21. august Bussisõit tagasi Tallinna algas väga varakult ja seetõttu oli otsatarbekas bussis süüa. Jagasime koos Neidiga bussis saiakesi, värskeid puuvilju ja kohukesi. Toidu jagamine toimus raskendatud oludes, buss kõikus ja suure saiakotiga oli keeruline tasakaalu hoida. Sellepärast tulebki bussis ühe koha peal istuda ja ka turvavöö kinnitada! Sõit kulges sombuse ilma taustal ning umbes kahe tunni pärast olime taas Villardi korteris. Seal toimus kiire riiete vahetus, ja paljud pidid uuesti rohelistele kaartidele päevapileteid ostma. Peagi asusime Kadrioru poole teele. Teel presidendi lossi, suutsime enamuse väliseestlastest tee peal ära kaotada. Kadrioru lossi aed võlus neid ja nad läksid seda avastama. Õnneks oli neid lihtne leida ja peagi olimegi kõik koos turvakontrolli läbinud. Meile tehti kantselei hoones põgus ekskursioon ja tuuri käigus õnnestus meil isegi Presidenti ennast kohata. Ta oli oma olekult nii vaba, et paljudele jõudis alles veidi hiljem kohale, keda nad just enda ees nägid 😉 Hiljem nägime ka Presidendi tööruume ja ma sattusin juhuslikult istuma toolile, kus proua Kaljulaid diplomaatidega kohtudes istub. See fakt giidi suust tõi mulle ootamatult suure tähelepanu projektikaaslaste poolt. Pärast lõunasööki suundusime otse Tõnismäele, et kohtuda Haridus- ja Teadusministeeriumi Tallinna esinduses projekti rahastajatega. Meile tutvustati projekti tähtsust riigi seisukohalt ja analoogseid projekte, mida nad on korraldanud. Meile räägiti ka üldiselt õppimisest Eestis ja milliseid toetuseid jagatakse. Lisaks oli osalejatel võimalus küsida nende jaoks olulisi küsimusi. Koosoleku ruumis oli üsna formaalne õhkkond, aga kui nö ametlik osa oli lõppenud ja meid kostitati, muutusid ka jutud vabamaks. Lisaks saime kõik ka kingikotid meenetega. Need olid üsna innovatiivsed, näiteks pliiats, millest võib hoopis taim kasvada või veebikaamera kate. Lisaks leidsin enda kingikotist veel study estonia mütsi. Pean ütlema, et see müts on osutunud üsna vajalikuks, sest välismaal noortevahetustel käies teavad kõik minu rahvust 😊 Taas korteris olles saabus Selveri toit ja see tuli kolme korteri vahel ära jaotada. Seekord jagasin toidu mina laiali, see üli üsna nauditav tegevus. Õhtul oli meil Eesti filmi õhtu. Küsitluse tulemusena selgus populaarseim film – Viimne reliikvia. Osade jaoks kõlas filmimuusika tuttavalt, isegi teatud fraasid ja stseenid. 22. august Seekord külastasime veelkord ühte idufirma kontorit. Nii suundusime Transferwise'i kontorisse. Nende innovatiivne kontor avaldas meile kõigile muljet. Pallimeri pani meid tundma kümme aastat nooremana ja moodne kontorikeskkond avaldas muljet. Rahvusvahelistest töötamisvõimalustest räägiti meile hoone terrassil. Ei saaks öelda, et vaade oleks nüüd imepärane, aga õhkkond ise oli seal väga mugav. Sealt suundusime edasi Maksu- ja Tolliametisse. See oli üsna mannetu ettekanne nende poolt. Väga raske oli infot jälgida ja ega mind eestlasena see väga ei huvitanud ka. Pärast lõunasööki oli meil ekskursioon Bastioni käikudes. Jagunesime keeleoskuse järgi kahte gruppi, sest üks ekskursioon oli eesti keeles, teine inglise keeles. Enne maa alla minekut näidati meile informatiivset ajaloolist videot Tallinna ajaloost. Mööda pimedaid koridore liikudes muutus õhk üha niiskemaks ja külmemaks. Pärast Bastione oli meil vaba aeg ja me otsustasime minna Kassikohvikusse Nurri. Olin hiljuti käinud vaatamas