neile ei meeldi klassikaline Türgi muusika. Mina nautisin kontserti aga täiel rinnal, selline muusika paneb mul jala tatsuma ja tekitab isu vesipiibu järele. Inimesed külas on abivalmid ja alati nõus meie projekti türklastega suhtlema. Meie hosteliga samas majas asuvas poes on ka müüja abivalmis, isgei olen veidi vene keeles rääkinud. 2 blondi eestlast külas ringi kõndimas pakub neile aga siiski pinget. Sest Annaga mööda küla jalutades tulid inimesed majadest välja, et meid jälgida. Superstaari tunne lausa. Looduse poolest on küla kaunis, sest ümberringi on päevalillepõllud. Ideaalne paik sportimiseks. Ja isegi siin leidub paar kobedat maja. Kuna professor pidi reedel pealinnas viibima, saime me ühe lisa vaba päeva. Kolmapäeval otsustasime koos Heleri ja itaalia kuttidega, et järgmisel päeval läheme Kreekasse. Variante, kuidas reisida oli mitmeid. Meie esimene mõte oli autorent, aga isegi kohalikuga erinevaid firmasid läbi helistades ei suutnud me leida ühtegi, kus oleks vabu autosid. Reisimise tipphooaeg siiski. Bussiga siin riigis reisida on aga raske, sest internetis puuduvad bussiajad ja liinid. Info saamiseks tuleb bussijaama helistada. Otsustasime, et tahame minna Kavalasse teadmata, kas sinna bussiga üldse saabki. Meie järgmine valik oleks olnud Thessaloniki. Asusime neljapäeval peale tööd teele. Esmalt viis professor meid Razgradi, sealt hääletasime Shumenisse. Lootsime sealt Plovdovi bussi peale saada, aga buss väljuks alles hommikul. Seega võtsime hääletades suuna Plovdivi poole. Meil polnud tegelikult suurt usku, et sinna jõuame, aga saime õige auto peale ning autojuht viis meid otse meie renditud korterini. Lisaks saime temalt lisainfot busside kohta, mis sõidavad Kreekasse. Korter oli hubane, aga nägin ringi jooksmas prussakat, mis ei tekita üldse kodust tunnet. Päris vaimukas oli muidugi itaallasi selle elukaga hirmutada, sest erinevalt pehmodest oli meil Heleriga julgust prussakas õue visata. Lootsime linnakeskust avastama minna, aga päris keskuseni kõmpida ei jaksanudki. Kõik olid liiga väsinud. Nägime siiski väga kaunist parki ja nõukogude stiilis ehitisi. Einestasime kusagil Türgi kiirtoidurestoranis, kus sõime XL kebabi. Ja see oli tõepoolest hiiglaslik. Hommikul võtsime bussi Kavalasse. Arvasime, et buss sõidab otse Kavalasse, sest linnad olid üksteisele lähedal. Meie üllatuseks kestis bussisõit 8 tundi, sest läbisime Alexandroupolise ja teised Kreeka ranniku linnad. Lisaks tegi buss pidevalt peatusi tanklates, et inimesed saaksid süüa või tualetti kasutada. Ühes sellises peatuses asus mini-kirik ja kui otsisin prügikasti, leidsin sealt eest kana ja kuke. Mu ehmatus oli tõsiselt suur. Õnneks olid linnud elus, kuigi alguses arvasin teisiti. Veel sain elamuse koos sisalikuga vetsus käies. Üsna suur sisalik tatsas mööda keraamilisi plaate üsna vapralt ringi.
