Ma polnud algselt vaimustuses taaskord Makedoonia (nüüdseks Põhja-Makedoonia) külastamisest. Arvasin, et olen piisavalt näinud ja peaksin selle võimaluse kellelegi teisele jätma, aga kokkuvõttes tegin õigesti, et siiski kohale läksin. Avastada oli veel palju ning taaskohtumisrõõm oli imeline. Alati on rõõm sattuda külalislahkete inimeste hoole alla. See oli üks naljakamaid lennureise mu elus. Seekord startisime Kristiga erinevatest linnadest, aga pidime Viinis kohtuma. Ma jõudsin Kristist varem kohale, jõudsin juba end gate'i juures sisse seada ja nägin legit Kristi läti lipu värvides lennukit enda ees maandumas. Ütleme nii, et tal oleks nibin-nabin lennule jõudmisega läinud, kuna Riiast tulnud lend hilines ja ta ei saanud teisele lennule pardakaarti ning Viini lennujaam on üsna hiiglaslik. Ühest terminalist teise liikumiseks tuleb tihti ka terminali bussi kasutada. Õnneks asus Austrial Air infopunkt õige värava juures ja Kristi sai oma pardakaardi kätte. Lisaks hilines meie enda Skopje lend umbes 20 minutit. Kui Kristi oli ka mind leidnud juhtus miskit äärmiselt veidrat. Läbi lennujaama kõlarite paluti mul oma värava infolauda pöörduda. Ulme hetk, väravas olnud naine kontrollis mu passi ja küsis, kas hääldas mu nime õigesti. Paari hetke pärast olin taas vaba ning kusjuures, mu nimi oli ideaalselt hääldatud. Kristi hakkas projekti materjale läbi vaatama ja paberi nurgas oli ka Erasmus+ logo kenasti esindatud. Meie kõrval olev noormees võttis sellest aga kinni ja hakkas juttu tegema. Ausalt öeldes ta on oma pealehakkamise poolest üks innukamaid, keda kohanud olen. Suure lombi tagant kodumaale naastes otsustas poiss ula peale minna. Kahju näha, et mehed jäävad meesteks 🙃 Skopje lennujaama tuli meile vastu mu kaaskondlane Kaunasest - Darko. Olime mõlemad Leedus vahetustudengiteks. Ma polnud varem Makedooniasse lennukiga jõudnud ja enda üllatuseks oli see linna keskusest üsnagi kaugel. Esmalt suundusime sööma. Toidulaud oli rikkalik ja täitis iga lihasõbra salasoovid. Siis algas aga kogu reisi vältel läbikäiv teema - liigne külalislahkus. Kui Eestis oleme harjunud sõpradega einestades arvet jagama, siis Makedoonias soovivad kõik sinu eest maksta. See on ühele iseseisvale eestlasele aga liiga suur väljakutse. Kuna Kristi ei olnud linnaga tuttav, siis suundusime edasi Skopje kesklinna jalutama. Juhuslikult kohtas Darko oma sõpra, kes oli just kohtunud teise sõbraga, kes oli läheduses ja ta ühines meiega. Üllataval kombel selgus, et tegemist on kohaliku noore näitlejaga, kes just naases Itaaliast filmifestivalilt. Milline üllatus! Teel tagasi autoni leidsime juhuslikult eesti aukonsulaadi, nii tore on eesti lippu võõrsil lehvimas näha. Kuna päevavalgust hakkas juba väheks jääma otsustasime minna Matka kanjonisse, veelgi enam, võtta paadisõidu kanjonis. Matka oli mu lemmik juba 3 aastat tagasi, aga sügise toonides kanjon oli midagi veel võimsamat + paadisõit ise. Tegemist ei olnud isegi üldse kalli teenusega (aga viimane kord Heleriga seal olles vahetasime väga fikseeritud summad oma Balkani tripiks ja ei soovinud tühja-tähja peale raha kulutada). Kanjoni õhk oli kargem kui linnas, aga selline sügis oli siiski tunduvalt soojem kui Eestis. Päeva lõpetuseks tegime veel jalutuskäigu pargis ning suundusime minu vanasse tuttavasse bussijaama (omal ajal sai seal silm looja lastud ja ööbussist ennast välja puhatud). Sõit Prilepi möödus juba pilkases pimeduses. Buss oli rahvast täis, aga aeg möödus üsna kiirelt. Õnneks asus meie hotell kohe bussijaama lähistel, seega jõudsime omadega kenasti kohale. Järgmine päev möödus väga töises meeleolus. Hommikust õhtuni olime seotud projektiküsimustega, see-eest oli meie eesmärgiks järgmisel päeval varem lõpetada, et kogu grupiga Ohridisse suunduda. Nagu Makedooniale kombeks, küllas ka hotell meid toiduga üle. Praed olid hiiglaslikud ja kogu aeg oli tunne, et enam ei pea vastu, seetõttu tellisime õhtusöögiks tihti taimset toitu, see oli kogu grupi valdav tendents. Liha on küll maitsev, aga sellised kogused tekitavad õudu. Õhel õhtul tegime ka linnatuuri Prilepis. Kuna soovisin linna ka päevavalguses näha, siis ärkasin varem, et taaskord linna peale minna. Väga autentne ja ehe elanike kultuuri poolest. Rõdudel rippusid kuivavad paprikad. Need nägid nii nunnud välja (L) Ohridisse suundusime kahe sõiduautoga. Sõit võttis oma paar tundi, aga kena oli, eriti mägedes. Olin Ohridi järvest häid lugusid kuulnud juba Bulgaaria ajal, kuna itaallased võtsid ette tripi sinna. Seetõttu soovisin kohta nüüd külastada. Aaah, aga Ohridi linn ise on juba imeline. Olen linna täiesti armunud, tegime üsna suure tiiru külastades linna, pühakodasid, matkasime veidike metsas ja nautisime imelisi vaateid. Lisaks on vanalinna bazaar shopahoolikute meelispaik. Mõned julgemad meie grupist käisid ka järves ujumas. Ma sulistasin jalgupidi vees, aga äärmiselt mõnus oli küll, kui oleks olnud rohkem aega, oleksin kindla peale ka supluse teinud. Lisaks on linas palju kasse, aga kiisud on ju nunnud :) Kuigi veetsime linnas pool päeva, nägime peamisi vaatamisväärsusi ja ma olen valmis iga kell linna tagasi minema. See koht on imeline! Kuna tahtsime Kristiga ise oma vabal päeval Ohridisse minna, aga kuna saime linnas kogu grupiga ära käidud, siis pidime oma plaane kohendama. Meie valikuks sai siis Kosovo, kuna kumbki meist ei ole seal käinud. Võtsime hommikul bussi Skopjesse. Meie buss oli pigem vana ja vältis kiirteid, seega kasutasime väiksemaid mägiteid ja nautisime ümbrust. Meie õnneks jõudsime otse järgmise Priština bussi peale, sedapuhku oli tegemist pigem marsaga. Kuna kosovolased käivad Makedoonias shopingul, oli kõigil palju kohvreid, mis ei tahtnud kuidagi aga ära mahtuda. Niisiis, bussijaamast välja sõites pagasiluuk avaned ja kohvrid pudenesid. Meie õnneks olid meie kotid viimasel pingireal ja maha ei kukkunud. Piirini sõitsime vaid paarkümmend minutit ning siis pidime passikontrolliks bussist väljuma. Kõik sujus kenasti ja asusime sõitma juba Kosovo teedel. Milline kontrast. Meie ees hakkasid kõrguma võimsad tammid ja teede konstruktsioonid. Viimati nägin midagi taolist Kreekast Bulgaariasse sõites. Saime umbes poole tunni jagu mägivaateid nautida kui alustasime sõitu tühjal väljal. Kuna meil oli reaalselt 24 tundi, et Prištinas veeta, siis hakkasime aega kohe mõistlikult ära kasutama. Hotellist suundusime kohe linna peale. Sisuliselt on kesklinn vaid üks peatänav and that's it. Muidugi võib leida linna pealt mitmeid moošeesid ja aeg-ajalt paar skulptuuri, aga väljakujunenud linnakeskust kui sellist ei ole nagu Albaania pealinnaski. Üleüldse tõmbaksin palju paralleele kahe riigi vahel ja eks Kosovo ju tegelikult olegi Albaania kultuuri edasikandja. Kahjuks eksisteeris linnas vaid üks suveniiripood, valik ei olnud just kõige parem, aga kogu hädavajaliku mandi sai tegelikult kätte. Igaljuhul hakkas hämarduma ja meie kõhud olid äärmiselt tühjad. Otsustasime minna meile soovitatud söögikohta. Tänav tundus üsna kõle, aga söögikoht lihtsalt oivaline. Seal oli nii mõnus olla. Muidugi söögiga läksime alt, tellisime supi ja liha lootuses, et liha kõrval on ikka veel miskit, salat ja kartul nagu Eestis kombeks. Pidime pettuma, meile serveeriti kastmes uppuv lihakäntsakas. Me sõime oma roast vaevu poole. Kuna kelner kohkus sellest (äkki meile lihtsalt ei maitsenud) siis ta serveeris meile tasuta rakia shotid, jook polnud üldse paha ja poisi jutt tegi meil ka tuju palju rõõmsamaks. Rõõmsas meeleolus sattusime kaubatänavale. Uhh, kõik need pisikesed poekesed odavate riietega - väga balkanilik. Õnneks kehtib Kosovos euro ja arvutamisega ei pea vaeva nägema. Kahjuks ei ole võimalik paljudes kohtades kaardiga maksta ja tuleb sularaha välja käia. Mind oleks peaaegu tabaanud sularaha kriis, mistõttu hoidsin oma tungi tagasi. Õhtul aga leidsin endalegi üllatuseks veel lisaraha, mis andis järgmiseks päevaks aluse shopinguga jätkata. Viimast päeva Kosovos alustasime muidugi shopinguga. Õnneks jätan iga kord reisile minnes teatava varu oma kotti, et uue kraamiga ikka tagasi tulla. Linna avastasime aga veelgi kui jõudsime rahvusraamatukoguni, mis on üks inetumaid ehitisi maailmas. Meh, ega ta kena ei olnud, aga midagi väga hullu ka mitte. Lisaks oli meil plaan minna linnavaadet nautima ja teel sinna suurt parki külastada. Teel sinna sattusime aga veidi kahtlasesse rajooni, but still, oleme endiselt elus ja meie elundid ei läinud ka õnneks rändama. Park oli aga üks paras pettumus, üsna igavavõitu. Lõunatasime seekord peatänava lähistel ning jällegi, OMG kui lahedad söögikohad seal kõik olid. Balkani lokaalid on IMELISED! Saime mõistliku hinna eest kena kõhutäie ja võisime hakata bussijaama poole suunduma. Jälle paar tundi bussisõitu ja olime tagasi Skopjes. Skopjes ootas meid juba Darko. Et Kristi saaks ikka kogu linnast ülevaate, jalitasime veidi jõe ääres , nautisime neid imekauneid sildasid ja suundusime bazaari poole. Meil oli vaja oma viimastest rahadest lahti saada, seega saime veel suveniire osta. Lisaks tutvustas Darko meile kohalikke maiustusi, täielikud suhkrupommid ma ütleksin. Liikusime mööda turu tagaosasid üles lossi juurde, kuigi oli pime ja kogu pilti linnast ei saanud, siis ka tuledes Skopje oli kena. Et seda feelingut jätkata viis Darko meid üles Vodna mäele. Kimasime autoga ikka paarkümmend minutit, et tippu välja jõuda. Omal ajal matkasime Heleriga vaid poole peale, aga nüüd jõudsime tippu välja. Ees ootasid meid lehmad ja üks tore kutsa. Käisime helendava risti juures ära ning nautisime öist rahu. Mäelt naastes suundsuime õhtusöögile Darko sõpradega, üks neist oli võõrsilt naasnud ja neil oli põhjust pidutseda. Muidugi pingutasime oma tellimustega üle ja pidime hiljem koju rulluma. Toit on äärmiselt maitsev, aga liha toidab ning tekitab meeletu täis kõhu tunde. Paar tundi pakkus Darko meile ulualust (me saime legit oma toa Kristiga) enne kui ta meid hommikul lennujaama sõidutas. Oh, selliseid sõpru on rohkem vaja (L)
0 Comments
|
AuthorMy connection with Erasmus+ projects. Youth exchanges and training courses. Archives
January 2020
Categories
All
|