Kuna jäin esimesel ööl oma tuppa üksi, siis ei olnud mul võimalik kellegi käest ka ühikas süsteemi kohta küsida. Mõnes mõttes ma nautisin üksindust, sest haige olles on äärmiselt ebameeldiv kellegi nina all tatistada. Seega, sain rahuliku südamega oma nohu ravida. Aga samas oli ikkagi äärmiselt kõle. Kodust kaasa võetud voodipesu muutis olemise siiski õdusamaks. Ausalt öeldes ma ei ole kunagi oma kohvrit nii kiiresti lahti pakkunud kui ma seda tegin nüüd. Veidi üle poole tunni ja mul oli kõik vajalikesse kappidesse ja riiulitesse paigutatud. Järgmisel päeval sain ennast ühikasse sisse kirjutatud ning sain ka uksekaardi ning ei pea enam kella laskma. Internetti siiski hommikul kohe ei saanud. Elasin oma koopaelu edasi. Õnneks ma olin eelneval päeval enam-vähem valmis vaadanud koha, kuhu pidin minema. Ja no ega mul palju valikuid siit ühikast eemaldumiseks ei olnud, ikka buss nr 18. Oma talupoja mõistusega jõudsin täitsa õigele tänavale välja, natuke raskusi konkreetse maja leidmisega oli, aga eksirännakute käigus tervitas mind hoopis eesti lipp kenasti leedu oma kõrval lehvimas. Ma tol korral ei jõudnud uurida, millega täpsemalt tegemist on, aga hiljem uurides sain teada, et seal asub Mykola Romeris Ülikool, veidi nagu sõjakooli kallakuga. Kui ma selle info põhjal algul arvasin, et meie sini-must-valget trikoloor lehvib seal eesti õppejõudude pärast, siis sain viis aastat Kaunases elanud marokolaselt teada, et tegemist on ilmselt endise Eesti konsulaadiga ja seetõttu ka lipp vardas lehvib. Ülikoolis paar tutvustavat loengut kuulatud asusin toidupoe otsinguile. Taaskord ilma internetita, sest wifiga ühendamiseks oleks mul vaja olnud kasutajat, mida mul polnud, sest ülikooli ma ennast registreerinud ei olnud. Aga kogemus ütleb, et mõne poekese leiab ikka mõne suurema tee äärest. Tegingi paar põiget taas peatänavale, jalutasin veidi ja leidsingi poe. Sellist Eestis ei ole ja pigem on ta ekpress tüüpi. Aga kõik vajalik on olemas, enamgi veel. Poe vajadus tulenes asjaolust, et olin kogu oma Eestist kaasa tassitud toidu hommikul nahka pistnud. Lisaks oli mul toas kriis toidunõudest. See on nüüd ilmselt väga blondiinilik hetk, aga ma tõepoolest ei oodanud, et ühikas ei ole ühtegi söögiriista. Olen hostelitega harjunud ja seal on kõik eluks vajalik olemas. Õnneks sain poest piisavalt tavaari, et järgnevad päevad hakkama saada. Ja Leedule kohaselt maksis hiiglaslik koti täis kaupa üsna tühise summa. Saanud oma ravimiseks ka vajalikud koostisosad ja atribuudid jäin oma shopinguga üsna rahule. Ülikooli poolt sain logodega kandekoti ja T-särgi, lisaks said kõik tudengid leedu numbriga sim kaardi, millele oli lisatud gigabaitide viisi internetti ning sadades sõnumeid ja kõneminuteid. Õhtu veetsin jällegi oma tühjas ühikatoas. Veider on see, et isegi meie boksi naabreid ei ole. Elan täielikus isolatsioonis ja saan ainuisikuliselt kasutada vannituba. Järgmisel päeval osalesin veel infoloengutes. Sain teda, et ka minu vastuvõttev ülikool kasutab moodle süsteemi. Õhtu poole pidi toimuma mälumäng, aga kuna selleni oli omajagu tunde aga ja ma vajasin veel nõusid ja süüa, siis seadsin sammud Akropolise keskuse poole. See on hea suur kaubamaja ning üsna linna südames. Omamoodi on see tegelikult lõks, sest erinevad poed oma sooduskampaaniatega ajavad mu hulluks. Ma küll püüdsin neisse üldse mitte siseneda või siis sisendada endale, et ma tõepoolest ei vaja midagi, ma ei pea maailma tarbimishullust suurendama. Aga sellegipoolest tegin väikse sisseostu, aga see oli siiski pigem vajaduspõhine. Õhtu jätkus meeleoluka viktoriiniga. Kuidagi suutsin enda ümber komplekteerida võistkonna, kes viis meid võidule. Küsimusi oli igast vallast, seega kõigil olid võrdsed võimalused. Igatahes olid meil taibud koos ja tõime võidu koju. Auhinnaks saime Leedu kirjadega kandekoti. Kollektsioon täienes, ütleksin ma selle peale. Neljapäeval toimus linna peal orienteerumise mäng, aga kuna tahtsin pigem terveks saada kui mööda linna ringi tormata, siis jäin ühikasse. Niigi pidin käima oma õppe osakonnast läbi, et ennast tutvustada ja teistega tutvuda. Seal võttis mind vastu üks tore naine. Kogu sellest kohtumisest jäi mulle mulje, et saan vajadusel väga personaalset lähenemist. Kuna kunsti osakond asub vanalinnas, siis sain viimaks ka sellele pilgu peale visatud. Hooaja välise perioodi tõttu oli linn üsna vaikne. Majad on üsna madalad ja nunnud. Välisfassaadidega saab veel vaeva näha, aga kõik ei peagi ju alati olema peensusteni üles vuntsitud. Tasapisi sattusin ma ahastusse selles osas, et ma ei ole ühestki toidupoest leidnud Kalevi šokolaadi. Olen väisanud erinevaid kette ja tulemusteta. Ma ei võtnud Eestist teadlikult šokolaadi kaasa, sest olin kindel, et saan seda siit. Õnneks Evelina lubas asja korda ajada, tema nägevat Eesti šokolaade pidevalt müügil. Aga ma ise ei ole Rimit veel avastamas käinud, usun, et sealt võiksin seda leida küll. Tagasiteel sain jutule ühe itaallasega, huvitava jutuajamise käigus selgus üks kultuuriline erinevus. Ühikasse kohta taodeldes sai valida oma ruumi eelistused. Mina seadsin esimeseks valikuks ühese toa. Aga tema jaoks oli see viimane valik. Tundus küll naeruväärne, aga kuna olin juba neljandat päeva toas üksi, siis tegelikult hakkasin seda mõistma. See on ikka üsna mannetu elu. Õhtul jälgisin veel Eestis Laulu 1. poolfinaali, sest mida sa ikka teed. Sealjuures tegelesin oma perereisi organiseerimisega. Mul on rõõm teatada, et mu vanemad tulevad Kaunasesse ja sealt edasi liigume koos Iisraeli. Igatahes nii kui jõudsin hakata üksindusest tüdinema, saabus sellele lõpp. Öösel kell kaks saabus mulle toakaaslane Kasahstanist. Temale tuli valvelaua tädi kohe tuba kätte näitama (ei olnud sama töötaja kui minu saabumise ajal). Tädi oli väga konkreetne näidates ära kogu konkreetsele tudengile kuuluva vara ulatuse. Ma usun, et selline sõbralik käitumine sai talle osaks vaid tänu sellele, et ta leidis naisega ühise keele, seda sõna otseses mõttes. Minu õnneks või kurvastuseks ei ole uuel toanaabris soojad suhted inglise keelega. See tähendab, et pean oma vene keelt nii mis jaksab purssima. Reede päeval saabus ka teine toakaaslane, tema on tõepoolest leedukas. Enne meie saabumist sai ta üksi kolmeses toas elada lausa kolm kuud. Igatahes on meie toa seltskond nüüd koos.
0 Comments
Kui sul õpingute keskel tekib vajadus keskkonda vahetada, aga akadeemilist ei taha võtta, siis ainuke viis puhkuseks on Erasmus+ vahetusõpingud. Ausalt öeldes mõte minna Erasmusega välismaale oli mul juba enne ülikooli asumist, et kasutada Euroopa võimalusi ikka maksimumi lähedaselt ära. (Ma võtan seda kui saavutus, kui paljudel erinevatel Erasmus tüüpi projektides ma osaleda saan) Kuna esimese aasta kevadsemestril saab alles ülikoolidesse kandideerida, ootasin selle aja kenasti ära. Arvestades eriala, mida õpin, siis oleks võinud loota, et saab vahetusõpingid Itaalias ellu viia. Aga ei, EKAl ei ole partnerlust ühegi Itaalia konserveerimise kõrgema õppeasutusega. Siis jäid muidugi sõelale soojad riigid nagu Hispaania ja Kreeka. Sealhulgas hea inglise keelse õppekavaga Tšehhi. Kolmest kandideeritust ülikoolist sai peagi vaid üks. Sest Hispaaniasse minnes oleks mul pidanud olema tagataskus vähemalt A2 keeletase, aga arvatavasti minu keeleoskus sinnani ei küündi. Tšehhi oleks hariduslikult just ideaalselt sobinud, aga asukoht suurlinnast eemal kohutas mind. Just konserveerimise osakond asus ülejäänud ülikoolikompleksist eraldi seisvana. Aga kui ma lisaks õppimisele soovin ka sotsiaalselt midagi juurde saada, siis ühest Saku suurusest kohast teise kolida ei ole ka mõtet. Nii jäigi viimaseks õlekõrreks Kreeka, mis iseenesest ei olnud ka üldse paha valik. Nii täitsingi juba vajalikud paberid ära kui juuni alguses saabus teade, et nende ülikool laieneb ja nad ei võta välisüliõpilasi vastu. Niisiis varises kõik kokku... Kuna sügissemestril võõrsile minekust ei tulnud midagi välja, siis tuli hakata sügisel uuesti partnerülikoolidega tutvuma. Siis valisin Belgia, Küprose ja Leedu. Belgia kukkus peagi ära, sest oleksin pidanud oskama prantsuse keelt. Kui hispaania keelest ma saaksin vähemalt midagigi aru, siis prantsuse keel välistab kõik võimalused. Küpros oleks olnud ideaalne valik asukoha poolest. Paradiisisaarel elades ei saaks ju üldse kurta. Enamgi veel, sealse ülikooli välistudengite koordinaator oli mu sõbra sõber. Sealsed erialad olid aga pigem seotud arhitektuuri konserveerimisega ja magistriõppes. Tegelikult ka Leedu õppekava Muinsuskaitse ja turism on magistri õppekava, aga vastu mind võeti. Leedu boonuseks on see, et ta on Eestile lähedal ja sealt on võimalik leida Eesti elule sarnaseid jooni, samas olles kultuuriliselt siiski erinev. Ja kõige tähtsam aspekt on see, et ma saan viimaks akadeemilisel tasemel Itaalia keelt õppida. Keeltest rääkides, hakkan ka leedu keelt studeerima. Lisaks on Erasmus programmis kohustuslik teha online keeletest. Kuna mu õpe toimub peamiselt inglise keeles, siis ka keeletesti sain selles keeles sooritada. Sain üllatava C1 taseme, mis on iseenesest hea näitaja, sest gümnaasiumi lõpes oli mul B2 tase. Arvestades kui paljudes rahvusvahelistes projektides olen aga vahepealse ajaga käinud oli progress teatud mõttes ennustatav. Kuna sain niik õrge taseme, avanes mul võimalus veel mõnd keeletaset testida. Otsustasin itaalia keele kasuks, sest mida ma sest leedu keelest ikka testin, nagunii on mul null teadmist tollest keelest. Itaalia keele B2 tase oli ikka paras šokk. Ma olin valmis juba saama kutset online keelekursusele, et hakata ka veel interneti teel oma keeleoskust lihvima. Aga selgus siiski ka karm tõsiasi, et kugi mu arusaamine on üsna hea, siis grammatikast ei tea ma ikka tuhkagi. Mul on väga paljude asjadega nii, et kui ma midagi saavutan siis mul kaob huvi ja entusiasm. Nii võib öelda ka vahetusõpingute kohta. Pärast pikki ponnistusi võitlesin omale koha välisülikoolis välja, aga mida lähemale äraminek