Elame perekonna hostelis ja meile teevad süüa ning pesevad pesu 2 Türgi päritolu naist. Nende tööpäev algab väga vara hommikul, sest enne meie tööpäeva algust valmistavad nad hommikusöögi. Kui me oleme tööl, koristavad nad meie tube ning pesevad pesu. Tegelikul ei ole ma kindel, et kööginaised seda teevad. Pigem hosteli perenaine. Igal hommikul jätame oma musta pesu kilekotiga ukse taha ja päeval korjame oma asjad pesunöörilt kokku. Türgi naised vaaritavad köögis lõunasöögini. Seega kõik nõud saavad peale lõunasööki nende poolt pestud. Edasi peame aga ise hakkama saama. Naised valmistavad päeval ka õhtuks toitu. Meil jääb üle vaid õigel ajal toit ahju panna ning üles soojendada.
Seega iga õhtusöögi järel peab keegi meie seast nõusid pesema. Sellepärast on loodud koristustiimid. Iga päev on see ülesanne tabeli alusel 2-3 inimesele määratud. Tabelisse paigutumine toimub vabatahtlikult. Koristustiimis olek ei hõlma endast vaid õhtust nõudepesu, vaid ka toidu ettevalmistamist, laua katmist ja koristamist. Esimeses koristustiimis töötamine oli päris jube. Hispaanlased olid köögis igasugu erinevaid nõusid kasutanud ja nõude hunnik oli meeletu. Olin sel päeval tiimis koos meestega, õnneks oli Giuseppe innukas nõudepesija. Marat oli aga oma ülessannetega väga kohmakas. Esimene nõudepesu maraton õpetas aga palju. Tuleb nõusid võimalikult vara pesema hakata, et ei tekiks suurt kuhja. Nädalavahetusel koristustiim puudub ja siis peab igaüks ise tähelepanelik olema. Abiks on ka vabatahtlikkus koristada 😂
0 Comments
Olenemata erinevatest rahvustest on muusika keel rahvusvaheline. Nii olen kuulnud kattuvusi muusikamaitse osas. All toon välja mõned stiilinäited. Tundub veider muusika, aga läheb kõigile peale. Isegi Türklased kuulavad seda laulu ning ka üldiselt ei ole kahe rahvuse vahel konflikte. Itaallaste relax muusika. Laul, mida kõik vihkavad, aga Momo ikka edasi kuulab. Lugu, mis alati raadiost kõlab. Lõpetuseks näited muusikast, mida bulgaarlased ise kuulavad.
Projekt nägi algul ette viibimise Velingradis ja Sveshtaris, aga nädal enne Bulgaariasse saabumist saime teada, et bürokraatia tõttu viibime 2 kuud Sveshtaris. Kindlasti oli see kahest võimalikust variandist halvim. Tegemist on siiski külaga, kuigi Velingrad on linn. Sveshtari asub Kirde-Bulgaarias ja lähim linn Isperih asub 7 km kaugusel. Tegemist on Türgi külaga, sest 90% rahvastikust on türklased. Seega on elu meie projekti türklastele siin lihtne hakkama saada. Üldises mõttes on tegemist pärapõrguga. Siin on 2 ülipisikest poodi. Rohkem nagu minimarketid. Küla on täis elumajasid ja erilisi lõbustusi siin pole. Tänavatel vedeleb sitt ja autode asemel on normaalne eesleid ringi liikumas näha.
Siiski on siin olemas kultuurimaja. Ramadani lõppu tähistati seal külakoori ettekandega. Läksime kogu oma vabatahtlike grupiga laule kuulama ja esimesena lahkusid kontserdilt Türgi mehed. Nad põhjendasid oma varast lahkumist sellega, et neile ei meeldi klassikaline Türgi muusika. Mina nautisin kontserti aga täiel rinnal, selline muusika paneb mul jala tatsuma ja tekitab isu vesipiibu järele. Inimesed külas on abivalmid ja alati nõus meie projekti türklastega suhtlema. Meie hosteliga samas majas asuvas poes on ka müüja abivalmis, isgei olen veidi vene keeles rääkinud. 2 blondi eestlast külas ringi kõndimas pakub neile aga siiski pinget. Sest Annaga mööda küla jalutades tulid inimesed majadest välja, et meid jälgida. Superstaari tunne lausa. Looduse poolest on küla kaunis, sest ümberringi on päevalillepõllud. Ideaalne paik sportimiseks. Ja isegi siin leidub paar kobedat maja. Kuna me juba hotellis ööbisime, ei tahtnud me kohe esimese praamiga saarele minna, vaid ikka rahulikult magada. Seetõttu algas meie seiklus veidi enne keskpäeva. Hotellist väljudes hakkas itaallaste peades vaid üks mõte tiirlema "Kust saada kohvi". Nende jaoks ei eksisteeri head päeva enne kui nad pole saanud tassi kohvi juua. Eestlased alustasid päeva aga jäätist süües. Palju targem on ju kuumal päeval süüa jahutavat jäätist kui juua sooja kohvi. Talupojamõistus tuleb mõnikord kasuks. Praamisõit võttis aega 1,5 tundi. Praam meenutas vanasti mandri ja saare vahel käinud veesõidukeid. Seega laev oli üsna vana, aga kõik vajalik peale pistikute oli olemas. Laeva propellerid muutsid vee helesiniseks ja kauneid fotosid Kavalast sai sealt hulgi. Kreeklasel on veider komme kajakaid otse käest toita. Algul viskavad nad toitu vette, aga ühel hetkel toidavad juba käest. Kuidagi suutis Giuseppe oma plätud katki teha, niiet saarele kõndis ta paljajalu. Esimeses poes täiendasime end toiduvarudega ja uute plätudega. Järgmisena tormasime kohe ujuma. Me ei hakanud isegi kaugele minema, jäime suhteliselt sadama kõrvale. Seal rannas ei olnud vähemalt teravaid kive ning ujuda oli mõnus. Kuna me tahtsime minna saare teise ossa oli meil vaja transporti. Minu vastuseisule hoolimata rentisime rollerid. Tagantjärele oli tegemist suurepärase otsusega, sest tuule käes vuhiseda ja saart näha oli mõnus. Rollerite rentimine ei sujunud aga just kõige ladusamalt. Oli probleeme rollerite võimsuse ja juhilubade kategooriate klapitamisega. Lõpuks saime asjad siiski paika. Põhi maantee kulgeb mööda saare rannikujoont. Mööda rannikut me sõitma hakkasimegi, et jõuda Golden Beach'i. Meie kurvastuseks oli tegemist tavalise turistidest kubiseva rannaga. Sealses asulas külastasime poodi ja isegi sealsetel alkolettidel ilutsesid A.le.Coq kokteilid. Samu jooke müüakse ka Bulgaaria Billa poodides. Turustamine on igatahes hea kui suvalises Kreeka poes on tükike Eestit. Asusime teele, et leida metsikumat randa. Teel kohtasime ka kitsi ja kauneid vaateid rannikule. Ühel hetkel märkas Quirino pisikest saart ja ta soovis ilmtingimata seda avastada. Peatasime rollerid pisikese tee kõrval, kust edasi pidime minema jalgsi. Naine, kes tee ääres mett müüs küll ütles et sinna on väga raske jõuda ning rand on kaljune, aga me ei jätnud oma jonni sinnani välja jõuda. Tee mäest alla oli järsk ja täis loomaväljaheiteid. Inimtegevusest andis märku Lioni paber. Kui olime mööda kurvilist teed peaaegu mereni jõudnud, leidsime tee pealt eest auto. Auto oli tolmuga kaetud ja ilmselt sellele teele kinni jäänud. Peale autot enam tee ei jätkunud. Uudishimutsejatena leidsime autost riideid, taskulambi, kalapüügiriista ja pagasiruumis oli kast jääga. See pani meid mõtlema, et vast polegi auto nii kaua seal seisnud. Isegi võtmed olid autos ja see käivitus. Me mõtlesime palju teooriaid autoomaniku ja kasutaja kohta. See kõik tekitas ka kõhedust, sest olime pärapõrgus ja hakkas hämarduma. Mäest üles oli aga jube raske rühkida. Peaaegu teeni jõudnuna kõndis meile vastu paar, veider et ka nemad otsustasid selle hüljatud raja kasutusele võtta. Tsivilisatsioonis tagasi olla oli julgustav. Edasi suundusime Paradiisi randa. Seal oli lai liivane rannajoon, aga ka kaljune osa. Millegipärast olid kaljud suhteliselt inimtühjad. Hiljem sain ka põhjuse teada. Umbes 20 meetrit meie asukohast kaljude vahel asus nudistide rand. Meie olime oma eraldatusega igatahes rahul. Korraldasime korraliku ühisfotode klõpsimise. Õhtuhämaruses võitlesime lainetega, et soojas merevees ujuda. Quirino tegi ka vettehüppeid ning ilma, et meil Heleriga oleks ujumisprillid olnud nägime vees ujuvaid kalu. Hiljem kui kogu rannaala oli inimestest tühjaks jäänud liikusime kaljunuki tippu. Kivid pakkusid aina jahenevas õhus sooja. Leidsime sealt mati ja täispuhutava madratsi. Me ei plaaninudki sinna ööbima jääda, aga veidike puhata oli hea.Seal tegime omale väikse pikniku, kahjuks muutsid olemise rahutuks sääsed. Kõige enam kannatas nende käes Quirino, kes toppis kilekotid oma jalgadele, et vereimejate vastu leevendust leida. Kuna olime põhimõtteliselt pool saart juba läbi sõitnud, ei saanud me enam oma saare tiiru poolikuks jätta. Ka pimedas kimasime Kreeka mägiteel. Vahepeal peatusime kaupluses ja rannas. Me olime juba teadlikud oma saatusest magada rannas. Meil polnud päeva jooksul mahti endale ööbimiskohta otsida kuigi tee ääres neid jagus. Alustasime ka üliodava veini joomisega. Selle raha eest oli tegemist ikka korraliku saagiga. Bulgaaria veinidega ei anna võrreldagi. Kutid jõid õlut vaatamata meie manitsustele kui jood ära juhi. Nende jaoks pole õlu alkohol. Lõpuks olime saarele tiiru peale teinud ja jõudnud oma esialgsesse linna. Otsisime omale lamamistoolidega ranna ja seal meie öö mööduski, taaskord lageda taeva all. Vähemalt oli Kreekas soojem magada kui Bulgaarias. Kuigi meie rollerirendifirmad olid hommikul vara suletud, saime oma rollerid tagastatud. Praamis sain võtta tunnise uinaku pehmel diivanil. Minu jaoks möödus sõit väga kiirelt ja peagi olimegi taas Kavalas. Keegi oli langetanud otsuse minna vanalinna lossi kaema. Mis seal ikka, tuli mäkke ronida. Ei oskagi selle kindluse kohta midagi kommenteerida. Vähemalt vaade oli hea. Linna keskusest hakkasime hääletama. Õnnekombel võttis kalale minev mees meid peale ja jagas ka meiega oma rõõmu. Järgmise autojuhi sõbral on Eestis äri ja ta näitas meile tema Eesti numbrimärgiga autot. Kui armas! Mees pani meid Bulgaariasse viival teel maha. Meist möödusid sajad autod, aga keegi isegi ei peatunud. Üks auto siiski peatus, aga sõitis viimasel hetkel minema. Peale poole tunnist kõndimist järgmisele teele, tegime tanklas peatuse. Ostsime hunniku värskendavaid asju. Võin öelda, et jäätis pole kunagi paremini maitsenud. Kuna hääletades meid keegi peale ei võtnud oli vaja plaani. Paljud autod tulid tanklasse süüa ostma või autot tankima. Minu plaan seisnes vahetul suhtlemisel. Tuli otse küsida, kas inimesel on võimalik meid üle piiri viia. Meil läks õnneks, sest minu esimene ohver oli nõus meid nelja Bulgaariasse viima.
Tegemist oli 60ndates Küprose ärimehega, kes pidi oma äri pärast Rumeeniasse minema. Kõik, kes tellivad TopShopist riideid toetavad tema äritegevust. Piiril ootas meid kilomeetrite pikkune järjekord, sest dokumentide kontroll oli nii aeglane. Mees oli üsna äkiline. Süütas oma sigari ja kui lõpuks avanes võimalus oma BMW X5-ga sõitma hakata, kimas absoluutselt kõikidest autodest mööda, mis talle ette jäid. Isegi Bulgaaria sittadel või kurvilistel mägiteedel ulatus tema kiirus 200-ni. Vahepeal üritas ta isegi ühe Audiga võidusõitu korraldada, aga too ei võtnud vedu. Kuigi see kõlab sõgedalt, siis mulle hullupööra meeldis temaga sõita. Itaallased üritasid sellises vappumises isegi magada. Nelja tunniga jõudsime Kreekast Rusesse (Rumeenia-Bulgaaria piirilinn). Rusest muutus hääletamine taas raskeks, sest asusime linna keskel. Kutid sebisid meile siiski auto, mis oli nõus meid otse Sveshtarisse viima. Vaatamata sellele, et autojuht ei osanud inglise keelt ega teadnud õiget teed, jõudsime Google Maps'i abiga kohale. Niisiis hääletasime neljakesi Kreekast Sveshtarisse. See on võimalik! Kuna professor pidi reedel pealinnas viibima, saime me ühe lisa vaba päeva. Kolmapäeval otsustasime koos Heleri ja itaalia kuttidega, et järgmisel päeval läheme Kreekasse. Variante, kuidas reisida oli mitmeid. Meie esimene mõte oli autorent, aga isegi kohalikuga erinevaid firmasid läbi helistades ei suutnud me leida ühtegi, kus oleks vabu autosid. Reisimise tipphooaeg siiski. Bussiga siin riigis reisida on aga raske, sest internetis puuduvad bussiajad ja liinid. Info saamiseks tuleb bussijaama helistada. Otsustasime, et tahame minna Kavalasse teadmata, kas sinna bussiga üldse saabki. Meie järgmine valik oleks olnud Thessaloniki. Asusime neljapäeval peale tööd teele. Esmalt viis professor meid Razgradi, sealt hääletasime Shumenisse. Lootsime sealt Plovdovi bussi peale saada, aga buss väljuks alles hommikul. Seega võtsime hääletades suuna Plovdivi poole. Meil polnud tegelikult suurt usku, et sinna jõuame, aga saime õige auto peale ning autojuht viis meid otse meie renditud korterini. Lisaks saime temalt lisainfot busside kohta, mis sõidavad Kreekasse. Korter oli hubane, aga nägin ringi jooksmas prussakat, mis ei tekita üldse kodust tunnet. Päris vaimukas oli muidugi itaallasi selle elukaga hirmutada, sest erinevalt pehmodest oli meil Heleriga julgust prussakas õue visata. Lootsime linnakeskust avastama minna, aga päris keskuseni kõmpida ei jaksanudki. Kõik olid liiga väsinud. Nägime siiski väga kaunist parki ja nõukogude stiilis ehitisi. Einestasime kusagil Türgi kiirtoidurestoranis, kus sõime XL kebabi. Ja see oli tõepoolest hiiglaslik. Hommikul võtsime bussi Kavalasse. Arvasime, et buss sõidab otse Kavalasse, sest linnad olid üksteisele lähedal. Meie üllatuseks kestis bussisõit 8 tundi, sest läbisime Alexandroupolise ja teised Kreeka ranniku linnad. Lisaks tegi buss pidevalt peatusi tanklates, et inimesed saaksid süüa või tualetti kasutada. Ühes sellises peatuses asus mini-kirik ja kui otsisin prügikasti, leidsin sealt eest kana ja kuke. Mu ehmatus oli tõsiselt suur. Õnneks olid linnud elus, kuigi alguses arvasin teisiti. Veel sain elamuse koos sisalikuga vetsus käies. Üsna suur sisalik tatsas mööda keraamilisi plaate üsna vapralt ringi.
Piiriületus oli sujuvam kui Rumeenia piiril. Põhjus võib peituda selles, et reisibussiga reisijaid ei hoita nii kaua kinni. Piiril pidime kõik bussist väljuma ja kahekordse dokumendikontrolli läbima. Õnneks möödus kõik sujuvalt. Piiril ootas mind ka tore tervitus. Tõkkepuul oli minu nimi 😁 Bussis oli umbes 30 istekohta. Vahepeal oli buss väga täis, aga lõpuks Kavala suunal liikusime vaid meie neljakesi, privaatbuss. Umbes viie aeg linna jõudes ootas meid kõrvetavalt kuum ilm. Palavus oli niivõrd tappev, et kõndisime esimesse ettejuhtuvasse randa. Ka vesi oli soe, aga mõjus ikkagi jahutavalt. Merevesi oli ülimalt soolane, kui mu mälu mind ei peta, siis isegi soolasem kui Punases meres. Ranna puuduseks olid põhjas asetsevad teravad kivid. Me kõik saime neilt kriimustada. Söögi- ja ööbimiskoha otsinguil suhtlesime kohaliku trükikoja töötajaga. Noormees oli väga abivalmis ja nunnu kreeka aktsendiga 😉 Tema juhatas meid soodsa söögikohani, andis infot ööbimiskoha ja Thassose saare kohta. Quirino oleks temaga ilmselt lõputult vatrama jäänud ja ka kogu linna ajaloogi välja uurinud, aga näljane kõht sundis edasi liikuma. Inimeste olemine andis märku, et nad kannatavad koos riigi majandusega. Kõik vajalik on olemas, aga himu millegi suurema järgi saadab neid pidevalt mõtetes. Aga võib-olla on kreeklased alati sellised olnud, ei oska öelda. Restoranis sai juba tellitud praest kõhu lõhkemiseni täis, aga loorberitele puhkama ei saanud jääda. Pidime hakkama ööbimiskohta otsima. Läksime tänavale, kus asusid 3 hotelli, mida trükikoja poiss oli soovitanud. Muidugi asus hotell, kuhu me jäime tänava lõpus 😑 Kuna iga nädalavahetus on meil vaba, siis on suhteliselt mõttetu jääda Sveshtarisse passima. Seetõttu üritame võimalikult vara planeerida oma tegevust nädalavahetuseks. See on aga väga keeruline. Nädala algusel ütles Giuseppe (itaallane), et Burgases toimuvad nädalavahetusel suured peod ja ta läheb kindlasti sinna. Nädala keskel selgus, et pühapäeval on meie päev korraldatud ja me lähme hoopis Doonau äärset linna avastama ning kohtume kohaliku ettevõtjaga. Seega tekitas küsimusi, kas on mõtet üheks ööks Burgasesse minna, sest siis saaks külastada väiksema kaliibriga pidu. Ning Weekendi taoline pidu jääks külastamata. Valikus oli veel minna lähedalasuvatesse linnadesse, aga see ei paelunud mind üldse. Seega neljapäevaks ütlesin oma kindla "jah" sõna. Teised soovisid jääda säästurežiimile ja külastada soodsamaid paiku. Seega läksime Burgasesse kahekesi.
