Mind on õnnistatud heade sõpradega, kes viitsivad mulle ka teise riiki külla sõita. Leedu pole küll teab küll kui kaugel, aga omajagu tööd siia tulemisega tuleb siiski näha. Pealegi ei kuulu Kaunas vast eestlaste meelispaikade hulka, on olemas ju Leedu rannikuala 😉 Kuna Karolina jõudis õhtupoolikul, siis pärast kerget munchi läksime välja. Mis peamine, Karolina tõi mulle käsitöö vastlakukleid. Vastlad ei anna ikka õiget tunnetust välja pannkooke süües nagu leeduakd seda teevad. Väike grupp Erasmuslasi olid rePUBlic'us. Tegemist on vinge baariga (vähemalt Laisves aleja oma), kui kunagi Kaunasesse satud cheki järele, neil on suur õllevalik ja hubane õhkkond. Kahjuks kipub jah nii olema, et välistudengid ja erasmuslased valivad mingid kindlad hängimiskohad linnas välja. See oli ka üks lõksudest, millesse ma ei tahtnud oma vahetussemestri keskel langeda. Aga aeg-ajalt tuleb ette, et just neist mainsteam kohtades aega veedetakse. Järgmisel päeval tegime linnatiiru, tutvusime põhiliste vaatamisväärsustega ja maitsesime traditsioonilisi roogasid Bernelių užeiga's - koht on oma autentse Leedu touch'i tõttu turistide seas väga populaarne. Millegi pärast me ei olnud seda tüüpi turistid, keda töötajad oleksid soovinud teenindada, ootasime oma arvet pea pool tundi ma eeldan, ja uskuge, me proovisime igat moodi nende tähelepanu äratada 😆 Karolina sai sel päeval isegi osa minu ühest loengust, tegelikult oli see pigem õppekäik. Õppejõud oli pehmelt öeldes üllatunud, et ma kellegagi koos loengusse tulin. Leedus peaks asjast ikka enne teada andma 😅 EKAs asjad küll nii ei käi. Tutvusime rektoraadi hoonega kui ühe eeskujulikult restaureeritud ehitisega. Sealt otse edasi liikusime "näituse avamisele", aga üritus oli üsna ebaõnnestunud puuduliku audio süsteemi tõttu. Pärast kerget segadust jõudsime ka lõpuks mentorite ja mentee'de filmiõhtule. Filmivalikuks kujunes Johnny English'i esimene osa. Enda üllatuseks ei olnudki ma filmi näinud. Niiet tegemist oli hästi sisustatud ajaga. Edasi liikusime La Fin'i. Uhh, see postitus tundub olevat sisuturundus, aga ausalt, see ei ole nii. Keegi ei maksa mulle, et ma nende lokaale kiidaksin. Õhtu sai uue hoo sisse kui tutvusime ühe mentoriga, kes oli semestri Türgis viibinud. Kurtsime talle oma shisha muret ning ühel hetkel saimegi kamba kokku ning liikusime vesipiipu tegema. Neljapäeva õhtul oli tegemist üsna keeruka ülesandega, väisasime mitmeid baare, aga kõik olid täis. Lõpuks leidsime ühe vaikse kohviku (Not Just Cafe), mis pakkus ka vesipiibu võimalust. Mees pidas kohvikut meie seltskonna tõttu isegi kauem avatuna - leedukate lahkus. Huvitava faktina kohtasin sel õhtul rumeenlast, kelle sõber veedab vahetussemestrit EKA-s, milline pisikene maailm. Näitasin Karolinale ka kohustuslikku 10. korruse vaateplatvormi oma ühikas, see on parim jutuajamispunkt üldse. Järgmisel päeval nägin ma suurt vaeva, et hommikuste loengute ajal üleval püsida. Neljapäeval ei ole mõistlik kaua üleval olla, sest reedel algavad mu loengud kella üheksast. Saime küll kohvikus kokku, aga isegi kohvi ei oleks mind päästnud. Kuni ma lõunauinakut tegin väisas Karo jõusaali, treeneri range soovitus reisi ajaks. Kuna tal olid võistlused tulemas, siis oli füüsiline trenn vajalik. Tegime ka Nemunase saarel pisikese tiiru, seal oli parasjagu kevadlaat toimumas. Märtsi algus tundub veidi vara võitu, aga nii need asjad siin käivad. Õhtul vaaritasime ühika köögis. Riis hautatud köögiviljadega. Tegelikult me tasapisis sättisime end juba välja minema. Karolina projektituttav elab ja õpib Kaunases. Ta kutsus meid hästi vingesse kohta. See on tegelikult teater, aga igal teatril on teatavasti ka teatribaar, aga kui etendusi ei ole, saab seda kasutada tavalise öölokaalina. Kokteilid seal nägid vapustavad välja, tõeline kunst, enamgi veel, baar asus sõna otseses mõttes kasvuhoones. Seega, Kauno miesto kamerinis teatras, tungivalt soovitatav paik külastamiseks. Õhtu lõpetasime klubis Bardakas, väga rahvastatud ja leedukaid täis koht. Tuleb ikka rohkem aega kohalikega veeta, saab õige riigi tunnetuse kätte. Laupäev kujunes kuidagi eriti laisaks. Osaliselt eelmise päeva peo tõttu, osaliselt vihmase ilma tõttu. Läksime Knygų ministerija'sse kohvitama. Veetsime seal ikka omajagu aega, kuid siis otsustasime ümbruskonda avastama minna. Kaardi pealt avastasime huvitava pargi meie asukoha läheduses, mu sõber ütles, et sealt võib leida vanu lõbustuspargi atraktsioone. Tundub veider, sest, kes ikka neid alles hoiab. Tundub et Kaunase linnavalitsus hoiab. See oli imedemaa seal, parim paik fotoshoodi tegemiseks. Pilvine ilm läks täitsa meelest ja lustida saime kõvasti. *Kurbusega pean aga tunnistama, et postituse ilmumise ajaks on lõbustuspark likvideeritud, oma silmaga nägin kuidas mai kuus buldooser seal tegutses* Pärast kogu seiklust läks meil kõht tühjaks ja suundusime Hessi sööma, väga eksklusiivne seekord 🤣 Vihmasesse päeva tõi rõõmu usbekk, kes meile naistepäevaks lilli kinkis, kuigi õigest päevast oli möödas juba päev. Olime päeval Punto Jazzist mööda jalutanud ning nende reklaam tulevastest kontserdistest köitis meid. Otsustasime, et lähme kuulame siis veidi Leedu rocki. Seega laupäeva õhtu veetsime hubases jazzi meeleolus. Seal oli suhteliselt palju istekohti, aga kõik kohad olid reserveeritud, niisiis seisime ja ootasime kontserdi algust, aga kohe kui kell kukkus tuli üks mees meie juurde ja pakkus meile istekohti. Jah, just, ta tuli otse meie juurde kuigi inimesi meie ümber oli palju, lisaks kõigele suutis ta inglise keelele väga kiirelt ümber lülituda. Bänd oli hea ning nagu uutele fännidele kohane, tegime nendega koos ka pilti. Terve õhtu lõbustas meid bänd Baltasis Kiras (tõlkes valge kajakas). Pühapäeval otsustasin koos Karolinaga jõusaalis ühineda. Esimene kord jõuksis peaks olema tasuta, aga vaatamata Karolina teisele külastuskäigule saime ikka tasuta sissepääsu. Ma tegelikult läksin jõusaali kaasa vaid sauna pärast. Kuid kurb tõdemus on see, et saun on pühapäeval suletud. Vähemalt sain hulgaliselt kaloreid maha rassitud oma rattasõiduga ning Karo professionaalset treeningkava jälgida. Kokkuvõtlikult tunnen ennast jõusaalis ikka küllaltki amatöörina. Õhtuks oli vaja igaljuhul aga trimmi saada, sest ees ootas erootiline show 😆 Kui söödavad suveniirid kodustele ostetud naasime ühikasse, et õhtuks ennast valmis seada. Algselt oli plaan tudengi kombel ühistranspordiga kohale sõuda, aga Karolina valge kleit pani meid ümber mõtlema. Seega, taksosõit it was. Olin selles linnaosas vaid korra viibinud, kui ESN-i korraldusel kindlust külastasime. Konkreetsed kohta oli üsna lihtne leida, sest hordides naisi sisenes vaid ühest uksest majja. Keskkond seal oli väga glamuurne, ideaalne sellise ürituse jaoks. Ilmselt toimubki neid seal palju. Kellel huvi, siis ürituse korraldas Renginių Oazė, ehk korraldavad midagi taolist veel. Üritus ise oli äärmiselt meelelahutuslik, mul polnud ammu enam nii lõbus olnud. Parima soorituse tegid Valgevene ja Läti trupp 😍 Purjus leedulannade, kes lavale kippusid tõttu hakkas laval olnud esinejatest isegi kahju. Aga noh, eks igaüks valib ise oma elatusvahendi. Õhtu jätkus taaskord vesipiibu lainel, seekord natuke väiksema seltskonnaga. Et oma põhjamaist olemust tasakaalustada saime endaga kaasa usbeki ja türklase. Et õhtut veel rohkem araabia lainele viia, siis haarasime kaasa linna parima kebabi (Todžė) ja suundusime Karolina üüritud tuppa mu ühikas. See oli lõbus õhtu, mängisime kaarte, naersime, tantsisime ja laulsime. Me võisime seda kõike endale lubada, sest esmaspäeval oli Leedus riiklik püha ning ülikooli kiirustama ei pidanud. Taasiseseisvuspäeval võtsime taaskord vabalt. Külastasime kohvikut as usual. Sedapuhku Stop & Go. Patustasime ka pisikese koogitükiga, ikkagi pidupäev. Ilm oli väääga heitlik, tüüpiline Eestikas 4 aastaaega 15 minuti jooksul. Paraadi me magasime sõna otseses mõttes maha, aga see-eest nägime vormis noori mööda tänavaid marssimas. Linnas toimus tasuta kontsert, millest me kohe kuidagi mööda minna ei suutnud. Järjekordne leedu rock muusika bänd, sedapuhku täitsa inglise pärase nimega Colours of Bubbles. Ja kuna me ikka 30-minutilise tasuta muusika keskel fännideks saime, siis otse loomulikult tegime muusikutega ka pilti. Sel päeval olid munitsipaalmuuseumid tasuta, ka Kaunase ühistransport oli prii. Väisasime Vytautas Suure Sõjamuuseumit, minu jaoks oli see juba teine kord. Olen endiselt arvamusel, et tegemist on isa-poja muuseumiga. Sest keda teist need relvad ikka nii väga huvitavad. Muuseumist saime ka Leedu lipu oma põskedele. Väga patriootlik! Lisaks sellele kandsin oma Eesti-Leedu lippu terve päev kaasas. Ma ei tea miks, aga Karolina oli Eestist kaasa võtnud oma roosa spray juuksevärvi. Nii me muutsimegi ühikatoast juuksurisalongi, kogu elu muutus roosaks pärast neid roosasid triipe. Mul oli veel järgmine nädal kapuuts ja rätik roosad. Pimeduse saabudes toimus Kaunase kindluse juures mingi üritus. Ega täpselt ei teadnudki, mis seal toimuma saab, aga kohale me läksime. Kohtasime veel Karolina projekti-leedukaid. Väga külm oli ja kuigi seisime järjekorras, siis suppi ega teed meile ei jätkunud. Saime sooja vaid lõkkest, aga sellega kaasnesid suitsuhood, mis tahtsid silmanägemise röövida. Karo viimane õhtu Kaunases möödus mõtestatud melanhoolse türgi muusika taustal.
Siinkohal väike assortii meie tegemistest:
0 Comments
Eurovisioon on selle postituse pealkiri mitmel põhjusel. Esiteks veetsin nädala Tel Avivis, kus teatavasti toimub järgmine Eurovisiooni lauluvõistlus. Teiseks, mu elu on väga rahvusvaheline ja kohati meenutab see üht värvikirevat võistlust. Kolmandaks, kõik Eurovisiooni 41 võistluslaulu on selleks aastaks teada ning postituse lõpus jagan enda lemmikut. Nagu eelnevalt mainisin, tegin õpingutes väikese pausi ja suundusin hoopis Iisraeli. Ja ega ma õpinguid tegelikult täielikult pausi peale ei pannudki, võtsin õppimist sinnagi kaasa, lihtsalt füüsiliselt loengutes käia ei saanud. Veetsin puhkuse koos vanematega, nad tulid Kaunasesse ja siit koos asusime teele. Meie baasiks oli Tel Aviv, aga väisasime ka Jerusalemma. Ilm oli üsna heitlik, nädala alguses saime nautida isegi 27-kraadist päikesepaistet. Nädala teine pool oli aga vihmasem ja jahedam. Kuigi peab tunnistama, et kuigi vihma sadas korralikult, siis peale igat sadu oli päike garanteeritud. Leetu tagasi tulles oli vahe ikkagi märgatav, sest siinse vihmase ilmaga päikest üldiselt ei näe. Või siis hommik, see kõige magusam uneaeg on päikseline, aga ülejäänud päev on halli looriga kaetud. Igatahes oli tore Eesti Vabariigi Aastapäeval rannas peesitada ja tuvisid rannaliival pildistada. Iisrael on üsnagi vastaoluline riik. Sealt võib leida tavapärast lõunamaadele iseloomulikku kaubandust. Ninn-nänn on üsna odav. Seevastu toidukaubad ja üldine elamine üsna kallis. Tel Avivi tänavapildis näeb pea iga nurga peal karnevali poode ja vikerkaarevärvilisi lippe. Seega üsna liberaalne ühiskond, samas võib tänavatel kohata yarmulkedes inimesi või koguni täies riietuses rabi. Kuigi olen Erasmusega palju reisinud ja erinevate rahvuste esindajaid kohanud, siis Leedu ülikool pakub ikka uut mõõdet. Siinsete välistudengite hulk on väga suur ja enamus neist on väljaspoolt Euroopat. Väga palju kohtab näiteks asiaate ja suur hulk üliõpilasi on pärit Venemaa tagustest riikidest. Lisaks on siin hiiglaslik Türgi õpilaste seltskond. Seega, suured võimalused endale igast maailma osast sõprade leidmiseks. Mulle veidikene tundub, et balanss mu sõprade soo osas on veidi paigast ära. 80% mu sõpradest/tuttavatest on meessoost, see on üsna karm kui nüüd aus olla. Üks hea sõbranna kulub igatahes marjaks ära. Õnneks mul on Karolina, kes mind külastas, tema külaskäigust aga eraldi postituses 😉 Minu lemmik sel aastal on Malta. Kuigi laul meenutab juba mõnd tuntud pala. Top kümnes lõpetavad kindlasti ka Aserbaidžaan, Holland, Sloveenia ja Itaalia. Mulle isiklikult meeldivad veel Šveits, Albaania ja Leedu. Leedu kiituseks võin öelda, et live esitus on ka väga hea, olen oma kõrvaga üle kuulanud. Lisaks muutub mu arvamus pärast Eurovisiooni ettekannete nägemist
Algatuseks, ma olen oma tegemistest blogisse kandmisega täielikult hiljaks jäänud. Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei ole kuidagi mahti olnud seda kohe ka kirja panna. Ja kuna blogimine on loominguline tegevus, siis ma ei taha ennast ka tagant sundida. Ma suudan kirjutada vaid siis kui mul on nö loominguline puhang. Enamus auru läheb õppimise ja sotsiaalse elu peale. Ülejäänud vaba aja pühendan aga magamisele, seega sellist niisama tiksumise aega väga ei jäägi. Nüüd siis aga põhi teema juurde. Mina, kes ma olen 21 aastat paikselt ühes ja samas korteris elanud suutsin vaid paari esimese Kaunases veedetud nädala jooksul kolida! Elamine akadeemia ühikas oli küll üsna rahuldav oma vaikse ja loodussõbraliku keskkonna poolest, aga asukoht tegi samas ka karuteene. Minu jaoks ei ole mingi vaev ligi pool tundi ühistranspordis veeta, aga ühistranspordist sõltuvuses olla ei olnud mu soov. Sama kogemust olen Sakus tundunud juba pikemat aega. Leetu tulles oli aga mu eesmärgiks ju kogeda teistsugust elu. Minu soov olla oma käikudes vaba oli äärmiselt suur. Peaaegu oleksin tänu ühele Eesti firmale endale siin toa rentinud 😃 Aga kahjuks või õnneks jäin oma otsusega hiljaks. Järjepidevus viis siiski sihile. Tudengiportaali ilmuvad aeg-ajalt vabad kesklinna ühika kohad. Nii ma siis hoidsin portaalil silma peal. Ühel kenal esmaspäeva hommikul mul vedaski. Ma sain lausa ise endale korruse ning toa tüübi valida (kuigi valikus olid vaid 3-kohalised toad). Ühikatoa miinuseks on 100% privaatsuse puudumine, kuid poole odavam hind kui kinnisvara agentuuri kaudu rentides. Võtame nüüd hetke ja meenutame looduskaunist ümbrusest ASU ühika vahetusläheduses. Võtsin kolimist kui huvitavat ja rahulikku protsessi. Kuna olin paari nädalaga suutnud omale suure hulga eluks vajalikke asju suutnud soetada, siis enam oma kahe kohvriga kolida mul ei õnnestunud. Õnneks sõitis mu buss ühest ühikast otse teise ja väga palju kohvritega mässamist ei olnud. Samas pakuti mulle abi ka kolimisel nii inimjõu kui auto näol, aga iseseisva naisena keeldusin igasugusest abist. Andsin endale kolimiseks ka aega, tervelt kaks päeva. Niiet olin pooled oma asjad ära viinud kui veetsin veel viimase öö vanas ühikas, et sealsete elanikega hüvasti jätta. Sõin šakotist ja nautisin viimast päeva selles ühikas. Valentinipäeval transportisin oma viimased asjad Akadeemiast kesklinna. Oma üllatuseks märkasin, et kuigi mu toakaaslane oli ennaast kenasti ruumis sisse seadnud, siis tegelikult pole ta endast minu kolimisprotsessi jooksul märku andnud. Kolmas voodi oli üleüldse vaba. Umbes viis päevakest saingi taaskord üksi elada. Toakaaslane saabus nädalavahetusel, ta oli leedukas ning kuna oli haige, siis ravis ennast kodus. Umbes nädala pärast kolis sisse ka teine toanaaber. Tema on ukrainlane, aga veetis eelmise semestri Torinos. Tänu Itaalias veedetud ajale on tal ka itaalia keel suus ja ta oli meeldivalt üllatunud kui kuulis, et ma suudan temaga itaalia keeles kõneleda. Elukvaliteet on ikka hoopis teine kui sa ei pea enam bussiaegadest sõltuma, sest igale poole saab ca 15 minutiga kohale jalutatud. See tähendab ka seda, et hommikul jääb mul rohkem aega magamiseks, mis on hiiglaslik pluss. Vaade on ka üsna imeline (majad ei meenuta üldse leedu arhitektuuri) ning aknad ei lase tuult läbi nagu teises maja pooles. Samuti olen oma köögi osas õnnelik, siin on mikrolaineahi. *happydance* Uhke köögiga kaasnes ka kohustus oma köögitarvikud kriitilise pilguga üle vaadata, sest induktsioonpliit ei tööta igasugu pottide ja pannidega. Ma arvan et ainuüksi Maxima teenib tudengite pealt korralikku kasumit. Aga eks selline see elu tudengitelinnas ole. |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |