Pärast paaripäevast "levist väljas" olekut ja äärmiselt antisotsiaalset olekut pidin hakkama taas inimestega suhtlema. See võib tunduda lihtne ülesanne, aga kui sa saad aru, et sa oled viimastel päevadel vähemalt 20 tundi päevast vait olnud, siis kontrast võib olla ikkagi äärmuslik. Kui juba viktoriinil osalemist võib pidada sotsiaalseks tegevuseks, siis kui su toanaabriteks saavad ühel hetkel kaks nooruslikku tüdrukut, siis ei anna seda siiski omavahel võrrelda. Oleks siis vaid nii, et nemad siin ringi patseerivad. Aga ei, leedukal on siin ühikas sõpru jalaga segada. Veel enam, ta käib suitsetamas ja sõbrad teevad talle tihtipeale just kutsuva ettepaneku toast läbi tulles. Lisaks on kasahh endale kiiresti rahvuskaaslastest sõbrad leidnud. Tihti veedavad ka nemad siin aega. Mul ei ole selle vastu mitte midagi, sest õppimisega ma ei ole pidanud veel pihta hakkama ja enamasti minu skype kõnesid või muusika kuulamist nende kohalolek üldse ei häiri. Lihstalt veider on mõelda, kuidas paari tunniga olukord täiesti muutus. Kõrvaltuppa ilmusid esmaspäeval ka teised elanikud. Seega on konkurents vannitoa kasutuse üle kasvanud. Huvitav on see, et ma ei ole neid tüdrukuid veel kordagi näinud, samas on nende kohalolu tuntav. Reedel algas ametlikult kool, aga minu tunniplaanis olevad ained sel päeval ei toimunud. Kuna semestri algust tuli kuidagi tähistada, siis oli linnas toimumas rahvusvaheliste tudengite pidu. Tegemist oli väga imeliku peoga. Kuigi peo ametlikust algusest oli pea pool tundi möödas, siis kohale oli tulnud vaid kolm leedukat. Väga fantastiline oli seal lihtsalt oodata, et pidu edenema hakkaks. Samas muusika oli hea, aga vali, seetõttu oli kohalolevate leedukatega keeruline vestelda. Igatahes täitus ruum ühel hetkel rahvaga ja tantsu sai korralikult vihutud. Üllataval kombel oli kohal palju kohalikke mitte nagu meie rahvusvahelisel Halloweeni peol Tallinnas, kus me Karoga vast ainsad eestlased olime. Kuigi Kaunase peol oli palju lisa atraktsioone nagu fotograaf, tantsijad ja tulevärk, siis ikkagi jäi õhustik Eesti omale alla. Laupäev möödus üsna rahulikult. Või no, kuidas nüüd võtta. Ma tegin ühe Humana tiiru linna peal. Ei suutnud vastu panna siinsele imelise riidevalikule. Siit võib leida ikka korralikke firmakaid. Leedukad vist ei ole avastanud kaltsuka võlusid. Veelgi enam, leidsin endale ideaalselt istuvaid teksaseid. Neid võib ikka tikutulega taga ajada, aga siin läks kohe õnneks. Tänavapildis märkab suhteliselt vähe inimesi, ka nädalalõpu õhtutel on kesklinn üsna hõre. See tühjus tekitab melanhoolsust. Pühapäeval toimus ülikooli välisesinduse poolt korraldatud väljasõit Kaunase äärealale, et külastada ühte paljudest kindlustest, mis linna ümber ehitati. Asusime linnaliini bussiga teele ja pärast paarikümne minutilist sõitu olimegi kohal. Koht oli üsna suur, seal oli nii muuseumi osa kui vabaõhu ala. Külaskäik oli väga hariv, sain isegi Eesti kohta teadmisi juurde. Lisaks oli mul võimalik tutvuda mõne Leedu muuseumiga. Üldises plaanis ei ole sõjandus minu teema, aga vaatamata sellele oli mammut-tuur piisavalt huvitav. Ilmselt sõltub see alati ka giidist. Olukord ühikas aga võttis nädalaga täiesti uued mõõtmed. Leedukas kadus terveks nädalavahetuseks täiesti ära ja kui ta tagasi tuli, siis ta teatas, et kolib sootuks välja. Nii võib jah juhtuda kui pärast mitme kuulist üksidna elamist kaks inimest su territooriumile tungivad 😂 Tegelikult oli tüdrukul täitsa hea põhjus olemas, ta poiss-sõber kutsus ta enda juurde elama. Kõige jubedam oli muidugi asjaolu, et ta tahtis oma külmkapi kaasa võtta, esialgu ta siiski jättis selle veel meie ruumi. Ning kuna semester oli juba alanud, siis ei olnud väga lootust, et keegi tema asemele tuleb, aga alati võib elu üllatada. Vaid paar päeva saime Gauhartasega toas kahekesi olla kuni saabus uus elanik Valgevenest. Kuna Tamila oskas nii vene kui inglise keelt, siis muutus suhtlus toakaaslaste vahel palju tihedamaks. Heal tasemel vene keele oskus tõi talle kaasa palju kohalikke kontakte ja sõpru samast ühikast. Lisaks toakaaslastele muutus meie Erasmus seltskond elavamaks, koos hakati pea iga õhtu väljas käima. Nendega on ausalt öeldes keeruline sammu pidada. Ma vist olen jõudnud vaid ühele koosviibimisele, sest liiga palju on eraviisilisi pakkumisi ning suurema seltskonnaga ma tihti välja ei jõuagi. Vähemalt lumi sulab sama jõudsalt kui mul uusi tuttavaid tekib!
0 Comments
|
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |