Juba siia reisides soovis Anna külastada Rumeeniat, sest Sveshtari asub suhteliselt piiri ääres ning siit Rumeeniasse ei ole pikk teekond. Kuidagi sattus see jutt ka teiste kõrvu ja kõik olid ideest vaimustuses. Esimesel nädalavahetusel oli meie ainuke vaba päev laupäev, aga see oli juba saatva organisatsiooni poolt ära organiseeritud. Seega sobis reisimiseks järgmine nädalavahetus. Kõik ei saanud siiski reisist osa võtta, sest armeenlastel ja Seheril (türklane) oleks sellest viisat vaja läinud. Nemad organiseerisid endale ekskursiooni lähedal asuvas linnas. Kuna meie grupis on ka 2 rumeenlast olid nad natuke pealinna vaatamisväärsuste kohta uurinud. Mommo (hispaanlane) nimetas linna sealse regiooni peokeskuseks ja tema kindel soov oli pidusid külastada.
Rentisime kohalikelt minibussi ja auto ning asusime laupäeva hommikul Rumeenia poole teele. Reis läbi Bulgaaria kulges vana rada pidi, sest meie esimene peatuspaik oli juba tuttav Ruse. Seal saime vahetada Bulgaaria leeve Rumeenia leudeks. Minu arust on rumeenlastel kõige kaunim raha, mida näinud olen. Raha disain on ilus ja materjal hoopis teistsugune kui eurodel. Rusest ületasime piiri ja Doonau jõe. Kui võiks loota inimlikku läbisõitu ühest Euroopa Liidu riigist teise, siis kahjuks see nii ei ole. Autodes ja bussides olevaid inimesi kontrollitakse piiril ning see tekitab järjekordi. See on siis tagajärg pagulaskriisile, kõik ju teavad kui lihtne on piiriületus Balti riikide vahel. Täielik unelm sealse piiriga võrreldes. Meie teekond Rumeenias kujutas endast tasast maapinda ja mitte väga suurt erinevust tänavapildis Bulgaariaga. Üks asi tegi siiski rõõmu, selleks oli ladina tähestik. Polnud enam kirillitsas ilutsevaid silte. Itaallased tegelesid meie majutusega ning nende valitud hostel oli igati kaunis koht, kus öö veeta. Majutusasutus jättis väga koduse tunde. Disain oli Londoni stiilis, aga hosteli juurde jõuab veel tagasi tulla. Esmalt jagati meile linnakaardid, aga esimest korda ma avasin kaardi alles peale Bukarestist naasmist. Mul pole olnud kunagi erilisi raskusi orienteerumisega. Isegi uue linna puhul, kui näen kuidas tee läbida siis see jääb mulle meelde. Mulle meeldib ennast kutsuda elavaks GPS-iks. Võiks öelda, et Bukarest on veel kompaktsem kui Sofia. Iga nurga taga ootab uus arhitektuurimälestise tiitlit vääriv maja. Kauni arhitektuuriga ehitised on kõik ühes koos, sest linnas on ametlikult olemas vanalinna osa. Vanalinn on küll täis söögi- ja joogikohti, aga nende vahele mahub ka kirikuid ja muid toredaid hooneid. Nagu Ida-Euroopa stiilis Tallinn. Päeval veetsime aega kogu grupiga koos mööda linna tuuritades. Sööma minnes meie seltskond aga lagunes ning pärastlõuna veetsime kahes grupis. Ma läksin koos türklaste ja hispaanlastega parlamendi hoone juurde, lisaks oli meiega kaasas rumeenlane. Hiljem läksime tagasi kesklinna osasse, et hakata valmistuma õhtuks. Võtsime aja maha baaris. Teised läksid aga linna teises osas olevasse parki, kus asub järv. Me käisime oma grupiga veel hostelist läbi, aga teised liikusid kohe linna peale õhtust sööma. Millegipärast otsustasid inimesed minna kell 11 õhtust sööma McDonaldsisse. Minu ellu selline käitumine igal juhul ei mahu, seega skippisin õhtusöögi. Kesklinnas hakkasime teisi taga otsima ja rumeenlasega kambas pole see üldse keeruline. Vanalinna osa on täis baare ja klubisid ning see ala pole väga suur. Teised veel einestasid ja meie leidsime endale nii kauaks rock klubi, kus aega veeta. Ütleme nii, et sai proovitud absinti ja kangemaidki shotte. Ning majavein oli odav ja maitsev. Mul on ikka veel küsimärgid Bulgaaria veinide osas. Ka teine seltskond saabus ülevas meeleolus ja teekond, mida alustasime ühtse grupina vajus mõne aja pärast jällegi ära. Ühel hetkel sattusime ülerahvastatud klubisse ja tantsisime nagu meeletud. Kuna suurem osa ümbritsevatest inimestest olid võõrad, siis võis hullu panna. Aga Bukaresti klubid on tegelikkuses baarid, kus on lihtsalt veidi vaba ruumi tantsimiseks. Baarid on üksteise kõrval ja neisse siseneda on lihtne, sest puudub pilet ja dokumendi kontroll. On vaid dresscode, sest plätudega sisse ei lubata. Nii lõppes ühe vabatahtliku õhtu meie grupist. Üldiselt oli hispaanlasel õigus, Bukarest on lihtne linn pidutsemiseks. Mugavad peokohad ja odavad hinnad meelitavad kohale pidutsejaid üle kogu regiooni. Ühel hetkel piisas meile Annaga lõputust tantsimisest ja me otsustasime hostelisse naasta. Mu peas olev navigatsioonisüsteem töötas isegi väga rasketes oludes. Tähtis on siiski eesmärk ning eesmärk hostelisse jõuda sai täidetud 😊 Hommikul ootas vannitoas ees tore üllatus. Nimelt oli kraanikauss seina küljest lahti tulnud. Keegi pole siiani süüd omaks võtnud, aga kahju maksti kinni ja probleem lahenes. Kogu pühapäeva kokkuvõte on tagasihoidlikud suhted. Kõik olid eelmise päeva osas erinvalt meelestatud ja sellest ei soovitud teistega rääkida. Me veetsime päeva eestlastega linna peal šopates ja einestasime väga peenes kohas Caru' cu Bere, kus mängis elav muusika. Tegemist on ajaloolise õlletehasega täis dekoori ja inimesi. Tüdrukud olid juba eelmisel õhtul seal söömas käinud ning soovisid tagasi minna. Ka mulle sümpatiseeris see koht. Linnas võis näha palju pulmalisi ja isegi pulmapoode oli tänavapildis rohkem näha kui teistes linnades. Ka tagasi sõites suvalise kiriku eest väljusid vastabiellunud. Tagasitee möödus uniselt, aga piiril oleks saanud juba sügavalt tukkuda, sest meid peeti kinni ning piiriületuseks kulus tund. Kõige kahtlasemad isikud meie reisil olid muidugi türklased, ilmselt nende kontrollimiseks kulus ikka hulga aega. Sellise jama peale kaob küll Euroopa tunne ära. Ööseks jõudsime ilusti tagasi oma Sveshtari koju.
0 Comments
|
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|