Nagu ennist võis aru saada, siis esimesed 4 päeva veetsime pealinnas. Meie töökoht asub aga Kirde-Bulgaarias. Meile oli organiseeritud transport Sofiast Sveshtarisse. Teekonna pikkuseks oli 6 tundi. Aga enne kui saime asuda oma kahe minibussiga teele tuli ületada suur takistus nimega aja planeerimine. Hilinemised algasid juba on-arrival treeningute hommikutel ja süvenesid järjest enam. Nüüd pole hilinemise aeg enam nii suur kui alguses või on asi pigem selles, et hilinen vahepeal ka ise. Hommikustele hilinemistele ei aita kaasa üks vannituba suure seltskonna peale ja õhtused istumised kogu seltskonnaga.
Väikese hilinemisega, aga siiski asusime teele. Pealinna läbimine ei võtnud kaua aega ja peagi asusime sõitma maanteele. Ütleks, et sealt saadud sõidukogemus pani esitama küsimust, et miks ma siia küll tulin. Oli tekkinud väikene autorong, täiesti mõistetav on oma kiire luksusautoga kõigist mööda kimada. Aga rahvast täis minibussiga? Teed olid kurvulised ja seetõttu oli vastu tulevate autode märkamine raskendatud. Nii me seal manööverdasime kuni oleks peaaegu matsu pannud. Läbi bussi kostis ohe, õnneks bussijuht mõistis et, meie eurooplased, ei ole vast sellise sõidustiiliga harjunud ja võttis edaspidi tuure maha. Millegi pärast ei olnud võimalik meie bussis raadiot kõlaritest lasta ja ainuke variant muusika kuulamiseks oli CD. Mul oli juhuslikult kotis Istanbuli lennujaamast ostetud Tarkani plaat. Heas usus, et saan oma plaati ka ise esmakordselt kuulda, andsin selle bussijuhile. Peale viiendat ringi samu laule kuulates kahetsesin oma tegu sügavalt. Ma ei saa aru, kas bussijuhil endal juba imelik ei hakanud. Arvestades seda, et eelmisel õhtul oli olnud pidu, tähistamaks viimast õhtut Sofias, möödus bussisõit väga unises meeleolus, idamaised rütmid taustal kõlamas. Vahepeatuse oma pikal sõidul tegime Bulgaaria endises pealinnas Veliko Tarnovos, kus einestasime. Väga palju aega meil ei olnud, aga ülevaate linnast igal juhul saime. Linnast veidi eemal asub kindlus ja linn ise on tüüpiline Bulgaaria näidislinn turismireiside fotodest. Oleks vaid kõik paigad siin sellise väljanägemisega. Palavuse tõttu oli iga peatus omamoodi piin, konditsioneeritud õhuga bussis oli palju mugavam viibida. Tegime pisikese peatuse ka bensiinijaamas. Tanklas oli meil Annaga võimalus õppida bulgaaria keelt uudsel viisil. Nimelt oli tankla toidu menüü kahes keeles. Üritasime niimoodi toitude nimetusi õppida. Aga juba paari tunni pärast oli kõik meelest läinud. Jah, bulgaaria keel on keerukas, isegi kui sul peaksid olema algteadmised vene keelest. Pikal sõidul oli võimalus näha Bulgaaria looduse mitmekesisust. Pealinna ümbruses oli palju mägesid ja maantee viis läbi tunnelite. Sveshtari suunas liikudes muutus maastik tasasemaks, mis on sobilik põllumajanduseks. Mulle väga meeldivad teede ääres olevad päevalillepõllud, mis meenutavad Eestis olevaid kollaseid rapsipõlde. Fotod: Anna
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|