Praktika Mida teha olukorras, kus restaureeritud maalingut vajavad juba 30 aastat hiljem taas restaureerimist. Sellise olukorraga seisime silmitsi aga Sagadi mõisas. Pidime mõistma mõisa atmosfääri üldiselt ja aru saama, mis 1980ndatel seal ikka täpselt toimus. Meie õppejõud Hilkka ja Riin kutsusid ellu workshopi, et ka tudengitel oleks võimalus filosoofiliste küsimuste üle arutleda. Enne Sagadisse suundumist tutvusime arhiivifotodega ja saime lugeda lühikestdokumentatsiooni mõisa härrastemaja kohta. Näiteks lõhuti mõisast väärtuslikud ahjud välja. Meie teekond Lääne-Virumaale algas reede hommikul koolist. Meie kursuselt oli 5 osalejat, aga autot ei õnnestunud meil kuskil välja võluda. Õnneks mahutasime end teiste autodesse kenasti ära. Mööda talviseid teid jõudsime külma trotsides kohale. Meid majutati külalistemajas ja workshopi populaarsuse tõttu jäi voodikohti isegi puudu, aga õnneks lahenes olukord lisavoodite toomisega. Kui olime end sisse seadnud, saime tutvustava loengu mõisa ajaloost, koos mahuka fotomaterjaliga. See andis aimu, et mõisapere jaoks oli tegemist siiski hubase koduga ja praegu nähtut oli veidi keeruline kunagisse konteksti panna. Pärast lõunasööki hakkasime tõelise tööga pihta. Moodustasime grupid ja hakkasime oma ruumi analüüsima. Esmalt pildistasime kogu lae üles ning laadisime selle üles veebikeskkonda. Graafiline dokumentaarimine oli minu jaoks uus, aga põnev tegevus. See on justkui lapse kombel pildi üle joonistamine. Meie toa põhiprobleemiks olid praod. Kuna talveõhtul hämardub üsna vara ja mõisavalgustus ei ole just kõige eredam, pidime prožektoritega pidevalt lage valgustama. Meie ruumis selgus, et kõik originaalmaalingud olid rekonstrueeritud. Kusjuures, vanade fotode järgi tuvastasime, et originaalmaalingud olid tegelikult äärmiselt heas seisukorras. Õhtul vaatasime dokumentaalfilme Sagadist kui siinse keskkonna taasloomisele kaasaaidanud inimeste mälestuste ja eleulugudel põhinevate filmide vaatamisel. Mõis kostitas meid lahkesti ja ka kooli poolt oli head ja paremat laual. Kahjuks juhtus küpsiste pakk just minu nina all olema, äärmiselt raske on ikka tervislike eluviiside poole püüelda. Hommikul tegime veel viimaseid täiendusi oma dokumentatsioonis ja osalesime auditooriumina toonaste restaureerijate ja Fredi Tompsi mälestuste kuulamisel. Kohal oli ka muinsuskaitseameti peadirektor. Toonase kehva dokumentatsiooni tõttu on keeruline tuvastada värvi koostist ja nüüdseks on olukord selline, et vana värv koorub maha koos nõukogude aegse kihiga. Praegune seisukoht on aga selline, et värviirdumised tuleb ükshaaval kinnitada, et säilitada originaalmaalinguid uuema värvikihi all, mis sest, et originaali pole võimalik taas nähtavale tuua. Kunagi ju ei tea, millal tuleb mõni uus tehnoloogia ja aine, mis teeb selle võimalikuks. Õpitoa praktilise osa raames vaadati üle kõik Sagadis olevad maalingud, kaardistati nende seisukord, määrati kindlaks nende ajaline kuuluvus (kas rekonstruktsioon või originaal), originaalmaalingute / rekonstruktsioonide suurus ja seisukord. Rohkem infot võib leida EKA Muinsuskaitse digiteegist. Ajalugu Esmamainitud 1469 Risebiterite valduses oleva mõisana, alates 1517 kuulus Bergedele, 1619. a-st Mac Dougallidele. 1684-19191 oli v. Fockide käes. Härrastemaja om valminud kahes etapis - 1749-50 kõrge poolkelpkatusega barokkehitis (ehitusmeister Wahl). Oma praeguse suursuguse ilme omandas mõis peamiselt Focki ajal. 1793-95 toimusid tööd ehitus.-meister Bindriemi juhendusel. Härrastemaja pikendati kummastki tiivast 11m võrra ja kujundati ümber varaklassitsistlikus stiilis. 1894 rajati S-küljele kogukas neorenessanslikus laadis rõdu (arh. R. v. Engelhardt), samast ajast pärinevad ka enamiku ruumide lagesid kaunistavad ornamentaalsed historitsistlikus laadis maalingud. Mõisaansambli korrastamist alustati Rakvere Metsamajandi eestvõttel 1970. a-te lõpul (arh. F.Tomps). Külastajaile avas hoone uksed 1987. Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register
0 Comments
|
AuthorMuinsuskaitse ja konserveerimise esimese kursuse tudeng. ArchivesCategories |