Te ei usu baltikumi ühendavasse võimesse kuniks reaalselt kolite Lätti (olles nüüdseks ka Lätis elanud, siis tegelikult on Leedu ja Eesti vahel side tugevam kui meie suhted lõunanaabritega) või Leetu. Reaalselt iga leeduka reaktsioon kuuldes, et olen Eestist on joovastav. Me, eestlased, olevat nende vennasrahvus. Vahel nimetatakse Eestit hoopiski Leedu õeks, samas kaasneb sellega ka tögamine. Leedukatel on nalju eestlaste kohta, kuid mitte lätlaste 😑 Lisaks sellele on neil tõepoolest arusaam, et Eesti on geograafiliselt nende naaber. Jah, selline piinlik hetk juhtus mu itaalia keele kursakaaslasega kui õppejõud palus tal Leedu naaberriike nimetada. Vahel mulle tundub küll, et Läti on leedukate jaoks tühi koht (va. alla 20. aastased noored, sest nende jaoks on Läti võimalus ilma karmide piiranguteta alkoholi tarbida). Leedukad vaatavad Eestile alt üles, mõnes mõttes muutub see üsna väsitavaks, sest pärast toredat äratundmisrõõmu ja vennastumist saabub kerge kadedusenoot nende käitumisse. Nagu mina oleksin kuidagi süüdi, et Eesti pärast Nõukogude Liidu lagunemist kiiremini majandusliku edu saavutas... Oma õpingutsükli käigus olen ennast tugevasti Leedu folkloori ja traditsioonide osas harinud. Nimelt võtsin osa Leedu folkloori, traditsioonide ja mütoloogia loengusarjast. Eesti ja Leedu rahvakalendreid võrreldes selgub, et ega väga suurt erinevust nende vahel ei olegi. Ilmselt on paljud eestlased juba unustanud Eesti rahvakalendri tähtpäevad, aga väga värskendav oli neid tähtpäevi leedu/inglise keeles õppida ja tõlkides avastada, et tegelikult on tegemist ju täitsa oma tähtpäevaga. Suurte paganatena on leedukatel varuks aga palju rohkem rituaale ning tavasid kui võiks arvata. Samas, kes teab, ka eesti folkloor on täis müütilisi uskumusi, aga pean tunnistama, et olen oma juurtest üsna võõrdunud. Lapsepõlvest mäletan, et maakodus elanud tädi järgis vanu tavasid, aga kuna olin alles pisike põnn, siis keegi mulle neid asju ei seletanud. Tegelikult olen üsna kurb, sest kogu see kursus tekitas minus kihki rohkem oma kodumaa tavasid järgida. Ega vanad eestlased ilma asjata kõiki neid tavasid ei järginud. Lisaks folkloori kursusele võtsin osa ka paarist privaatsest kultuuriüritusest, mis kevadel toimusid, et kohalike tavadega paremini suhestuda. Veebruaris tähistatavad vastlad olid huvitav kogemus. Kahjuks ei olnud vastlakuklitest üritusel haisugi. See-eest toideti meid pannkookidega ja toimus maskeraad. Esitlusel olid ka traditsioonilised laulud. Mulle tundus see pigem nagu pannkoogihommik pärast mardipäeva. Leedukate ülestõusmispühad on ka kõrgem pilotaaž. Värvilised dekoratsioonid, mida laatadel müüakse on üks asi, aga munade dekoreerimine on veel üsna arhailine. Kui me ka Eestis mune looduslikult värvime, siis see ei olegi miskit väga ekstravagantset, aga vahaga munadele väega mustreid luua oli väga huvitav kogemus. Vaha soojendasime kalmuküünlal ja pintsliks oli pliiatsi tagumisse otsa kinnitatud nööpnõel, mis on minu hinnangul leidlikkuse musternäidis. Panen siia videoõpetuse, kuidas ise Leedu stiilis pühademune luua. Leedukad on suured kartulisõbrad. Roogasid kartulitest on igas formatsioonis, niisamuti hõrgutisi, mis seotud lihaga. Kui kartulipannkooke olen ka ise juba enne Leetu minemist kokanud, siis tsepeliinid mu suured lemmikud ei ole. Kuigi komponendid peaksid täitsa eesti maitsemeelele olema, siis kahjuks mulle need ei maitse. Suvel 2020 proovisin viimaks ka külma peedisupi ära. Well, šaltibarščiai on kuumal suvepäeval karge vahepala, aga suurt taldrikutäit sisse lurpida on mulle veidi liig. Üldises mõttes jäin Leedu toitu süües ellu, aga oma igapäevamenüüsse ma kahjuks selliseid roogasid ei lisaks. Leedukad võtsid ristiusu vastu häbematult hilja ja säilitasid oma paganlikud tavad. Kuradid on lausa nii juurdunud, et neist on Kaunases eraldi muuseum loodud. Võib näha korruste kaupa Leedu ekspositsioone, aga üks korrus on pühendatud ka maailma skulptuuridele ja tarbeesemetele. Leedu on tuntud ka oma arhailisema keele poolest. Kuigi leedu keelt õppides ei saa palju paralleele muude keeltega tõmmata, siis ei ole keele õppimine ka midagi ületamatut. Grammatika on more or less eestipärane, aga käändeid on tunduvalt vähem. Mõned sarnasused meie keeles: turgus - turg, siena - sein. Ja uskuge või mitte aga "mets" pärineb leedu keelsest sõnast medis, mis tähistab puud. Linnas ringi liigeldes tuleb olla ettevaatlikum. Kuigi sama reegel kehtib ka Eestis, siis on tõenäosus Lätis ja Leedus pöördel oleva auto ette jääda suurem. Ma ei tea, millest see tuleneb, kas autod teevadki seal rohkem parempöördeid. Aga iga kord kui jalakäia foor läheb roheliseks, tasub kiigata ka vasakule, et keegi sealtpoolt pööret tegemas ei ole. Lisaks on Leedus teatud fooridel rohelised nooled. Roheline nooleke lubab paremale pöörata ka siis kui põhifoor on punane, ise peab vaid veenduma manöövri ohutuses. Kui aga linnast välja liikuda, võib mitmel pool näha linnamägesid (hill forts). Kuigi nende praegune otstarve on minetatud, siis turismiobjektina on nad täitsa omal kohal. Kõrgelt künka otsast avaneb kena vaade ümbruskonnale, tihtipeale lookleb kuskil läheduses ka mõni jõgi. Tore on linnakärast eemale saada ka Leedu vabaõhu muuseumit külastades. Muuseum asub Vilniuse ja Kaunase vahel väga kaunis looduskaunis kohas. Olles külastanud kõiki baltimaade vabaõhumuuseume, on see mu lemmik. Leedul on käes suured maa-alad, nii võib territooriumil jalutades tunda end kui päris küla vahel jalutades. Olles ümbritsetud kruusateedest, avaratest põldudest või metsadest. Leedu peab väga lugu kurgedest (gandras). Uskumuse järgi, nähes esimest korda uuel aastal kurge lendamas on see hea enne, et edaspidi aasta jooksul läheb kõik hästi: töö sujub, reisid palju, sooritad eksamid ning abiellud. Aga just seal muuseumis nägin aasta esimets toonekurge põllule lendamas. Kuigi abieluranda ma ei seilanud, siis oli mul igati edukas aasta, eriti reisimise poole pealt. Ma ju ütlesin, et vanarahva tarkus on väärtuslik 😉
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |