MIS on Euroopa vabatahtlik teenistus?
EVT on võimalus kogeda vabatahtlikuna töötamise kogemust mõnes Euroopa riigis. Lisaks Euroopa ümbruses asuvates partnerriikides. KES saab hakata vabatahtlikuks? Vabatahtlik peab olema 17-30 aastane noor, kelle elukoht on saatva organisatsiooniga samas riigis ehk eeldatavalt Eestis (kui blogi lugejad on Eesti elanikud). See 17 on suhteliselt risky business, parim on see kui projekti alguses olla täisealine. Tuleb kindla peale vähem sekeldusi. MIKS läbida vabatahtlik teenistus? Teenistuse tegemine arendab osaleja võimeid ja tugevdab võtmepädevusi: suhtlus emakeeles; suhtlus võõrkeeltes; matemaatikapädevus ning teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest; infotehnoloogiline pädevus; õppimisoskus; isiklik, kultuuridevaheline, sotsiaalne ja kodanikupädevus; algatusvõime ja ettevõtlikkus; kultuuriteadlikkus ja kultuuriline eneseväljendus. Teenistus toetab ühiskondlikku aktiivsust ja annab uusi kogemusi. MITU KORDA on võimalik vabatahtlikku teenistust teha? Põhimõtteliselt ühe korra, aga ideaalis 2 korda. Siin tuleb jälgida vaid ühte lihtsat nüanssi ja vabatahtliku tee on võimalik kaks korda ette võtta. Mina saan vabatahtliku teenistuse veel ühe korra läbi teha. Kui sa osaled esmalt lühiajalises projektis (maksimaalse pikkusega 2 kuud) on hiljem võimalik teha pikaajaline teenistus. See kui pikk tohib olla pikaajaline teenistus on kaheldav. Enne kui ma oma projektile läksin oli selleks 10 kuud, aga projekti käigus räägiti, et seda pikendati 12 kuuni. Mine sa tea. Kui teha kohe pikaajaline teenistus (maksimaalselt 12 kuud), siis enam lühiajalist teha ei saa. Seega targem on teha algul lühiajaline projekt ja hiljem pikaajaline. See annab võimaluse erinevates riikides töötada. KUS saab projekti teha? Eestlastel on võimalik vabatahtlikuks minna; a) programmiriiki: Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Makedoonia, Norra, Liechtenstein, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Soome, Suurbritannia*, Slovakkia, Sloveenia, Taani, Tšehhi Vabariik, Türgi, Ungari b) programmi partnerriiki: Albaania, Alžeeria, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia-Hertsegoviina, Egiptus, Gruusia, Iisrael, Jordaania, Kosovo, Liibanon, Liibüa, Maroko, Moldova, Montenegro, Palestiina, Serbia, Süüria, Tuneesia, Ukraina, Valgevene, Venemaa. Koostöö programmi partnerriigiga võib olla keerulisem ja projekt peab olema oskuslikumalt põhjendatud. Kui leida juba rahastuse saanud projekt ei pea enam selliste asjade pärast üldse pead vaevama. Eesti noortel on võimalus EVT ka mujal maailmas teha, siis tuleb taotlus otse Euroopa Komisjonile esitada. AGA... Agasid ei ole. Haara kinni võimalusest, sest sõidukulud sihtriiki ja tagasi hüvitatakse, majutus ja toitlustus on tagatud, lisaks makstakse taskuraha (summa sõltub sihtriigist). Peale projekti lõppu saab igaüks noortepassi (kirjeldab projekti jooksul toimunud õppimist) ja Euroopa noortekaardi. Vabatahtlikule on tagatud tervisekindlustus, mis kehtib veel 2 kuud peale projekti lõppu koduriigis. Igale vabatahtlikule määratakse sihtriigis mentor, kes on kui sõbra eest ja aitab uude keskkonda kohanduda. Pean tõdema, et minu projekti puhul, kus oli 18 osalejat oli vaid 3 mentorit. Aga me saime siiski hakkama, sest kõik, kes olid meie projektiga seotud olid valmis aitama. KUIDAS leida projekte? Projekti leidmiseks on 2 võimalust. a) Tuleb leida saatev/vastuvõttev organisatsioon ja kirjutada temaga koos projekt. Eeldab seda, et organisatsioonil on ka koordineeriv roll. Koordinaatoriks võib olla ka eraldiseisev organisatsioon. Seejärel tuleb leida vastuvõttev/saatev organisatsioon. Projekt tuleb esitada tähtajaks ja oodata rahastust. Tegemist on üsna keerulise protsessiga ja soovitaksin seda kui on kindel valdkond või riik, kuhu on soov vabatahtlikuks minna. Muidugi ei ole tegemist üle mõistuse keerulise, aga see-eest aeganõudva protsessiga. Annab võimaluse ise oma projekti osas otsustada. Vajaliku akredeeringuga organisatsioonid on leitavad andmebaasist. Eestist partnereid otsivad organisatsioonid. b) On olemas ka organisatsioonid, kes pakuvad juba rahastuse saanud projekte. Tuleb vaid uutel pakkumistel silma peal hoida ja kandideerimisavaldus täita. See eeldab, et projekti teema ja muud tingimused on vabatahtlikule sobilikud. Näiteks: Seiklejate Vennaskond EstYes Continuous Action Involved Noored Ühiskonna Heaks Lisainfo
0 Comments
Paljud teemad jäi käsitlemata, kuna terve postituse pikkust materjali sealt ei oleks tulnud. Esitan nüüd faktidena mõned huvitavamad juhtumised teenistuse jooksul. Enamus lauseid käivad minu kohta, aga on ka infot teiste ja Bulgaaria kohta. Mõnede lausete juures lisan ka täpsustava teksti.
Tallinnast koju sõites oli Eesti pealinn ikka samasugune nagu ta minust juulis maha jäi. Autoaknast ümbrust jälgides tundus nagu oleksin ma ikka veel reisil. Tallinn oleks justkui uus pealinna Sofia - Tirana - Skopje - Belgrad nimekirjas. Tunnet, et oleksin kodus, ei eksisteerinud. Päris koju, oma korterisse jõudes tundus kõik nii võõras. Kõige võõram oli see, et päike paistis tuppa. Sveshtaris paistis päike vaid hommikul meie toa aknast sisse, enamus hommikuid olime aga tööl ning seda tunnetust ei saanud. Kass ei võõrustanudki minuga, aga tema üllatus mind nähes oli tuntav. Ta oli veidi skeptiline, kas ma ikka jään nüüd koju. Kõige veidram oli arvutisse minna. Olin 2 kuud oma telefoniga hakkama saanud. Mu laptop tundus hiiglaslik. Kogu ekraani ja klaviatuuri oli ülimalt mõnus kasutada 😊 Oma reisist rääkimine oli minu jaoks tavapärane, sest see kaasneb pärast igat reisi. Vanemad ootasid mind väga koju, mulle oli lausa kook tehtud. Kodus olles ja teistega kontakti võttes, kes veel Bulgaarias olid, selgus et Florin oli üles leitud ja tema oli kõik korras. Vähemalt olin sellest koormast vaba.
Järgmisel päeval kooli asju ostma minnes ja oma seljakotiga ringi kõndides oli minu sees sisemine rahutus. Mu hing protestis sellele, et jääda ühte kohta paikseks. Kuna olin harjunud viimasel nädalal palju kõndima, jalutasin poest koju võimalikult suure ringiga. Vajasin väga aega, et täiesti üksi olla. Oleksin tahtnud väga minna matkmama, sest ilmad Eestis olid üpriski ilusad. Kartsin palju hullemat ilma siin ees ootamas. Kahjuks varjutasid mu matkaplaane kohustused, mis ei võimaldanud piisavalt aega selliste plaanide ettevõtmiseks. Kui lähemalt mu kultuurišokist rääkida, siis see peitus pisikestes detailides. Näiteks Eesti piim oli maitselt kui vesi. Bulgaaria piim ei olnud küll värske, vaid tööstuslik, aga rasvasisaldus oli mahlapaki laadses pakendis olnud piimal suurem. Viinamarjad, mida Eestis müüdi olid täiesti maitsetud. Poes võis näha plakatit krõpse reklaamivast Enrique Iglesiasest, mis on ju täiesti totter. Lisaks tekitasid minus positiivseid emotsioone meie projekti koduriikide tooted või viited riigile. Tavaellu aitas sulanduda kool. Olin alguses sõpradega üsna ükskõikne, sest ma olin saanud 2 kuud ilma nendega kohtumata hakkama ning neil puudus samasugust kogemust nagu mina olin saanud. Me ei ühildunud algul päris hästi. Olin saanud ka halva harjumuse, kippusin hilinema ja mul oli sellest ükskõik. Tagasiside minu kohta kajastus vaid selles, et olin pruunimaks muutunud. Oleksin oodanud avameelsemaid arvamusi. Meie viimased tööpäevad nägid väga veidrad välja. Meie tööaja algus nihkus hilisemaks ja mõni päev jõudsime tööle alles peale kümmet. Ka ilm mängis siin oma rolli. Sügis on Bulgaariasse jõudnud. Ilmad on muutunud vihmasemaks ja jahedamaks. Nii olidki paljud hommikud liiga märjad töö tegemiseks. Poriaugus töötamine ei ole just meeldivaim tegevus. Porikamakad jäävad talla alla kinni ning niimoodi tatsudes on tunne nagu modellil platvormidega looduse moeshowl. Ka meie tööjaotus muutus, hakkasime kahe grupina tööl käima. Esimene grupp asus tööle uuel objektil. Teine jätkas vanas kohas kaevamist. Esimene grupp, kuhu kuulusin ka mina, asus tööle keskaegse asula koristamisega. Koht oli võssa kasvanud ja me korjasime lõigatud heina ning oksad kokku, paljaste kätega kusjuures. Sest esimesel päeval polnud meil ei reha ega hangu. Sae ja trimmeriga tegelesid kohalikud mehed ning põllumees, kes meid võõrustanud oli, maksis kogu tegevuse kinni. Tore oli vahelduseks heina teha ja oksi koristada, seejuures näha, mis hakkab võsa alt välja paistma. Juba projekti alguses oli meile määratud vaba nädal, mis tulenes meie kuistest puhkusepäevadest. Algselt pidime ka osa võtma Sofias toimuvast vabatahtlike kokkusaamisest ja ise vabatahtliku teenistuse 20 aastapäevaks midagi korraldama, aga meie innukuse puudumise tõttu jäi see ära. Seega saime reisimiseks veel 2 lisa päeva. Ka üks meie tööpäev jäeti lihtsalt ära, ilmselt on põhjuseks see, et vabatahtlikud hakkasid üksteise järel ise varem lahkuma. Meie plaan Heleriga on minna Albaania-Makedoonia-Serbia tripile. Meie lahkusime koos kolme itaallase ja kahe mentoriga reede öise bussiga Sofiasse. Veider oli oma viimast päeva Sveshtaris veeta. See teadmine, et enam sa ei lähe tööle ning enam ei saa Dani hostelis aega veeta. Ütleme nii, et see tegi emotsionaalseks ja paar pisarat sai valatud. Kõikide meie projekti liikmetega me kohtume veel, aga sel õhtul tuli hüvasti jätta meie tööd raporteerinud portugaallasest Anaga ja itaallasest Francescoga. Nad saabusid 2 nädalat enne meie töö lõppu ja pildistasid ning filmisid meie tööprotsessi. Millalgi valmib meie tööst ka lühifilm. Nad ise on samuti vabatahtlikud, aga seotud teise projektiga, kus neil pole tegelikult suurt midagi teha. Hetkel viibime Heleriga Sofias. Käisime veelkord kõik Sofia võimalikud vaatamisväärsused läbi, leidsime ka uusi huvitavaid paiku. Ööbisime ülinunnus hostelis. Unustage ära mu kiidusõnad esimestel päevadel veedetud hosteli kohta. Hostel 44 on palju parem. Toas on vähem inimesi, vannitubasid on rohkem ja õhkkond on chillim. Täna õhtul võtame bussi Albaania pealinna Tirianasse.
Elame perekonna hostelis ja meile teevad süüa ning pesevad pesu 2 Türgi päritolu naist. Nende tööpäev algab väga vara hommikul, sest enne meie tööpäeva algust valmistavad nad hommikusöögi. Kui me oleme tööl, koristavad nad meie tube ning pesevad pesu. Tegelikul ei ole ma kindel, et kööginaised seda teevad. Pigem hosteli perenaine. Igal hommikul jätame oma musta pesu kilekotiga ukse taha ja päeval korjame oma asjad pesunöörilt kokku. Türgi naised vaaritavad köögis lõunasöögini. Seega kõik nõud saavad peale lõunasööki nende poolt pestud. Edasi peame aga ise hakkama saama. Naised valmistavad päeval ka õhtuks toitu. Meil jääb üle vaid õigel ajal toit ahju panna ning üles soojendada.
Seega iga õhtusöögi järel peab keegi meie seast nõusid pesema. Sellepärast on loodud koristustiimid. Iga päev on see ülesanne tabeli alusel 2-3 inimesele määratud. Tabelisse paigutumine toimub vabatahtlikult. Koristustiimis olek ei hõlma endast vaid õhtust nõudepesu, vaid ka toidu ettevalmistamist, laua katmist ja koristamist. Esimeses koristustiimis töötamine oli päris jube. Hispaanlased olid köögis igasugu erinevaid nõusid kasutanud ja nõude hunnik oli meeletu. Olin sel päeval tiimis koos meestega, õnneks oli Giuseppe innukas nõudepesija. Marat oli aga oma ülessannetega väga kohmakas. Esimene nõudepesu maraton õpetas aga palju. Tuleb nõusid võimalikult vara pesema hakata, et ei tekiks suurt kuhja. Nädalavahetusel koristustiim puudub ja siis peab igaüks ise tähelepanelik olema. Abiks on ka vabatahtlikkus koristada 😂 Projekt nägi algul ette viibimise Velingradis ja Sveshtaris, aga nädal enne Bulgaariasse saabumist saime teada, et bürokraatia tõttu viibime 2 kuud Sveshtaris. Kindlasti oli see kahest võimalikust variandist halvim. Tegemist on siiski külaga, kuigi Velingrad on linn. Sveshtari asub Kirde-Bulgaarias ja lähim linn Isperih asub 7 km kaugusel. Tegemist on Türgi külaga, sest 90% rahvastikust on türklased. Seega on elu meie projekti türklastele siin lihtne hakkama saada. Üldises mõttes on tegemist pärapõrguga. Siin on 2 ülipisikest poodi. Rohkem nagu minimarketid. Küla on täis elumajasid ja erilisi lõbustusi siin pole. Tänavatel vedeleb sitt ja autode asemel on normaalne eesleid ringi liikumas näha.
Siiski on siin olemas kultuurimaja. Ramadani lõppu tähistati seal külakoori ettekandega. Läksime kogu oma vabatahtlike grupiga laule kuulama ja esimesena lahkusid kontserdilt Türgi mehed. Nad põhjendasid oma varast lahkumist sellega, et neile ei meeldi klassikaline Türgi muusika. Mina nautisin kontserti aga täiel rinnal, selline muusika paneb mul jala tatsuma ja tekitab isu vesipiibu järele. Inimesed külas on abivalmid ja alati nõus meie projekti türklastega suhtlema. Meie hosteliga samas majas asuvas poes on ka müüja abivalmis, isgei olen veidi vene keeles rääkinud. 2 blondi eestlast külas ringi kõndimas pakub neile aga siiski pinget. Sest Annaga mööda küla jalutades tulid inimesed majadest välja, et meid jälgida. Superstaari tunne lausa. Looduse poolest on küla kaunis, sest ümberringi on päevalillepõllud. Ideaalne paik sportimiseks. Ja isegi siin leidub paar kobedat maja. Meie töö toimub välitingimustes ning seetõttu oleneb meie tööviljakus paljuski ilmast. Lõõmava päikese käes tumedal pinnal olles, võib ennast kiiresti uimaseks töötada. Sellepärast on meile ehitatud presendist varjualuseid ning eile pääsesime keskpäevase päikese käest poolteist tundi varem koju. Kuumade ilmade pärast hakkasime ka varem tööl käima ja arvatavasti hakkame peagi veel varem ärkama 😠 Ühel toredal esmaspäeva hommikul peale Bukarestist naasmist ootas aga ees tore üllatus. Hommikul ei paistnud aknast sisse päike nagu see on igal hommikul Heleri üles äratanud. Akna taga vihises hoopis tugev tuul. Tavapärane soe ilm oli asendunud kõleda ja pilvise olustikuga. Esimene lootus oli muidugi, et nii tugeva tuulega ei ole võimalik töötada, aga kinnitust sellele saada oli keeruline. Seega sättisime end tööle minekuks valmis kui professor teatas, et hommikul me tööle ei lähe. Tuule vaibumist oli oodata pealelõunal ning siis pidime tööle minema.
Lõpuks oli võimalus ühel hommikul ennast korralikult välja puhata. Peale hilist hommikusööki polnud endiselt tunnet, et peaksime tööle minema. Tuul oli küll nõrgem, aga taamal hakkasid paistma vihmapilved. Ühel hetkel otsustati siiski, et tuleb ikkagi ka sel päeval veidike oma tagumikku liigutada. Enne seda käisime veel külas asuvas küünlatehases. Kuna mul on varasem kokkupuude küünalde valmistamisega, siis see mulle erilist pinget ei pakkunud. Sealsed hooned olid ehitatud Euroopa Liidu rahadega ning seetõttu modernsed. Maja aed oli täis noorte kunstnike skulptuure ning hoone seest oli läbinud euroremondi. Need monotoonsed valged seinad. Pärast ümbrusega tutvumist asusid armeenlased tagasi hostelisse, et hakata Armeenia rooge kokkama. Ülejäänud seltskonnaga jõudsime lõpuks tööle, aga taevasse vaadates võis aimata, et kauaks meile seal tegevust ei jagu. Ümberringi olid vihmapilved. Võiks öelda, et töö oli produktiivne, sest leidsime koera luud. Kui me olime umbes tunnikese tööd teinud hakkaski paduvihma sadama. Kõik tormasid bussi, aga mina nautisin täielikult vihma. Seisin hostelisse jõudes mitu minutit vihma käes, sest minu jaoks oli see siinne esimene vihm. Jutu järgi oli juba eelmise nädala öösel vihma sadanud. Igatahes oli vahelduseks väga tore just selline tööpäev. Pärast Rumeenia postitust igati teemakohane pealkiri. Mu sõber saatis mulle huvitava artikli Bulgaaria arheoloogilistest väljakaevamistest. Nimelt on Bulgaaria mullast välja tulnud hulgaliselt vampiire. Mu sõber tundis huvi, kas me ikka teame, keda me sealt maapinnast leida võime. Me oleme küll leidnud luid, aga vampiiridega tegemist ei olnud. Minu jaoks oleks see igatahes põnevam leid kui koera luud, mis me seni leidnud oleme. Artikkel Note peale projekti lõppu. Põnevam leid ikkagi saabus. Võimalik, et isegi vampiir. Tegelikult mitte. Ühel jahedal augustikuu hommikul oma eelmise päeva tööd jätkates kaevasin mudasest pinnasest välja midagi valget, mis ei meenutanud kivi. Kutsusin Chiara ja siis selguski tõde. Tegemist on inimese kolbaga. Nonii, nüüd see jube hetk siis saabuski. Mul oli enne projekti algust selle koha pealt veidi skeptiline suhtumine. Leida kellegi skelett. Tegelikkuses ei olnud see nii jube kui olin kartnud, ta on siiski tuhandeid aastaid seal mullas olnud, ta on anonüümne uurimisobjekt. Kuna algselt ei olnud ta sugu teada, sai ta nimeks Andrea. Hiljem selgus, et tegemist oli naisega. Aardeid me tema lähedalt ei leidnud, võimalik et neid polnudki või olid hauarüüstajad oma töö teinud. Mis veel? Olen õnnelik et andsin oma panuse Bulgaaria ajaloo avastamisele. Lisaks on meie vabatahtlike grupp vahepeal kuulsaks saanud. Kohalik meediaväljaanne kirjutas meie tegemistest ning leidudest artikli. Isegi paar fotot on lisatud. Forum24 Dariknews Ekip7 Aja jooksul meie kuulsus kasvas veelgi, jõudsime ka telepurki. News Tööaeg oli meil juba projekti infopakis kirjas, aga mingeid kohaldusi siiski tehakse. Meil puudub selline asi nagu muuseumitöö, sest me pole midagi nii tähtsat veel leidnud. Algselt nägi meie tööpäev välja selline, et hommikusöök oli kell 7 ning 7:30 algas sõit väljakaevamisele. Kell 10 oli meil poole tunnine snäki ja tee paus. Umbes 13:30 aeg hakati meid taas hostelisse tassima. Ülejäänud aeg on meil vaba. Eile võeti vastu aga karm otsus, et tööpäev algab pool tundi varem. Ettekäändeks toodi palav ilm. Täna tegime proovipäeva läbi ja ma ei ütleks et olukord paranes. Meie lõunapaus venis tunniseks ja kohe hommikul tööd alustada oli piinarikas. Ma ei väida et me ka muidu lõunapause ei venita, aga tänane oli väga veider. Üldiselt kasutame iga võimalikku momenti varjus tukastamiseks.
Kui šveitslased veel siin olid, vaevlesin ma tõsise tööpuuduse käes. Keegi ei julgenud õblukestele eestlannadele tööd anda. Nii tuligi ennast jõuga kuhugi tööle sokutada või niisama passida. Passimises olen üsna osav. Tegelikult on ka sellel tööl nimetus. Kui sa jälgid teiste tööd, siis sa oled supervisor ja see amet on siin hinnas. Ja vahel mõeldi meile kunstlikult tööd välja. Ka apsakaid on juhtunud, näiteks mulda kokku kraapides lagunes mu tööriist lihtsalt ära. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Õnneks oli läheduses šveitslane, kes mu tööriista ära parandas lausudes "shit happens". Selline suhtumine tööl on tegelikult üsna levinud. Minnalaskmise tunne on suurenenud šveitslaste lahkumisega, sest nad kõik olid ülikoolis arheoloogiat õppivad tudengid. Lisasid kõigele proffesionaalsust. Eriti kurvad olid kõik naissoost isikud Jordani (šveitslaste bulgaarlastest mentor) lahkumise pärast. Heatujuline laulev asjatundlik inimene on meid hüljanud. Üldiselt olen teinud igasuguseid töid, aga olen spetsialiseerunud rohkem koristusele kui profiili tegemisele. Täna katsetasin täiesti uut ametit, jälgisin kuidas kopp kaevab ning pidasin vahti, et äkki tuleb mulla alt välja luid või potikilde. Üsna huvitav amet, ei murra konti. Projekti sattudes ootas mind ees väga vaimukas üllatus. Nimelt on saatva organisatsiooni nimitegelase nimi Heleri, aga ka teise projektis osaleja nimi on Heleri. Seega ettevalmistaval kohtumisel oli väga vaimukas ennast üksteisele tutvustada. Kõige totram oli olukord ilmselt Anna jaoks.
Ma olen 18 aastaga harjunud, et mu nimi pole just kõige kergem ja ma ei lootnudki välismaalastelt mu nime osas perfektsust, aga see mis toimuma hakkas oli naljakas. Ilmselt ei jäänud esimese tutvumise järel kellelegi mu nime meelde ja see on normaalne. Mu endaga oli samamoodi. Aga Quirino (itaallane) reaktsioon oli hindamatu. Ta ei saanud aru, kuidas selline tähtede kombinatsioon saab nime tähistada. Üldiselt me tutvustasime oma nimesid Heleriga järjestikku ja sellest sündis veel suurem kaos. Itaallase arvates on meie nimed printsessilikud. Kõige raskem ongi nime olemust meelde jätta. See selgus on-arrival treeningul kui Marat (armeenlane) oskas järjestikku istuvate inimeste nimesid peast öelda, aga minuni jõudes jäi ta toppama. Sama juhtus ka meid juhendava professor Gergovaga täna kui ta tutvustas töötajaid oma kolleegidele. Kui inimesed on viimaks minu ja Heleri nime selgeks õppinud tekib uus probleem. On veel inimesi, kes ütlevad mulle Heleri ja vastupidi. Kõige vaimukam on see, et isegi eestlasest Anna teeb sama viga. Seni kuni ma ennast ära tunnen pole vahet kuidas mind kutsutakse. Näiteks teatas Giuseppe (itaallane) mulle, et Itaalias oleks mu nimi kindla peale Ilaria. Ja Mustafa (türklane) andis kõigile uued kodumaised mehe nimed. Mina olen Jüri, edasiarendusega Jürka. Niisiis, kui õppealajuhataja mu nime aktusel valesti loeb siis ma enam ei pahanda 😃 |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|