Otsustasime asuda teele reedel pärast tööd. Meie liiklemisviisiks oli hääletamine. Ka minule tundus hääletamine Bulgaarias esmalt vastumeelsena, aga teatuid reegleid järgides kulgeb kõik turvaliselt. Igatahes 5 autot ja 4,5 tundi hiljem jõudsime Burgasesse. Kõmpisime linna keskuse poole ja esmamulje linnast oli kommunistlikus stiilis majad. Enda arust olime piisavalt kõndinud ja otsustasime keskusesse jõudmiseks bussi võtta. Jälgisime hoolega kaardilt erinevate bussiliinide numbreid ja värve, et keskusesse jõuda, aga kahjuks pidime ikkagi pettuma. Meie valitud buss hakkas vastassuunas liikuma. Paari peatuse pärast lahkusime bussist, et tuldud teed tagasi minna, aga meie tee peale jäi igati viisakas söögikoht. Kõik ei lähe alati sugugi halvasti. Meie plaan kesklinna sööma minna polnud enam vajalik, sest buss viis meid otse hubasesse restorani. Ka toit oli maitsev. Itaallaste võime lõpmatult süüa paneb mind imestama, sest prae kõrvale tuleb alati veel mõni lisa tellida. Meil oli kindel soov jõuda reede õhtul toimuvale peole. Probleem seisnes selles, et pidu toimus Burgasest 15 km kaugusel asusvas pargis. Väljas oli kottpime ja bussid ei sõitnud enam üldse. Püüdsime küll hääletada, aga linna keskuses seda teha on keeruline. Meie viimaseks variandiks jäi takso. Taksojuht üritas küll esmalt topelttasu küsida, aga lõppkokkuvõtteks ei kulunud kahe peale kokku üldse palju raha. Kuigi rahalaristaja tunne tekkis küll. Vein restoranis + taksosõit. Vabatahtliku eluga peaks kokku käima odavaim alkohol poest + bussisõit. Isegi taksojuhil oli probleeme peo toimumispaiga leidmisega. Vaatamata sellele jõudsime kohale. Me ei läinud peole siiski juhuslikult, sest eelmisel nädalal kui itaallased Varnas couchsurfingut tegid kohtasid nad hispaania ja itaalia vabatahtlikke, kes neid võõrustasid. Marina ja Michiele(?) olid samuti sellel peol. Nende telki me otsima asusimegi kui olime kohale jõudnud. Minul polnud nende välimuse kohta mingit infot seega oli kogu mu lootus Giuseppe peal. Õnneks ei olnud park paksult rahvast täis ning peale viie minutilist otsingut me nad leidsimegi. Kogu sündmus ise oli narko-reivipidu. Inimesed tantsisid DJ muusika järgi, aga mitte klassikaliselt vaid väikse kiiksuga. Sinna kogunenud seltskond oli väga kirju, aga üldiselt olid kohale tulnud inimesed hallist massist täielikult erinevad. Selline tore kogemus! Lisaks hispaanlasele ja itaallasele oli nendega kaasas veel üks bulgaarlane. Ka tema pidi öö koos meiega lageda taeva all veetma, sest telgis oli kohti kahele. Mul muidu poleks õues magamise vastu midagi olnud, aga väljas oli väga külm. Ka rätik, mis oli kasutusel tekina ei aidanud. Esimesed päikesekiired hommikul olid õnnistuseks, lisaks bulgaarlase tehtud lõke. Ma olin talle äärmiselt tänulik. Pidu toimus poolsaarel, seetõttu läksime esmalt randa. Sealne rand on üksühele sarnane Eesti omaga. Ujumiseks polnud antud paik siiski kõige sobilikum, liiga palju suuri kive. Mõtlesime et poolsaare tipus on suurem asula, aga seal oli vaid küla. Üks tore naine viis meid poodi ning seejärel maantee äärsesse bussijaama, et me saaksime tagasi Burgasesse minna. Bussijaam asus linna keskuses ning see mis jäi eelmisel päeval saavutamata sai täidetud nüüd. Tee randa oli kaunis ja randki ilusam kui Varnas. Linnade edetabelis paikned Burgas kindlasti palju kõrgemal kui Varna. Ranna lähistel leidsime söögikoha. Tellisime pastat ja isegi itaallase jaoks oli see söödav, niiet võib toiduga rahule jääda :) Otsustasime mitte minna laupäevasele suurele peole, sest ka see paik asus linnast väljas ja pühapäeval pidime juba tagasi hostelis olema. Tagasiteel me samuti hääletasime, aega võttis see pool tundi vähem kui saabudes, aga kohale jõudsime ikkagi pimedas. Ingleid veel leidub siin maailmas. Pühapäevaks oli meile kõigile organiseeritud reis Doonau kaldal asuvale Tutrakani linna. Nagu arheoloogidele kohane, külastasime linna muuseumeid. Üks oli Bulgaaria eluolu muuseum, kus sai näha erinevate ajajärkude elukorraldust. Teine muuseum oli seotud kalandusega. Meie juhendaja professor Gergova on ajaloolaste jaoks nii tuntud tegelane, tema nime mainides saame alati igasse muuseumisse tasuta sisse. Ning kui ta ise veel meiega kaasas on, pole kunagi probleemi. Ilmselt seetõttu meid muuseumisse viidigi. Eluolu muuseum pakkus võimalust ennast antud ajas ette kujutada. Istuda antiiksel diivanil, mängida klaverit või keerutada vokiratast. Külastasime ka mingisugust sõjakeldrit, kus oli võimalus tutvuda relvadega. Mehed kasutasid muidugi kohe võimalus relvi näppida. Poisid jäävad poisteks. Meremuuseumi tegi minu jaoks nauditavaks poolvääriskivide väljapanek. Nii palju kasulikke kive üheskoos. Lihtsalt imeline! Mu vääriskivide armastust see muidugi suurendas. Linn ise on väike, aga ideaalne paik elamiseks, vaatega jõele ja Rumeeniale. Veel viidi meid sööma kalda äärsesse restorani. Toit ei olnud seal just kõige parem, aga restorani alal paiknes veekogu kilpkonnadega. Mida paremat saab ühelt söögikohalt veel oodata kui kilpkonnad juba elavad seal?
Peale muuseumituuri viidi meid kohaliku taluniku juurde. Mees oli meid enda farmi külla kutsunud ja kostitas meid korralikult. Alustuseks tuur tema viljapuude juurde. Ta tegeleb kuivatatud puuviljade müügiga ning kogu ta aed oli head ja paremat täis. Alustuseks pakuti meile tomati-kurgi salatit. Ma pole veel kunagi nii magusaid kurke söönud. Sellele järgnes talu eriline rakia. Veel toodi lauale igasugu küpsetisi ning lõpuks jõime Bulgaaria versiooni sangriast. Mees ise oli lahke ja näitas välja erilist huvi Eesti tüdrukute vastu. Peamiselt tegeleb äriga siiski tema poeg. Selline pereäri siis. Meie küllakutse põhjuseks oli soov meid tehtud töö eest tänada. Talunik toetab oma masinatega keskaegse asulakoha puhastamist, kuhu me tööle suundume. Tagasitee kulges mööda külavaheteid. Imelikul kombel põletasid inimesed mitmel pool kulu. Ütleksin, et sellise leitsaku ajal õhtuti kulu põletada pole just kõige targem tegu. Igatahes oli õhtuhämaruses elavat tuld kaunis näha. Hostelisse jõudes pidu ei lõppenud. Asi läks osade jaoks väga hulluks ära, sest ühel hetkel twerkisid türklased laual. Ütleme nii, et ühised joomised muudavad kõiki paari kraadi võrra lõbusamaks 😁 Ilmselt oli kõigi vabatahtlike salasoov külastada Varnat. Eestlastele on koht väga tuttav ja lugusid Bulgaarias toimunu kohta seostatakse ka peamiselt selle linnaga. Seega sellelt linnalt võis oodata turiste täis randa ja rajusid pidusid. Varnasse jõudmiseks oli palju erinevaid võimalusi. 8 inimest mahutasid end siit renditud minibussi. 7 inimest kasutasid Varnasse jõudmiseks liinibussi ja 2 inimest hääletasid end kuurortlinna. Millegipärast jäi Florin (rumeenlane) hostelisse. Mina valisin nii Varnasse kui tagasi Isperihi (lähim linn Sveshtarile) jõudmiseks liinibussi. Sain riigi bussisüsteemi selgeks. Bussi sisenedes sa bussijuhilt piletit ei osta, vaid sõidu ajal kõnnib ringi piletimüüja. Tema väljastab käsitsi kirjutatud pileti. Suuremate bussifirmade puhul on võimalik pilet ka ette osta ja saada normaalne kviitung.
Varna ei asu meie asukohast kaugel, seetõttu on suhteliselt mugav sinna reisida. Linna keskus ei erine teistest Bulgaaria linnadest. On kaunist arhitektuuri ning suuri kaubanduskeskusi. Sealsed toidupoed on märksa laiema sortimendiga kui teised poed siin. Kaupade valikust võib leida isegi musta leiba ning kohukesi. Rannikuala on aga ümbritsetud söögikohtadest ja pisikestest poekestest. Rannale on aga üldse väga raske ligi saada, sest rannaliivaga jookseb paralleelselt hoonetekompleks, kus asuvad baarid. Seega mereni jõudmiseks on lihtsaim viis nendest läbi kõndida. Linna saabudes aitasime Mustafaga Seheril (türklased) oma hotelli jõuda, sest tema inglise keele tase pole just kõige parem. Õige bussipeatuse otsinguil pidin kasutama oma vene keele oskust. Millegipärast on nii, et kui küsid inimeselt, kas ta vene keelt oskab siis vastab ta jah, kuid tegelikkuses räägib ta vaid bulgaaria keelt. Võimalik, et see on mu ettekujutus, sest bulgaarlastel on vastupidine pea noogutamise süsteem, mis muudab alati kõik situatsioonid keerulisemaks. Päeval veetsime aega rannas. Merevesi oli 28°C ja õhk 32°C. Isegi marokolase jaoks oli vesi ujumiseks liiga soe. Ausalt öeldes selline vesi kuumal päeval väga jahutust ei paku küll. Õhtul otsustasime oma seltskonnaga rannapeo teha, sest kohtusime inimestega oma grupist, kes olid eelmisel päeval Varnasse tulnud. Väga kaunis oli rannal kergelt einestada. Ja väga tänulikud oleme 24/7 poele, mida mitu korda väisasime. Elagu Bulgaaria odavad toidukaubad! Head mälestused krooni ajast, kui 25 krooni eest sai üks laps osta ikka suurel hulgal nodi. Olles merele nii lähedal tekib vastupandamatu soov seda pildistada. Kõige parem on muidugi teha selfi. Ühel hetkel läksime pildistamisega nii hoogu, et ma lõpetasin märgade pükstega. Vaimustav! Einestasime Türgi söögikohas, sest meil ei ole ilmselgelt veel küllalt saanud siinsete Türgi naiste poolt pakutavast toidust. Lootsime õhtut jätkata klubis. Läksime rannahoonete juurde ja nägime, et seal on 2 klubi kuhu võiks minna. Aga seltskond, kes sinna sisenes oli vaimukas. Ülesmukitud minikleitides näitsikud ja maskuliinsed mehed. Ma muidugi ei saa siiani üle nendest sportautodest, mis baaride ees seisid. Tõeline silmailu. Kuna me klubi osas üksmeelele ei jõudnud, siis läksime hoopis magama. Järgmine päev möödus kojumineku rütmis. Veetsin päeva üksinda rannas. Suutsin täielikult ära põleda, seega kogu ülejäänud nädala olin punane nagu krabi. Pärastlõunal läksime bussiga tagasi koju. Kuna Isperihi buss oli täis, sõitsime Razgradi. Sealt ostsime uue pileti ja seisime kogu tee bussis püsti, vähemalt võeti meid peale 😊 Peale seda ootas meid veel paari kilomeetrine kõmpimine Sveshtarisse. Otsustasime eestlastega oma jalavaeva vähendada ning hääletasime. Juht oli umbkeelne, aga meie paari minutiline sõit kulges edukalt. Meie töö toimub välitingimustes ning seetõttu oleneb meie tööviljakus paljuski ilmast. Lõõmava päikese käes tumedal pinnal olles, võib ennast kiiresti uimaseks töötada. Sellepärast on meile ehitatud presendist varjualuseid ning eile pääsesime keskpäevase päikese käest poolteist tundi varem koju. Kuumade ilmade pärast hakkasime ka varem tööl käima ja arvatavasti hakkame peagi veel varem ärkama 😠 Ühel toredal esmaspäeva hommikul peale Bukarestist naasmist ootas aga ees tore üllatus. Hommikul ei paistnud aknast sisse päike nagu see on igal hommikul Heleri üles äratanud. Akna taga vihises hoopis tugev tuul. Tavapärane soe ilm oli asendunud kõleda ja pilvise olustikuga. Esimene lootus oli muidugi, et nii tugeva tuulega ei ole võimalik töötada, aga kinnitust sellele saada oli keeruline. Seega sättisime end tööle minekuks valmis kui professor teatas, et hommikul me tööle ei lähe. Tuule vaibumist oli oodata pealelõunal ning siis pidime tööle minema.
Lõpuks oli võimalus ühel hommikul ennast korralikult välja puhata. Peale hilist hommikusööki polnud endiselt tunnet, et peaksime tööle minema. Tuul oli küll nõrgem, aga taamal hakkasid paistma vihmapilved. Ühel hetkel otsustati siiski, et tuleb ikkagi ka sel päeval veidike oma tagumikku liigutada. Enne seda käisime veel külas asuvas küünlatehases. Kuna mul on varasem kokkupuude küünalde valmistamisega, siis see mulle erilist pinget ei pakkunud. Sealsed hooned olid ehitatud Euroopa Liidu rahadega ning seetõttu modernsed. Maja aed oli täis noorte kunstnike skulptuure ning hoone seest oli läbinud euroremondi. Need monotoonsed valged seinad. Pärast ümbrusega tutvumist asusid armeenlased tagasi hostelisse, et hakata Armeenia rooge kokkama. Ülejäänud seltskonnaga jõudsime lõpuks tööle, aga taevasse vaadates võis aimata, et kauaks meile seal tegevust ei jagu. Ümberringi olid vihmapilved. Võiks öelda, et töö oli produktiivne, sest leidsime koera luud. Kui me olime umbes tunnikese tööd teinud hakkaski paduvihma sadama. Kõik tormasid bussi, aga mina nautisin täielikult vihma. Seisin hostelisse jõudes mitu minutit vihma käes, sest minu jaoks oli see siinne esimene vihm. Jutu järgi oli juba eelmise nädala öösel vihma sadanud. Igatahes oli vahelduseks väga tore just selline tööpäev. Pärast Rumeenia postitust igati teemakohane pealkiri. Mu sõber saatis mulle huvitava artikli Bulgaaria arheoloogilistest väljakaevamistest. Nimelt on Bulgaaria mullast välja tulnud hulgaliselt vampiire. Mu sõber tundis huvi, kas me ikka teame, keda me sealt maapinnast leida võime. Me oleme küll leidnud luid, aga vampiiridega tegemist ei olnud. Minu jaoks oleks see igatahes põnevam leid kui koera luud, mis me seni leidnud oleme. Artikkel Note peale projekti lõppu. Põnevam leid ikkagi saabus. Võimalik, et isegi vampiir. Tegelikult mitte. Ühel jahedal augustikuu hommikul oma eelmise päeva tööd jätkates kaevasin mudasest pinnasest välja midagi valget, mis ei meenutanud kivi. Kutsusin Chiara ja siis selguski tõde. Tegemist on inimese kolbaga. Nonii, nüüd see jube hetk siis saabuski. Mul oli enne projekti algust selle koha pealt veidi skeptiline suhtumine. Leida kellegi skelett. Tegelikkuses ei olnud see nii jube kui olin kartnud, ta on siiski tuhandeid aastaid seal mullas olnud, ta on anonüümne uurimisobjekt. Kuna algselt ei olnud ta sugu teada, sai ta nimeks Andrea. Hiljem selgus, et tegemist oli naisega. Aardeid me tema lähedalt ei leidnud, võimalik et neid polnudki või olid hauarüüstajad oma töö teinud. Mis veel? Olen õnnelik et andsin oma panuse Bulgaaria ajaloo avastamisele. Lisaks on meie vabatahtlike grupp vahepeal kuulsaks saanud. Kohalik meediaväljaanne kirjutas meie tegemistest ning leidudest artikli. Isegi paar fotot on lisatud. Forum24 Dariknews Ekip7 Aja jooksul meie kuulsus kasvas veelgi, jõudsime ka telepurki. News |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|