Kui sul õpingute keskel tekib vajadus keskkonda vahetada, aga akadeemilist ei taha võtta, siis ainuke viis puhkuseks on Erasmus+ vahetusõpingud. Ausalt öeldes mõte minna Erasmusega välismaale oli mul juba enne ülikooli asumist, et kasutada Euroopa võimalusi ikka maksimumi lähedaselt ära. (Ma võtan seda kui saavutus, kui paljudel erinevatel Erasmus tüüpi projektides ma osaleda saan) Kuna esimese aasta kevadsemestril saab alles ülikoolidesse kandideerida, ootasin selle aja kenasti ära. Arvestades eriala, mida õpin, siis oleks võinud loota, et saab vahetusõpingid Itaalias ellu viia. Aga ei, EKAl ei ole partnerlust ühegi Itaalia konserveerimise kõrgema õppeasutusega. Siis jäid muidugi sõelale soojad riigid nagu Hispaania ja Kreeka. Sealhulgas hea inglise keelse õppekavaga Tšehhi. Kolmest kandideeritust ülikoolist sai peagi vaid üks. Sest Hispaaniasse minnes oleks mul pidanud olema tagataskus vähemalt A2 keeletase, aga arvatavasti minu keeleoskus sinnani ei küündi. Tšehhi oleks hariduslikult just ideaalselt sobinud, aga asukoht suurlinnast eemal kohutas mind. Just konserveerimise osakond asus ülejäänud ülikoolikompleksist eraldi seisvana. Aga kui ma lisaks õppimisele soovin ka sotsiaalselt midagi juurde saada, siis ühest Saku suurusest kohast teise kolida ei ole ka mõtet. Nii jäigi viimaseks õlekõrreks Kreeka, mis iseenesest ei olnud ka üldse paha valik. Nii täitsingi juba vajalikud paberid ära kui juuni alguses saabus teade, et nende ülikool laieneb ja nad ei võta välisüliõpilasi vastu. Niisiis varises kõik kokku... Kuna sügissemestril võõrsile minekust ei tulnud midagi välja, siis tuli hakata sügisel uuesti partnerülikoolidega tutvuma. Siis valisin Belgia, Küprose ja Leedu. Belgia kukkus peagi ära, sest oleksin pidanud oskama prantsuse keelt. Kui hispaania keelest ma saaksin vähemalt midagigi aru, siis prantsuse keel välistab kõik võimalused. Küpros oleks olnud ideaalne valik asukoha poolest. Paradiisisaarel elades ei saaks ju üldse kurta. Enamgi veel, sealse ülikooli välistudengite koordinaator oli mu sõbra sõber. Sealsed erialad olid aga pigem seotud arhitektuuri konserveerimisega ja magistriõppes. Tegelikult ka Leedu õppekava Muinsuskaitse ja turism on magistri õppekava, aga vastu mind võeti. Leedu boonuseks on see, et ta on Eestile lähedal ja sealt on võimalik leida Eesti elule sarnaseid jooni, samas olles kultuuriliselt siiski erinev. Ja kõige tähtsam aspekt on see, et ma saan viimaks akadeemilisel tasemel Itaalia keelt õppida. Keeltest rääkides, hakkan ka leedu keelt studeerima. Lisaks on Erasmus programmis kohustuslik teha online keeletest. Kuna mu õpe toimub peamiselt inglise keeles, siis ka keeletesti sain selles keeles sooritada. Sain üllatava C1 taseme, mis on iseenesest hea näitaja, sest gümnaasiumi lõpes oli mul B2 tase. Arvestades kui paljudes rahvusvahelistes projektides olen aga vahepealse ajaga käinud oli progress teatud mõttes ennustatav. Kuna sain niik õrge taseme, avanes mul võimalus veel mõnd keeletaset testida. Otsustasin itaalia keele kasuks, sest mida ma sest leedu keelest ikka testin, nagunii on mul null teadmist tollest keelest. Itaalia keele B2 tase oli ikka paras šokk. Ma olin valmis juba saama kutset online keelekursusele, et hakata ka veel interneti teel oma keeleoskust lihvima. Aga selgus siiski ka karm tõsiasi, et kugi mu arusaamine on üsna hea, siis grammatikast ei tea ma ikka tuhkagi. Mul on väga paljude asjadega nii, et kui ma midagi saavutan siis mul kaob huvi ja entusiasm. Nii võib öelda ka vahetusõpingute kohta. Pärast pikki ponnistusi võitlesin omale koha välisülikoolis välja, aga mida lähemale äraminek jõudis, seda vastumeelsem kõik tundus. Idee ära minemisest oli endiselt ahvatlev, aga reaalsus hakkas üha enam koitma. Siiski lohutasin end sellega, et väga suur kultuurišokk ei saa mind ees oodata, sest Leedu ei erine Eestist nii palju kui Bulgaaria erines. Ja seal ma sain ju hakkama. Pealegi, olin märtsi lõpuks enda kojusõidu piletid juba soetanud, seega mu tagala oli mõnes mõttes justkui kindlustatud. Viimase nädala Eestis veetsin töötades ja sõpradega kohtudes. Sai kokku lepitud kohtumised inimestega, keda polnud juba pikemat aega näinud. Viimasel õhtul kodus jäin aga haigeks. Oli äärmiselt külm päev, aga ma siiski otsustasin oma nina majast välja pista, ilmselt mängis rolli ka mingi nähtamatu stress, sest mul oli veel pakkimine pooleli ja üleüldse on kolimine suhteliselt närvesööv, isegi kui sa koliksid kõrvalasuvasse linna 🙄 Reisipäev ise oli üsnagi tuisune ja teed olid ka väga libedad. Õnneks viis isa mu bussijaama ära. Riia buss oli üsna hõreda täituvusega ning sõit ise mugav nagu alati. Riias pidin tund aega Kaunase bussi ootama. Sain kenasti raamatud lugeda ja aeg möödus kiiresti. Kui muidu lõppevad kõik läti sõnad eestlaste jaoks s-iga, siis Kaunas on eestlaste jaoks erand, läti keeles kirjutatakse see "Kauna". Vot siis sulle, kes neid s-e oma sõnade lõppu lisavad 😁 Kaunase buss tuli juba kuskilt mujalt linnast ning pagasiriiul oli üsna täis. Kui ma hakkasin enda kohvri jaoks ruumi tegema, siis üks naine küsis, kas ta võib enda koti minu oma peale panna. Ta lausus seda leedu või läti keeles, aga mina vastasin kiirelt, et ma ei räägi läti keelt. Alles hiljem hakaksin mõtlema, et ehk oli see hoopis leedu keel. Sealt edasi ma järeldasin, et ma ilmselt ei teeks läti ja leedu keelel vahet. Vahetusõpingute jooksul soovin kindlasti selle vea parandada. Olles veel Läti pinnal, peatati meie buss kontrollija poolt. Buss jätkas sõitu ning naine kontrollis reisijate nimekirjast reisijate isikuid. Sellist tegevust pole ma ühegi kaugbussiliini juures küll näinud. Õhtuks olin kenasti Kaunases kohal. Nägin mäenõlvalt tuledes jõekallast. Peab tunnistama, et jättis üsna võimsa mulje. Mul suvatses vaid bussijaamast välja jalutada, et jõuda bussipeatusesse, mis viis mind otseteed ühikasse. Ning bussipeatus asub ka mul ühika ees. Õhtu lõpuks tõdesin fakti, et olin päeva jooksul kõndinud vähem kui 400 m aga päeva jooksul läbinud 600 km. Öö-administraatoriga suheldes sain kohe oma vene keele teadmised proovile panna. Pean tunnistama, et mu julgus siin vene keelt ilma valehäbita kasutada on palju suurem kui see on Eestis või Venemaal. Igatahes suutsin ennast piisavalt väljendada, et saada oma toa võti ning oma möbleeritud, aga tühja tuppa ka tekk ja padi 😉 Siin toas peaks peale minu pesitsema veel kaks tudengit. Üks neist on siin juba vast pool aastat elanud, ta asju võib leida kõikjalt, aga teine voodi on veel täiesti tühi. Vahetusõpingute tunne pole üldse selline nagu teiste Erasmus projektide puhul. Siin on palju rohkem iseseisvust mängus. Muidugi ilmselt pärast esimese päeva 11 tundi üksi reisimist ei oskagi ma muud öelda. Arvestades kõiki neid üritusi, mida ülikool pakub ja seda süsteemi, siis tegelikult peaks ka see grupivaim saabuma. Eks järgnevad päevad näitavad, milliseks olukord kujuneb.
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |