Kuna me juba hotellis ööbisime, ei tahtnud me kohe esimese praamiga saarele minna, vaid ikka rahulikult magada. Seetõttu algas meie seiklus veidi enne keskpäeva. Hotellist väljudes hakkas itaallaste peades vaid üks mõte tiirlema "Kust saada kohvi". Nende jaoks ei eksisteeri head päeva enne kui nad pole saanud tassi kohvi juua. Eestlased alustasid päeva aga jäätist süües. Palju targem on ju kuumal päeval süüa jahutavat jäätist kui juua sooja kohvi. Talupojamõistus tuleb mõnikord kasuks. Praamisõit võttis aega 1,5 tundi. Praam meenutas vanasti mandri ja saare vahel käinud veesõidukeid. Seega laev oli üsna vana, aga kõik vajalik peale pistikute oli olemas. Laeva propellerid muutsid vee helesiniseks ja kauneid fotosid Kavalast sai sealt hulgi. Kreeklasel on veider komme kajakaid otse käest toita. Algul viskavad nad toitu vette, aga ühel hetkel toidavad juba käest. Kuidagi suutis Giuseppe oma plätud katki teha, niiet saarele kõndis ta paljajalu. Esimeses poes täiendasime end toiduvarudega ja uute plätudega. Järgmisena tormasime kohe ujuma. Me ei hakanud isegi kaugele minema, jäime suhteliselt sadama kõrvale. Seal rannas ei olnud vähemalt teravaid kive ning ujuda oli mõnus. Kuna me tahtsime minna saare teise ossa oli meil vaja transporti. Minu vastuseisule hoolimata rentisime rollerid. Tagantjärele oli tegemist suurepärase otsusega, sest tuule käes vuhiseda ja saart näha oli mõnus. Rollerite rentimine ei sujunud aga just kõige ladusamalt. Oli probleeme rollerite võimsuse ja juhilubade kategooriate klapitamisega. Lõpuks saime asjad siiski paika. Põhi maantee kulgeb mööda saare rannikujoont. Mööda rannikut me sõitma hakkasimegi, et jõuda Golden Beach'i. Meie kurvastuseks oli tegemist tavalise turistidest kubiseva rannaga. Sealses asulas külastasime poodi ja isegi sealsetel alkolettidel ilutsesid A.le.Coq kokteilid. Samu jooke müüakse ka Bulgaaria Billa poodides. Turustamine on igatahes hea kui suvalises Kreeka poes on tükike Eestit. Asusime teele, et leida metsikumat randa. Teel kohtasime ka kitsi ja kauneid vaateid rannikule. Ühel hetkel märkas Quirino pisikest saart ja ta soovis ilmtingimata seda avastada. Peatasime rollerid pisikese tee kõrval, kust edasi pidime minema jalgsi. Naine, kes tee ääres mett müüs küll ütles et sinna on väga raske jõuda ning rand on kaljune, aga me ei jätnud oma jonni sinnani välja jõuda. Tee mäest alla oli järsk ja täis loomaväljaheiteid. Inimtegevusest andis märku Lioni paber. Kui olime mööda kurvilist teed peaaegu mereni jõudnud, leidsime tee pealt eest auto. Auto oli tolmuga kaetud ja ilmselt sellele teele kinni jäänud. Peale autot enam tee ei jätkunud. Uudishimutsejatena leidsime autost riideid, taskulambi, kalapüügiriista ja pagasiruumis oli kast jääga. See pani meid mõtlema, et vast polegi auto nii kaua seal seisnud. Isegi võtmed olid autos ja see käivitus. Me mõtlesime palju teooriaid autoomaniku ja kasutaja kohta. See kõik tekitas ka kõhedust, sest olime pärapõrgus ja hakkas hämarduma. Mäest üles oli aga jube raske rühkida. Peaaegu teeni jõudnuna kõndis meile vastu paar, veider et ka nemad otsustasid selle hüljatud raja kasutusele võtta. Tsivilisatsioonis tagasi olla oli julgustav. Edasi suundusime Paradiisi randa. Seal oli lai liivane rannajoon, aga ka kaljune osa. Millegipärast olid kaljud suhteliselt inimtühjad. Hiljem sain ka põhjuse teada. Umbes 20 meetrit meie asukohast kaljude vahel asus nudistide rand. Meie olime oma eraldatusega igatahes rahul. Korraldasime korraliku ühisfotode klõpsimise. Õhtuhämaruses võitlesime lainetega, et soojas merevees ujuda. Quirino tegi ka vettehüppeid ning ilma, et meil Heleriga oleks ujumisprillid olnud nägime vees ujuvaid kalu. Hiljem kui kogu rannaala oli inimestest tühjaks jäänud liikusime kaljunuki tippu. Kivid pakkusid aina jahenevas õhus sooja. Leidsime sealt mati ja täispuhutava madratsi. Me ei plaaninudki sinna ööbima jääda, aga veidike puhata oli hea.Seal tegime omale väikse pikniku, kahjuks muutsid olemise rahutuks sääsed. Kõige enam kannatas nende käes Quirino, kes toppis kilekotid oma jalgadele, et vereimejate vastu leevendust leida. Kuna olime põhimõtteliselt pool saart juba läbi sõitnud, ei saanud me enam oma saare tiiru poolikuks jätta. Ka pimedas kimasime Kreeka mägiteel. Vahepeal peatusime kaupluses ja rannas. Me olime juba teadlikud oma saatusest magada rannas. Meil polnud päeva jooksul mahti endale ööbimiskohta otsida kuigi tee ääres neid jagus. Alustasime ka üliodava veini joomisega. Selle raha eest oli tegemist ikka korraliku saagiga. Bulgaaria veinidega ei anna võrreldagi. Kutid jõid õlut vaatamata meie manitsustele kui jood ära juhi. Nende jaoks pole õlu alkohol. Lõpuks olime saarele tiiru peale teinud ja jõudnud oma esialgsesse linna. Otsisime omale lamamistoolidega ranna ja seal meie öö mööduski, taaskord lageda taeva all. Vähemalt oli Kreekas soojem magada kui Bulgaarias. Kuigi meie rollerirendifirmad olid hommikul vara suletud, saime oma rollerid tagastatud. Praamis sain võtta tunnise uinaku pehmel diivanil. Minu jaoks möödus sõit väga kiirelt ja peagi olimegi taas Kavalas. Keegi oli langetanud otsuse minna vanalinna lossi kaema. Mis seal ikka, tuli mäkke ronida. Ei oskagi selle kindluse kohta midagi kommenteerida. Vähemalt vaade oli hea. Linna keskusest hakkasime hääletama. Õnnekombel võttis kalale minev mees meid peale ja jagas ka meiega oma rõõmu. Järgmise autojuhi sõbral on Eestis äri ja ta näitas meile tema Eesti numbrimärgiga autot. Kui armas! Mees pani meid Bulgaariasse viival teel maha. Meist möödusid sajad autod, aga keegi isegi ei peatunud. Üks auto siiski peatus, aga sõitis viimasel hetkel minema. Peale poole tunnist kõndimist järgmisele teele, tegime tanklas peatuse. Ostsime hunniku värskendavaid asju. Võin öelda, et jäätis pole kunagi paremini maitsenud. Kuna hääletades meid keegi peale ei võtnud oli vaja plaani. Paljud autod tulid tanklasse süüa ostma või autot tankima. Minu plaan seisnes vahetul suhtlemisel. Tuli otse küsida, kas inimesel on võimalik meid üle piiri viia. Meil läks õnneks, sest minu esimene ohver oli nõus meid nelja Bulgaariasse viima.
Tegemist oli 60ndates Küprose ärimehega, kes pidi oma äri pärast Rumeeniasse minema. Kõik, kes tellivad TopShopist riideid toetavad tema äritegevust. Piiril ootas meid kilomeetrite pikkune järjekord, sest dokumentide kontroll oli nii aeglane. Mees oli üsna äkiline. Süütas oma sigari ja kui lõpuks avanes võimalus oma BMW X5-ga sõitma hakata, kimas absoluutselt kõikidest autodest mööda, mis talle ette jäid. Isegi Bulgaaria sittadel või kurvilistel mägiteedel ulatus tema kiirus 200-ni. Vahepeal üritas ta isegi ühe Audiga võidusõitu korraldada, aga too ei võtnud vedu. Kuigi see kõlab sõgedalt, siis mulle hullupööra meeldis temaga sõita. Itaallased üritasid sellises vappumises isegi magada. Nelja tunniga jõudsime Kreekast Rusesse (Rumeenia-Bulgaaria piirilinn). Rusest muutus hääletamine taas raskeks, sest asusime linna keskel. Kutid sebisid meile siiski auto, mis oli nõus meid otse Sveshtarisse viima. Vaatamata sellele, et autojuht ei osanud inglise keelt ega teadnud õiget teed, jõudsime Google Maps'i abiga kohale. Niisiis hääletasime neljakesi Kreekast Sveshtarisse. See on võimalik!
0 Comments
Kuna professor pidi reedel pealinnas viibima, saime me ühe lisa vaba päeva. Kolmapäeval otsustasime koos Heleri ja itaalia kuttidega, et järgmisel päeval läheme Kreekasse. Variante, kuidas reisida oli mitmeid. Meie esimene mõte oli autorent, aga isegi kohalikuga erinevaid firmasid läbi helistades ei suutnud me leida ühtegi, kus oleks vabu autosid. Reisimise tipphooaeg siiski. Bussiga siin riigis reisida on aga raske, sest internetis puuduvad bussiajad ja liinid. Info saamiseks tuleb bussijaama helistada. Otsustasime, et tahame minna Kavalasse teadmata, kas sinna bussiga üldse saabki. Meie järgmine valik oleks olnud Thessaloniki. Asusime neljapäeval peale tööd teele. Esmalt viis professor meid Razgradi, sealt hääletasime Shumenisse. Lootsime sealt Plovdovi bussi peale saada, aga buss väljuks alles hommikul. Seega võtsime hääletades suuna Plovdivi poole. Meil polnud tegelikult suurt usku, et sinna jõuame, aga saime õige auto peale ning autojuht viis meid otse meie renditud korterini. Lisaks saime temalt lisainfot busside kohta, mis sõidavad Kreekasse. Korter oli hubane, aga nägin ringi jooksmas prussakat, mis ei tekita üldse kodust tunnet. Päris vaimukas oli muidugi itaallasi selle elukaga hirmutada, sest erinevalt pehmodest oli meil Heleriga julgust prussakas õue visata. Lootsime linnakeskust avastama minna, aga päris keskuseni kõmpida ei jaksanudki. Kõik olid liiga väsinud. Nägime siiski väga kaunist parki ja nõukogude stiilis ehitisi. Einestasime kusagil Türgi kiirtoidurestoranis, kus sõime XL kebabi. Ja see oli tõepoolest hiiglaslik. Hommikul võtsime bussi Kavalasse. Arvasime, et buss sõidab otse Kavalasse, sest linnad olid üksteisele lähedal. Meie üllatuseks kestis bussisõit 8 tundi, sest läbisime Alexandroupolise ja teised Kreeka ranniku linnad. Lisaks tegi buss pidevalt peatusi tanklates, et inimesed saaksid süüa või tualetti kasutada. Ühes sellises peatuses asus mini-kirik ja kui otsisin prügikasti, leidsin sealt eest kana ja kuke. Mu ehmatus oli tõsiselt suur. Õnneks olid linnud elus, kuigi alguses arvasin teisiti. Veel sain elamuse koos sisalikuga vetsus käies. Üsna suur sisalik tatsas mööda keraamilisi plaate üsna vapralt ringi.
Piiriületus oli sujuvam kui Rumeenia piiril. Põhjus võib peituda selles, et reisibussiga reisijaid ei hoita nii kaua kinni. Piiril pidime kõik bussist väljuma ja kahekordse dokumendikontrolli läbima. Õnneks möödus kõik sujuvalt. Piiril ootas mind ka tore tervitus. Tõkkepuul oli minu nimi 😁 Bussis oli umbes 30 istekohta. Vahepeal oli buss väga täis, aga lõpuks Kavala suunal liikusime vaid meie neljakesi, privaatbuss. Umbes viie aeg linna jõudes ootas meid kõrvetavalt kuum ilm. Palavus oli niivõrd tappev, et kõndisime esimesse ettejuhtuvasse randa. Ka vesi oli soe, aga mõjus ikkagi jahutavalt. Merevesi oli ülimalt soolane, kui mu mälu mind ei peta, siis isegi soolasem kui Punases meres. Ranna puuduseks olid põhjas asetsevad teravad kivid. Me kõik saime neilt kriimustada. Söögi- ja ööbimiskoha otsinguil suhtlesime kohaliku trükikoja töötajaga. Noormees oli väga abivalmis ja nunnu kreeka aktsendiga 😉 Tema juhatas meid soodsa söögikohani, andis infot ööbimiskoha ja Thassose saare kohta. Quirino oleks temaga ilmselt lõputult vatrama jäänud ja ka kogu linna ajaloogi välja uurinud, aga näljane kõht sundis edasi liikuma. Inimeste olemine andis märku, et nad kannatavad koos riigi majandusega. Kõik vajalik on olemas, aga himu millegi suurema järgi saadab neid pidevalt mõtetes. Aga võib-olla on kreeklased alati sellised olnud, ei oska öelda. Restoranis sai juba tellitud praest kõhu lõhkemiseni täis, aga loorberitele puhkama ei saanud jääda. Pidime hakkama ööbimiskohta otsima. Läksime tänavale, kus asusid 3 hotelli, mida trükikoja poiss oli soovitanud. Muidugi asus hotell, kuhu me jäime tänava lõpus 😑 |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|