jõudis, seda vastumeelsem kõik tundus. Idee ära minemisest oli endiselt ahvatlev, aga reaalsus hakkas üha enam koitma. Siiski lohutasin end sellega, et väga suur kultuurišokk ei saa mind ees oodata, sest Leedu ei erine Eestist nii palju kui Bulgaaria erines. Ja seal ma sain ju hakkama. Pealegi, olin märtsi lõpuks enda kojusõidu piletid juba soetanud, seega mu tagala oli mõnes mõttes justkui kindlustatud. Viimase nädala Eestis veetsin töötades ja sõpradega kohtudes. Sai kokku lepitud kohtumised inimestega, keda polnud juba pikemat aega näinud. Viimasel õhtul kodus jäin aga haigeks. Oli äärmiselt külm päev, aga ma siiski otsustasin oma nina majast välja pista, ilmselt mängis rolli ka mingi nähtamatu stress, sest mul oli veel pakkimine pooleli ja üleüldse on kolimine suhteliselt närvesööv, isegi kui sa koliksid kõrvalasuvasse linna 🙄 Reisipäev ise oli üsnagi tuisune ja teed olid ka väga libedad. Õnneks viis isa mu bussijaama ära. Riia buss oli üsna hõreda täituvusega ning sõit ise mugav nagu alati. Riias pidin tund aega Kaunase bussi ootama. Sain kenasti raamatud lugeda ja aeg möödus kiiresti. Kui muidu lõppevad kõik läti sõnad eestlaste jaoks s-iga, siis Kaunas on eestlaste jaoks erand, läti keeles kirjutatakse see "Kauna". Vot siis sulle, kes neid s-e oma sõnade lõppu lisavad 😁 Kaunase buss tuli juba kuskilt mujalt linnast ning pagasiriiul oli üsna täis. Kui ma hakkasin enda kohvri jaoks ruumi tegema, siis üks naine küsis, kas ta võib enda koti minu oma peale panna. Ta lausus seda leedu või läti keeles, aga mina vastasin kiirelt, et ma ei räägi läti keelt. Alles hiljem hakaksin mõtlema, et ehk oli see hoopis leedu keel. Sealt edasi ma järeldasin, et ma ilmselt ei teeks läti ja leedu keelel vahet. Vahetusõpingute jooksul soovin kindlasti selle vea parandada. Olles veel Läti pinnal, peatati meie buss kontrollija poolt. Buss jätkas sõitu ning naine kontrollis reisijate nimekirjast reisijate isikuid. Sellist tegevust pole ma ühegi kaugbussiliini juures küll näinud. Õhtuks olin kenasti Kaunases kohal. Nägin mäenõlvalt tuledes jõekallast. Peab tunnistama, et jättis üsna võimsa mulje. Mul suvatses vaid bussijaamast välja jalutada, et jõuda bussipeatusesse, mis viis mind otseteed ühikasse. Ning bussipeatus asub ka mul ühika ees. Õhtu lõpuks tõdesin fakti, et olin päeva jooksul kõndinud vähem kui 400 m aga päeva jooksul läbinud 600 km. Öö-administraatoriga suheldes sain kohe oma vene keele teadmised proovile panna. Pean tunnistama, et mu julgus siin vene keelt ilma valehäbita kasutada on palju suurem kui see on Eestis või Venemaal. Igatahes suutsin ennast piisavalt väljendada, et saada oma toa võti ning oma möbleeritud, aga tühja tuppa ka tekk ja padi 😉 Siin toas peaks peale minu pesitsema veel kaks tudengit. Üks neist on siin juba vast pool aastat elanud, ta asju võib leida kõikjalt, aga teine voodi on veel täiesti tühi. Vahetusõpingute tunne pole üldse selline nagu teiste Erasmus projektide puhul. Siin on palju rohkem iseseisvust mängus. Muidugi ilmselt pärast esimese päeva 11 tundi üksi reisimist ei oskagi ma muud öelda. Arvestades kõiki neid üritusi, mida ülikool pakub ja seda süsteemi, siis tegelikult peaks ka see grupivaim saabuma. Eks järgnevad päevad näitavad, milliseks olukord kujuneb. |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |