Algatuseks, ma olen oma tegemistest blogisse kandmisega täielikult hiljaks jäänud. Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei ole kuidagi mahti olnud seda kohe ka kirja panna. Ja kuna blogimine on loominguline tegevus, siis ma ei taha ennast ka tagant sundida. Ma suudan kirjutada vaid siis kui mul on nö loominguline puhang. Enamus auru läheb õppimise ja sotsiaalse elu peale. Ülejäänud vaba aja pühendan aga magamisele, seega sellist niisama tiksumise aega väga ei jäägi. Nüüd siis aga põhi teema juurde. Mina, kes ma olen 21 aastat paikselt ühes ja samas korteris elanud suutsin vaid paari esimese Kaunases veedetud nädala jooksul kolida! Elamine akadeemia ühikas oli küll üsna rahuldav oma vaikse ja loodussõbraliku keskkonna poolest, aga asukoht tegi samas ka karuteene. Minu jaoks ei ole mingi vaev ligi pool tundi ühistranspordis veeta, aga ühistranspordist sõltuvuses olla ei olnud mu soov. Sama kogemust olen Sakus tundunud juba pikemat aega. Leetu tulles oli aga mu eesmärgiks ju kogeda teistsugust elu. Minu soov olla oma käikudes vaba oli äärmiselt suur. Peaaegu oleksin tänu ühele Eesti firmale endale siin toa rentinud 😃 Aga kahjuks või õnneks jäin oma otsusega hiljaks. Järjepidevus viis siiski sihile. Tudengiportaali ilmuvad aeg-ajalt vabad kesklinna ühika kohad. Nii ma siis hoidsin portaalil silma peal. Ühel kenal esmaspäeva hommikul mul vedaski. Ma sain lausa ise endale korruse ning toa tüübi valida (kuigi valikus olid vaid 3-kohalised toad). Ühikatoa miinuseks on 100% privaatsuse puudumine, kuid poole odavam hind kui kinnisvara agentuuri kaudu rentides. Võtame nüüd hetke ja meenutame looduskaunist ümbrusest ASU ühika vahetusläheduses. Võtsin kolimist kui huvitavat ja rahulikku protsessi. Kuna olin paari nädalaga suutnud omale suure hulga eluks vajalikke asju suutnud soetada, siis enam oma kahe kohvriga kolida mul ei õnnestunud. Õnneks sõitis mu buss ühest ühikast otse teise ja väga palju kohvritega mässamist ei olnud. Samas pakuti mulle abi ka kolimisel nii inimjõu kui auto näol, aga iseseisva naisena keeldusin igasugusest abist. Andsin endale kolimiseks ka aega, tervelt kaks päeva. Niiet olin pooled oma asjad ära viinud kui veetsin veel viimase öö vanas ühikas, et sealsete elanikega hüvasti jätta. Sõin šakotist ja nautisin viimast päeva selles ühikas. Valentinipäeval transportisin oma viimased asjad Akadeemiast kesklinna. Oma üllatuseks märkasin, et kuigi mu toakaaslane oli ennaast kenasti ruumis sisse seadnud, siis tegelikult pole ta endast minu kolimisprotsessi jooksul märku andnud. Kolmas voodi oli üleüldse vaba. Umbes viis päevakest saingi taaskord üksi elada. Toakaaslane saabus nädalavahetusel, ta oli leedukas ning kuna oli haige, siis ravis ennast kodus. Umbes nädala pärast kolis sisse ka teine toanaaber. Tema on ukrainlane, aga veetis eelmise semestri Torinos. Tänu Itaalias veedetud ajale on tal ka itaalia keel suus ja ta oli meeldivalt üllatunud kui kuulis, et ma suudan temaga itaalia keeles kõneleda. Elukvaliteet on ikka hoopis teine kui sa ei pea enam bussiaegadest sõltuma, sest igale poole saab ca 15 minutiga kohale jalutatud. See tähendab ka seda, et hommikul jääb mul rohkem aega magamiseks, mis on hiiglaslik pluss. Vaade on ka üsna imeline (majad ei meenuta üldse leedu arhitektuuri) ning aknad ei lase tuult läbi nagu teises maja pooles. Samuti olen oma köögi osas õnnelik, siin on mikrolaineahi. *happydance* Uhke köögiga kaasnes ka kohustus oma köögitarvikud kriitilise pilguga üle vaadata, sest induktsioonpliit ei tööta igasugu pottide ja pannidega. Ma arvan et ainuüksi Maxima teenib tudengite pealt korralikku kasumit. Aga eks selline see elu tudengitelinnas ole.
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |