Serbiasse sõitsime väga luksusliku bussiga. Buss oli uus ja mugav, meile jagati lausa tasuta šokolaadi. Makedooniast Serbiasse viis väga heas seisukorras kiirtee, mis tähendas sujuvat sõitu. Vaatamata kõigele sellele oli väga raske magada. Mõnikord lihtsalt on nii. Hommikul olime jällegi ülimalt väsinud. Läksime lähimasse parki, ütleme nii, et see oli suur viga. Pargist oli asi suhteliselt kaugel. See oli koht, kus oli kuivanud muru, oranž võrk ja kodutud, pargiks muutis selle asjaolu, et seal kasvasid puud. Aga kui sa oled hommikul vara võõras linnas, siis pole just väga palju kohti, kuhu minna. Me arvasime, et kõik pargid Belgradis ongi lihtsalt sellise nukra välimusega. Õnneks asus rongijaam bussijaama kõrval. Me otsustasime sõita tagasi Sofiasse rongiga, võtta endale voodikohad, et ühel reisiööl saaksime ka korralikult välja puhata. Olime täitsa teadlikud, et ilmslet on tegemist nõukogude aegse rongiga. Alustasime peagi oma iga riigiga tavaks saanud hosteli otsingut. Seekord oli tegemist üsna suure hosteliga. Kuigi meie toas oli 6 voodikohta, viibis peale meie toas vaid 1 naine. Ta hoiatas meid rongide eest. Mingid putukad olid ta jalad täiesti ära söönud ning kuuldavasti tegutsevad rongides vargad, ilmselt rongi enda töötajad, kes varastavad kraami akna kaudu. Selline jutt ei tekitanud just kindlustunnet, aga rongireis oli alles järgmine päev ning hirmutundeni oli veel aega. Jäime paariks tunniks hostelisse puhkama. Nii Anna kui Heleri olid projekti jooksul noortevahetusse kandideerinud ja neid saatis edu. Anna sai Gruusia projekti ning Heleri Suurbritanniasse. Mõtlesin, et järelikult on kandideerimine projekti jooksul soosiv ning proovisin ka. Kandideerisin Eesti Õpilasesinduste Liitu. Ja joppaski 😀 Pärast puhkust suundusime linna ringkäigule. Päike hakkas loojuma ja liikusime kindluse suunas. Belgradi kindlus on palju etem kui Skopje oma, tekitab koheselt keskaegse tunde. Kindlusest avanes kaunis vaade Doonaule. Kaatrid sõitsid ja päike muutis meeleolu mõnusaks. Kindluses oli parasjagu toimumas metal kontsert ja kohale oli tulnud palju alternatiivseid inimesi. Ma pole näinud üheski linnas nii palju julge riietusstiiliga inimesi kui Belgradis. Ehk siis just sealt linnast leiab neid kõige lahedamaid inimesi. Mööda kindlust ringi käimine võttis omajagu aega ning peagi oligi pime. Läksime kesklinna ja otsustasime midagi uut proovida. Tegime Couchsurfing äpiga Hangouti. See läks üsna lappama, sest sooviavaldusi hakkas korralikult sisse voolama. Leppisime kohtumise austerlasega kokku, lisaks pidime kohtuma türklaste, prantslase ja ühe kohalikuga. Kohtumispaika tulid aga ainult austria tüdruk oma austraallasest poisssõbraga. Prantslane hüppas alt ära ja türklased pidi hiljem tulema. Austraallasele oli soovitatud ühte uut peokohta linna keskel. Tegemist oli vana vabrikuhoone õuega, kus oli ligi 10 erinevat baari ja klubi. Kuna tegemist oli ülerahvastatud kohaga, ei soovinud me sinna lärmi kätte jääda. Leidsime paari tänava kauguselt koha, kus kohalikku õlut nautida. Viimaks peaaegu Eesti tasemel õlu 😊 Rääkisime maailmaasjadest ja nii see aeg möödus. Peaaegu oleksime ka türklastega kokku saanud, aga wifi leidmine oli keeruline ja sinna see asi jäi. Nagu postituse pealkirjast võib aru saada, siis peeti mind väga tihti serblaseks. Serblased ja eestlased on välimuselt tõepoolest sarnased. Kuigi serbia ja bulgaaria keel on jube sarnane, on inimesed välimuselt täiesti erinevad. Nii poes kui rongijaamas tuli ette ligi kümme olukorda kui inimesed pöördusid minu poole serbia keeles palvet esitades. Kui eelnevates riikides, kus me projekti jooksul käisime, oli kogu aeg see tunne, et me oleme turistid, siis Serbias sulandusime kohalikega ühte massi.