Piiriületus oli sujuvam kui Rumeenia piiril. Põhjus võib peituda selles, et reisibussiga reisijaid ei hoita nii kaua kinni. Piiril pidime kõik bussist väljuma ja kahekordse dokumendikontrolli läbima. Õnneks möödus kõik sujuvalt. Piiril ootas mind ka tore tervitus. Tõkkepuul oli minu nimi 😁 Bussis oli umbes 30 istekohta. Vahepeal oli buss väga täis, aga lõpuks Kavala suunal liikusime vaid meie neljakesi, privaatbuss. Umbes viie aeg linna jõudes ootas meid kõrvetavalt kuum ilm. Palavus oli niivõrd tappev, et kõndisime esimesse ettejuhtuvasse randa. Ka vesi oli soe, aga mõjus ikkagi jahutavalt. Merevesi oli ülimalt soolane, kui mu mälu mind ei peta, siis isegi soolasem kui Punases meres. Ranna puuduseks olid põhjas asetsevad teravad kivid. Me kõik saime neilt kriimustada. Söögi- ja ööbimiskoha otsinguil suhtlesime kohaliku trükikoja töötajaga. Noormees oli väga abivalmis ja nunnu kreeka aktsendiga 😉 Tema juhatas meid soodsa söögikohani, andis infot ööbimiskoha ja Thassose saare kohta. Quirino oleks temaga ilmselt lõputult vatrama jäänud ja ka kogu linna ajaloogi välja uurinud, aga näljane kõht sundis edasi liikuma. Inimeste olemine andis märku, et nad kannatavad koos riigi majandusega. Kõik vajalik on olemas, aga himu millegi suurema järgi saadab neid pidevalt mõtetes. Aga võib-olla on kreeklased alati sellised olnud, ei oska öelda. Restoranis sai juba tellitud praest kõhu lõhkemiseni täis, aga loorberitele puhkama ei saanud jääda. Pidime hakkama ööbimiskohta otsima. Läksime tänavale, kus asusid 3 hotelli, mida trükikoja poiss oli soovitanud. Muidugi asus hotell, kuhu me jäime tänava lõpus 😑 Kuna iga nädalavahetus on meil vaba, siis on suhteliselt mõttetu jääda Sveshtarisse passima. Seetõttu üritame võimalikult vara planeerida oma tegevust nädalavahetuseks. See on aga väga keeruline. Nädala algusel ütles Giuseppe (itaallane), et Burgases toimuvad nädalavahetusel suured peod ja ta läheb kindlasti sinna. Nädala keskel selgus, et pühapäeval on meie päev korraldatud ja me lähme hoopis Doonau äärset linna avastama ning kohtume kohaliku ettevõtjaga. Seega tekitas küsimusi, kas on mõtet üheks ööks Burgasesse minna, sest siis saaks külastada väiksema kaliibriga pidu. Ning Weekendi taoline pidu jääks külastamata. Valikus oli veel minna lähedalasuvatesse linnadesse, aga see ei paelunud mind üldse. Seega neljapäevaks ütlesin oma kindla "jah" sõna. Teised soovisid jääda säästurežiimile ja külastada soodsamaid paiku. Seega läksime Burgasesse kahekesi.
Otsustasime asuda teele reedel pärast tööd. Meie liiklemisviisiks oli hääletamine. Ka minule tundus hääletamine Bulgaarias esmalt vastumeelsena, aga teatuid reegleid järgides kulgeb kõik turvaliselt. Igatahes 5 autot ja 4,5 tundi hiljem jõudsime Burgasesse. Kõmpisime linna keskuse poole ja esmamulje linnast oli kommunistlikus stiilis majad. Enda arust olime piisavalt kõndinud ja otsustasime keskusesse jõudmiseks bussi võtta. Jälgisime hoolega kaardilt erinevate bussiliinide numbreid ja värve, et keskusesse jõuda, aga kahjuks pidime ikkagi pettuma. Meie valitud buss hakkas vastassuunas liikuma. Paari peatuse pärast lahkusime bussist, et tuldud teed tagasi minna, aga meie tee peale jäi igati viisakas söögikoht. Kõik ei lähe alati sugugi halvasti. Meie plaan kesklinna sööma minna polnud enam vajalik, sest buss viis meid otse hubasesse restorani. Ka toit oli maitsev. Itaallaste võime lõpmatult süüa paneb mind imestama, sest prae kõrvale tuleb alati veel mõni lisa tellida. Meil oli kindel soov jõuda reede õhtul toimuvale peole. Probleem seisnes selles, et pidu toimus Burgasest 15 km kaugusel asusvas pargis. Väljas oli kottpime ja bussid ei sõitnud enam üldse. Püüdsime küll hääletada, aga linna keskuses seda teha on keeruline. Meie viimaseks variandiks jäi takso. Taksojuht üritas küll esmalt topelttasu küsida, aga lõppkokkuvõtteks ei kulunud kahe peale kokku üldse palju raha. Kuigi rahalaristaja tunne tekkis küll. Vein restoranis + taksosõit. Vabatahtliku eluga peaks kokku käima odavaim alkohol poest + bussisõit. Isegi taksojuhil oli probleeme peo toimumispaiga leidmisega. Vaatamata sellele jõudsime kohale. Me ei läinud peole siiski juhuslikult, sest eelmisel nädalal kui itaallased Varnas couchsurfingut tegid kohtasid nad hispaania ja itaalia vabatahtlikke, kes neid võõrustasid. Marina ja Michiele(?) olid samuti sellel peol. Nende telki me otsima asusimegi kui olime kohale jõudnud. Minul polnud nende välimuse kohta mingit infot seega oli kogu mu lootus Giuseppe peal. Õnneks ei olnud park paksult rahvast täis ning peale viie minutilist otsingut me nad leidsimegi. Kogu sündmus ise oli narko-reivipidu. Inimesed tantsisid DJ muusika järgi, aga mitte klassikaliselt vaid väikse kiiksuga. Sinna kogunenud seltskond oli väga kirju, aga üldiselt olid kohale tulnud inimesed hallist massist täielikult erinevad. Selline tore kogemus! Lisaks hispaanlasele ja itaallasele oli nendega kaasas veel üks bulgaarlane. Ka tema pidi öö koos meiega lageda taeva all veetma, sest telgis oli kohti kahele. Mul muidu poleks õues magamise vastu midagi olnud, aga väljas oli väga külm. Ka rätik, mis oli kasutusel tekina ei aidanud. Esimesed päikesekiired hommikul olid õnnistuseks, lisaks bulgaarlase tehtud lõke. Ma olin talle äärmiselt tänulik. Pidu toimus poolsaarel, seetõttu läksime esmalt randa. Sealne rand on üksühele sarnane Eesti omaga. Ujumiseks polnud antud paik siiski kõige sobilikum, liiga palju suuri kive. Mõtlesime et poolsaare tipus on suurem asula, aga seal oli vaid küla. Üks tore naine viis meid poodi ning seejärel maantee äärsesse bussijaama, et me saaksime tagasi Burgasesse minna. Bussijaam asus linna keskuses ning see mis jäi eelmisel päeval saavutamata sai täidetud nüüd. Tee randa oli kaunis ja randki ilusam kui Varnas. Linnade edetabelis paikned Burgas kindlasti palju kõrgemal kui Varna. Ranna lähistel leidsime söögikoha. Tellisime pastat ja isegi itaallase jaoks oli see söödav, niiet võib toiduga rahule jääda :) Otsustasime mitte minna laupäevasele suurele peole, sest ka see paik asus linnast väljas ja pühapäeval pidime juba tagasi hostelis olema. Tagasiteel me samuti hääletasime, aega võttis see pool tundi vähem kui saabudes, aga kohale jõudsime ikkagi pimedas. Ingleid veel leidub siin maailmas. Pühapäevaks oli meile kõigile organiseeritud reis Doonau kaldal asuvale Tutrakani linna. Nagu arheoloogidele kohane, külastasime linna muuseumeid. Üks oli Bulgaaria eluolu muuseum, kus sai näha erinevate ajajärkude elukorraldust. Teine muuseum oli seotud kalandusega. Meie juhendaja professor Gergova on ajaloolaste jaoks nii tuntud tegelane, tema nime mainides saame alati igasse muuseumisse tasuta sisse. Ning kui ta ise veel meiega kaasas on, pole kunagi probleemi. Ilmselt seetõttu meid muuseumisse viidigi. Eluolu muuseum pakkus võimalust ennast antud ajas ette kujutada. Istuda antiiksel diivanil, mängida klaverit või keerutada vokiratast. Külastasime ka mingisugust sõjakeldrit, kus oli võimalus tutvuda relvadega. Mehed kasutasid muidugi kohe võimalus relvi näppida. Poisid jäävad poisteks. Meremuuseumi tegi minu jaoks nauditavaks poolvääriskivide väljapanek. Nii palju kasulikke kive üheskoos. Lihtsalt imeline! Mu vääriskivide armastust see muidugi suurendas. Linn ise on väike, aga ideaalne paik elamiseks, vaatega jõele ja Rumeeniale. Veel viidi meid sööma kalda äärsesse restorani. Toit ei olnud seal just kõige parem, aga restorani alal paiknes veekogu kilpkonnadega. Mida paremat saab ühelt söögikohalt veel oodata kui kilpkonnad juba elavad seal?
Peale muuseumituuri viidi meid kohaliku taluniku juurde. Mees oli meid enda farmi külla kutsunud ja kostitas meid korralikult. Alustuseks tuur tema viljapuude juurde. Ta tegeleb kuivatatud puuviljade müügiga ning kogu ta aed oli head ja paremat täis. Alustuseks pakuti meile tomati-kurgi salatit. Ma pole veel kunagi nii magusaid kurke söönud. Sellele järgnes talu eriline rakia. Veel toodi lauale igasugu küpsetisi ning lõpuks jõime Bulgaaria versiooni sangriast. Mees ise oli lahke ja näitas välja erilist huvi Eesti tüdrukute vastu. Peamiselt tegeleb äriga siiski tema poeg. Selline pereäri siis. Meie küllakutse põhjuseks oli soov meid tehtud töö eest tänada. Talunik toetab oma masinatega keskaegse asulakoha puhastamist, kuhu me tööle suundume. Tagasitee kulges mööda külavaheteid. Imelikul kombel põletasid inimesed mitmel pool kulu. Ütleksin, et sellise leitsaku ajal õhtuti kulu põletada pole just kõige targem tegu. Igatahes oli õhtuhämaruses elavat tuld kaunis näha. Hostelisse jõudes pidu ei lõppenud. Asi läks osade jaoks väga hulluks ära, sest ühel hetkel twerkisid türklased laual. Ütleme nii, et ühised joomised muudavad kõiki paari kraadi võrra lõbusamaks 😁 Ilmselt oli kõigi vabatahtlike salasoov külastada Varnat. Eestlastele on koht väga tuttav ja lugusid Bulgaarias toimunu kohta seostatakse ka peamiselt selle linnaga. Seega sellelt linnalt võis oodata turiste täis randa ja rajusid pidusid. Varnasse jõudmiseks oli palju erinevaid võimalusi. 8 inimest mahutasid end siit renditud minibussi. 7 inimest kasutasid Varnasse jõudmiseks liinibussi ja 2 inimest hääletasid end kuurortlinna. Millegipärast jäi Florin (rumeenlane) hostelisse. Mina valisin nii Varnasse kui tagasi Isperihi (lähim linn Sveshtarile) jõudmiseks liinibussi. Sain riigi bussisüsteemi selgeks. Bussi sisenedes sa bussijuhilt piletit ei osta, vaid sõidu ajal kõnnib ringi piletimüüja. Tema väljastab käsitsi kirjutatud pileti. Suuremate bussifirmade puhul on võimalik pilet ka ette osta ja saada normaalne kviitung.
Varna ei asu meie asukohast kaugel, seetõttu on suhteliselt mugav sinna reisida. Linna keskus ei erine teistest Bulgaaria linnadest. On kaunist arhitektuuri ning suuri kaubanduskeskusi. Sealsed toidupoed on märksa laiema sortimendiga kui teised poed siin. Kaupade valikust võib leida isegi musta leiba ning kohukesi. Rannikuala on aga ümbritsetud söögikohtadest ja pisikestest poekestest. Rannale on aga üldse väga raske ligi saada, sest rannaliivaga jookseb paralleelselt hoonetekompleks, kus asuvad baarid. Seega mereni jõudmiseks on lihtsaim viis nendest läbi kõndida. Linna saabudes aitasime Mustafaga Seheril (türklased) oma hotelli jõuda, sest tema inglise keele tase pole just kõige parem. Õige bussipeatuse otsinguil pidin kasutama oma vene keele oskust. Millegipärast on nii, et kui küsid inimeselt, kas ta vene keelt oskab siis vastab ta jah, kuid tegelikkuses räägib ta vaid bulgaaria keelt. Võimalik, et see on mu ettekujutus, sest bulgaarlastel on vastupidine pea noogutamise süsteem, mis muudab alati kõik situatsioonid keerulisemaks. Päeval veetsime aega rannas. Merevesi oli 28°C ja õhk 32°C. Isegi marokolase jaoks oli vesi ujumiseks liiga soe. Ausalt öeldes selline vesi kuumal päeval väga jahutust ei paku küll. Õhtul otsustasime oma seltskonnaga rannapeo teha, sest kohtusime inimestega oma grupist, kes olid eelmisel päeval Varnasse tulnud. Väga kaunis oli rannal kergelt einestada. Ja väga tänulikud oleme 24/7 poele, mida mitu korda väisasime. Elagu Bulgaaria odavad toidukaubad! Head mälestused krooni ajast, kui 25 krooni eest sai üks laps osta ikka suurel hulgal nodi. Olles merele nii lähedal tekib vastupandamatu soov seda pildistada. Kõige parem on muidugi teha selfi. Ühel hetkel läksime pildistamisega nii hoogu, et ma lõpetasin märgade pükstega. Vaimustav! Einestasime Türgi söögikohas, sest meil ei ole ilmselgelt veel küllalt saanud siinsete Türgi naiste poolt pakutavast toidust. Lootsime õhtut jätkata klubis. Läksime rannahoonete juurde ja nägime, et seal on 2 klubi kuhu võiks minna. Aga seltskond, kes sinna sisenes oli vaimukas. Ülesmukitud minikleitides näitsikud ja maskuliinsed mehed. Ma muidugi ei saa siiani üle nendest sportautodest, mis baaride ees seisid. Tõeline silmailu. Kuna me klubi osas üksmeelele ei jõudnud, siis läksime hoopis magama. Järgmine päev möödus kojumineku rütmis. Veetsin päeva üksinda rannas. Suutsin täielikult ära põleda, seega kogu ülejäänud nädala olin punane nagu krabi. Pärastlõunal läksime bussiga tagasi koju. Kuna Isperihi buss oli täis, sõitsime Razgradi. Sealt ostsime uue pileti ja seisime kogu tee bussis püsti, vähemalt võeti meid peale 😊 Peale seda ootas meid veel paari kilomeetrine kõmpimine Sveshtarisse. Otsustasime eestlastega oma jalavaeva vähendada ning hääletasime. Juht oli umbkeelne, aga meie paari minutiline sõit kulges edukalt. Meie esimesel töövabal päeval oli meile korraldatud väljasõit Rumeenia piiri äärde. Väga palju infot me antud sõidu kohta ei omanud, seega oli kõik toimuv minu jaoks üllatus. Ilmselt oleks pidanud siiski rohkem infot küsima, sest meile öeldud linnade nimed oli üks tume maa. Vaevalt oskaks mõni välismaalane ennast ette valmistama kui talle öeldakse, et järgmine peatus on Võrus. Tegelikult ei saagi ennast kuidagi eriliselt mõne linna külastamiseks ette valmistada, aga mäkke ronimist oleks võinud siiski mainida. Peale lühikest sõitu peatusime maanteeäärses muuseumikompleksis. Nagu ma hiljem aru sain on tegemist Razgradi muuseumiga. Ma lihtsalt jumaldan seda paika. Lisaks tavapärasele väljapanekule on hoone täis interaktiivseid lahendusi ja huvitavaid fakte on võimalik koguda mänguliselt. Kui vaid kõik muuseumid oleksid nii toredad ajaveetmiskohad. Muuseum keskendus Vana-Rooma aegsele elule, aga puutumata ei jäänud ka traaklased. Sealse krundi peal tegime ka grupipildi, mida jagasin oma esimeses postituses. Kahjuks pole ma veel kusagil näinud grupipilti, kus mind tabas eufooriline tülpimus fotodel olemisest ning ma asetasin mooni oma dekolteesse 😆 Teade peale projekti lõppu. See pilt on vahepeal lausa ajalehes ilmunud. Artikkel Peale sõitu läbi mägikülade jõudsime väga kaunisse paika. Tegemist oli mägikirikuga, juba alt paistsid kalju sees olevad aknad. Keegi tegelikult väga ei öelnud, kuhu me üldse lähme ja miks me siin oleme, seega suhteliselt veider oli pisikeste suveniiriputkade juures võileibu süüa ning oodata mis järgmisena juhtuma hakkab. Nagu üleval mainisin, siis oleks mägironimisest teadmine muutnud mu garderoobi valikut. Polnud just kõige mugavam baleriinades ja kleidis meelevaldselt üles kõmpida. Teekond treppidest üles ei pakkunud mulle pinget, aga osade jaoks oli see suur katsumus. Näiteks Anamaria (rumeenlane) kartis kõrgust ning tema jaoks oli suur eneseületus kõrgele mäetippu minna. Koopakirik oli kaetud dekooriga, aga ruum ise oli suhteliselt kitsukene. Vähemalt oli munkadel omal ajal ülevalt ilus vaade ja turvaline olemine, sest kes ikka viitsiks rünnata kaljus olevat kirikut. Edasi panoraamile liikudes avanes võrratu vaade ümbritsevale loodusele. Parim paik uute instagrami ja facebooki fotode tegemiseks. Mäe tipus oli aga väga tugev tuul ja minul seljas lehviv kleit. Selle tulemusena välkus mu seelikusaba nii mõnigi kord 😄 Vaatamata tugevale tuulele valitses siiski ülimalt palav ilm, mis on aja jooksul täitsa talutavaks muutunud. Millegipärast selline kooslus mu telefonikaamerale ei sobinud ja tulemuseks on väga tuusad pildid minust mitme jäsemega. Mäest alla tulek oli väga nauditav, sest ümberringi vudisid ringi sisalikud. Ühega neist tekkis mul silmside, mis võimaldas ta fotole jäädvustada. See on minu jaoks suur saavutus, sest kiireid elusolendeid on raske pildile püüda. Tavaliselt on nii, et kui Eestis mõnda huvitavat olendit trehvan, siis ei ole kaamerat käepärast. Seekord päästis mind välja tourist mode, olla valmis pildistama igat pisematki kivi, mis tundus ajalooline. Meie väljasõidu viimaseks peatuspaigaks jäi Rumeenia piiril Doonau kaldal asuv Ruse linn. Ruse on palju meeldivam paik kui Sofia. Seal on rahulik õhustik ja inimesed on tagasihoidlikumad. Ruses anti meile vaba aeg linnas ringi vaatamiseks. Me läksime eestlastega šoppama. Ma pean veel kord mainima, et Bulgaarias on kõik palju odavam ja see tekitab suure tungi uusi asju osta. Sofias ma hoidsin end tagasi, aga ühel hetkel väljub olukord kontrolli alt. Ma plaanin hakata tegelema heategevusega, et oma kohvrist vanu riideid vähemaks saada. Oleks ma vaid varem teadnud, et tarbekaubad on sisuliselt tasuta, poleks ma Eestist oma tavaari kaasa tassinudki. Kogu odava pahna oleksin saanud rahumeeli Bulgaariast kaasa osta.
Pealinnas elasime väga hubases hostelis, aga 9 inimesega ühes toas elada on võimalik maksimaalselt kuni nädal. Seega meie 3 ööd oli seega igati OK. Meil tegelikult puudus kindel ülevaade oma tulevasest kodust. Teadsime vaid nime Dani Hostel, kuid internet ei pakkunud terviklikku ülevaadet sellest kohast. Ka küla nimi Sveshtari ei andnud head ülevaadet või peaks pigem ütlema, kui kohta pole Google Maps'is seda ei eksisteerigi. Põhimõtteliselt läksin elama tundmatusse. Tagantjärele võin öelda, et sellist kohta ma ei oleks osanud oodata. Siin on suur varjualune söögilauaga ning siseõues on palju taimi. Kõik see tekitab koduse meeleolu. Nagu aiamaa, aga aiamasekese asemel on majade kompleksid. Jagan tuba 2 eestlasega. Meie tuba asub 2. korrusel ja ainult meil on rõdu. Kui nüüd päris aus olla, siis meie naabril professoril on samuti rõdu. Ka temal on privileeg elada teisel korrusel. Meil on ka privaatne vannituba. Tundub imelik seda mainida? Aga poisid jagavad kuuekesi vannituba. See-eest on neil elutuba suure telekaga. Meie printsessi rõduga toa saamine polnud väga lihtne. Väisasime vähemalt kolme tuba, olime segaduses ja otsustusvõimetud. Ilmselt meile lihtsalt halastati ja oldi valmis kompromissideks. Algselt oli toas 2 voodit ja üks diivan. Kolme voodiga toad olid aga liiga kitsukesed. Ka see polnud algselt kuigi kindel, algul oli jutt, et esimene öö seda voodit siiski ei saabu. Kuna kellelgi meist ei olnud soovi tolmust läbi imbunud diivanil magada, tõmbasime liisku. Anna kaotas, aga tema suureks õnneks viskasime diivani välja ja kutid tassisid uue voodi sisse juba samal õhtul. Sellega meie mööbeldamine muidugi ei lõppenud. Lisaks lasime välja viia ühe tugitooli ning ka kappide asetust toas muutsime. Kuna rõdu kohal on katus ning ega siin vihma ka just ülearu tihti ei saja, seadsime oma tumba rõdule. Igal juhul on siin nüüd piisavalt ruumi ringi liikumiseks. SeEsimesel päeval meid kohe tööle ei sunnitud. Meid viidi küla ümbruses asuvatesse ajaloolise tähtsusega paikadesse. Meile näidati orgu, kus peaks looklema jõgi, aga näha polnud midagi 😕 Külastasime paljude treppidega Baba Teke majakest ja kirikut. Naljakas oli see, et bussist väljudes olime hoopis nagu pikniku platsile sattunud. Kohalikud einestasid laudade taga, paarikümne meetri kaugusel olid aga arheoloogilised väljakaevamised koos allikaveekraanidega. Treppe, millest alla minna oli piisavalt palju. Mulle meeldis Baba Teke allikas ja konnad, kes veele lähenedes suurte hulkadena vette sulpsatasid. Sealne mausoleum tekitab minus siiani kõhedust. Seal sees oli pehkinud põrand ja need võõras keeles palvetavad muutsid mu olemise väga halvaks. Ma sisuliselt põgenesin sealt. Sealne koht on aga eriline oma tava poolest oma hinge puhtuse mõõtmiseks. Nimelt on ehitise ümber paikneva müüri sees kaks auku ja kui sa suudad paari meetri kauguselt silmad kinni müüri poole kõndides oma nimetissõrmedega neid auke tabada on see märk sinu süütusest.
Käisime ka siinset suurimat vaatamisväärsust, Traakanite hauakambrit, kaemas. Sealsed skulptuurid on tõepoolest erilised. Iga naise nägu on erinev, mis annab kinnitust et modellid olid reaalselt sel ajal elanud inimesed. Meil avanud võimalus kaeda ka teiste silmade jaoks varjatud hauakambreid, aga neid ei saa peamise vaatamisväärsusega võrreldagi. Muuseumi lähiümbruses elasid koopaoravad, mis on lihtsalt vaimustav. Ma olen ikka tõeline loomade fänn. Aga tõepoolest on väga armas nende tegevust jälgida ning leida maa seest nende urge. Ravimtaimedest huvitatuna korjasin teeraja äärest koos Annaga piparmünti, et teha värsket teed. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|