Meie teise päeva eesmärk Belgradis oli päev ära sisustada kuni me rongile läheme. Veetsime aega huvitavaid ehitisi linnas otsides. Külastasime kirikut, kus toimus pulm ja saime ka ise veidi pidustustest osa. Istusime ka pargis, kust saime endale kaaslaseks kutsika. Leppisime kokku kohtumise türklastega, kellega oleksime pidanud kohtuma juba eelmisel õhtul. Päeva teises pooles võtsime ette matka läbi linna, et jõuda suurde kaubanduskeskusesse. Läbisime linna keskuse, Doonao jõe ja jõudsime uude Belgradi linnaossa. Sealsed kaubanduskeskused olid väga eestilikud ning ka toidupoe valik pakkus eestlastele tuntud valmistoite. Kogu Belgrad on täis Shop&Go poode, need on üsna väikesed, aga laia kaubavalikuga. Need on väga head poed, sest iga nurga pealt võid ühe leida ja enamus poode on 24/7 avatud. Peale mõnda tundi uues linnaosas, ületasime taaskord silla ja läksime türklastega kohtuma. Istusime Doonao kaldale ja jõime taaskord kohalikku õlut. Meil oli hea demonstreerida oma türgi keelset sõnavara, mille olime omandanud oma projekti liikmetelt. Lisaks oli mul võimalus jällegi rääkida erinevatest Türgi seriaalisest ja muusikast 😜 Igatahes oli huvitav jälle uute inimestega kohtuda. Nad olid tulnud Belgradi 4 päevaks. Nad olid väga spontaanselt otsustanud sellise reisi kolmekesi ette võtta. Anil oli veetnud Erasmus+ projektiga oma ülikooliajast aega Prantsusmaal ja Emre Leedus. Sellised lood panevad mõtlema, et ka ise peab ennast sellisesse projekti ülikoolis saama. Veel enne rongile minekut kohtusime ka nende sõbra Gökhaniga. Käisime veel poest läbi, et kulutada ära meie viimane sularaha. See oli üsna vaimukas, sest sa vaatad poes ringi, et võimalikult täpselt oma raha nullini ära kulutada. Rongis oli meil 6 voodikohaga kupee, mida jagasime 4 inglasega. Meie voodid asusid 2. korrusel ehk akna kõrgusel. Kohe kui rong sõitma hakkas, tuli aknast kapaga külma tuult sisse. Heleri proovis küll akent sulgeda, aga see ebaõnnestus. Kuigi meil oli paks tekk, ei olnud sellel ümber tekikoti ning hostelist saadud õpetussõnad panid tekki vältima. Kui aga paksud riided olid seljas ja endiselt oli külm, siis jalgadele sai siiski tekk peale tõmmatud. Mingil hetkel sulges keegi inglastest siiski akna, mis oli justkui õnnistus. Piirikontroll oli kiiruse mõttes täiesti võrreldav bussiga piiri ületamises. Piirivalvurid tulid rongi, korjasid passid ja mõne aja pärast tagastas rongi töötaja need. Rongiga sõita oli tunduvalt parem kui bussiga, aga suureks miinuseks oli rongi tualett. Heleri küll hoiatas mind, aga see oli ikka palju kohutavam kui ma oskasin arvata. Peale piiripunktne jäi aga rong ühes jaamas seisma ja meile teatati, et edasi peavad kõik bussi minema, sest raudteel on toimunud õnnetus. Muidugi toimus see kõik bulgaaria keeles, aga jällegi kogu tema jutt oli arusaadav. Vagunisaatja kiirustas kõiki tagant rongist lahkumisega öeldes kuldse väljendi, mille täpne sõnastus on mul kahjuks ununenud. See kõlas umbes nii "Tempo, haide haide". Mahtusime kõik bussi ära ja läbi hommikuse tipptunni jõudsime taaskord Bulgaaria pealinna.
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|