Istanbuli tänavakassidest kõnelevat filmi Kedi ja tänu sellele oli mul prii sissepääs kohvikusse. Kõik nautisid kasside toredat seltskonda, kuigi kassid ise polnud meist nii suures vaimustuses. Õhtul nautisime Katariina poolt küpsetatud Kanada küpsiseid. Uudis maitsvatest maiustest levis kui kulutuli ja peagi olid need ära söödud 😁 Kuna projekti lõpp oli juba tuntav, siis nautisime veel aega üheskoos lauamänge mängides. Andrew õpetas meid projekti jooksul hullu Unot mängima. See oli väga hoogne ja lõbus mäng. 23. august Viimane projekti päev tõi kaasa keeleõppest kokkuvõtte tegemise. Viisime sessiooni läbi Suur-Ameerika tänaval. Ergutasime end massažiga virgeks ja saatsime väliseestlased linna peale elulisi situatsioone lahendama. Vastavalt keeleoskuse tasemele tuli neil tänaval inimestelt abi paluda ja võimaluse korral see jäädvustada. Kõik said ülesandega suurepäraselt hakkama. Tänu edukale sooritusele lõime kõik projektis osalenud väliseestlased rahvuskaaslasteks. Uku sai ülesandega suurepäraselt hakkama ja osalejad tundsid end hästi. Meenutuseks projektist ja Eestis veedetud ajast kirjutasime üksteisele toredaid laused ühistest mälestustest. Viimane õhtusöök Kohalikus Kohvikus oli erilisem kui muidu. Suundusime ülakorrusele, kus meile oli kaetu suur laud. Toit oli väga eestlaslik, kartul ja liha. Viimane ühispidu kulmineerus Hollywoodi külastusega. Paljud osalejad pidid juba öösel lahkuma, püüdsime neile korteris niikauaks seltsiks olla. Kuigi ma andsin oma parima, siis jäin ka mina siiski magama. 24. august Hommikul kraamisime korterid puhtaks ja jagasime hommikusöögi toitu osalejate vahel laiali. Kell 11 jätsime Villardi kortermajaga hüvasti ning suundusime igaüks oma teed. Pärast intensiivset kümmet päeva oli hea taas koduseinte vahel olla, kuigi tühjuse tunne oli suur. Õnneks hakkas meie grupivestlus kihama inimeste kodutee lugudest ja mõned osalejad jäid ka veel Eestisse, mistõttu oli põnev nende seiklusi jälgida. See projekt oli midagi enneolematut. Oli vahva kohtuda Eesti juurtega inimestega. Paljude jaoks oli see esmakordne kogemus viibida oma esivanemate maal. Õppisin Eesti kohta koos nendega, samas, sain ka neile midagi õpetada. Projekt leidis meediakajastust, nii raadios, teles kui uudismeedias. See lõi võimalused ka peale projekti lõppu kõige meenutamiseks. Tavaliselt siinkohal ma tänan kõiki oma blogis kasutatud fotode autoreid, aga selles projektis panustasid kõik imeliste kaadritega ja ma ei suuda kõiki autoreid identifitseerida. Sellepärast tänan teid kõiki, kes tegid selle projekti eriliseks 😘
0 Comments
17. august Tänane päev oli pühendatud eesti keele õppele. Hommikul õppisime erinevaid värve tundma läbi "Haned-luiged, tulge koju" mängule analoogselt. Veel said nad osa punamütsikese mängust. Kuna mina otseselt keele grupis ei olnud, ei pidanud ma nende mängudega tegelema. Küll aga aitasin Seiklejate Vennaskonna Facebooki lehele otseülekannet salvestada. Videost on näha kui väga ma üritan kõiki vajalikke andmeid oma ajust meelde tuletada. Hiljem moodustati 2 gruppi, olid keeles edasijõudnud ja algajad. Algajad tutvusid eesti tähtede hääldusega ja tegid etteütlust. Edasijõudnud õppisid uudissõnu ja mängisid poomismängu. Pärastlõunal suundusime matkale Kuradisaarele. Tegemist on väga laheda saarega, kuhu saab jala kõndida kui leiad õige koha. Meil oli algul selle koha leidmisega raskusi, aga leidsime õige raja ja alustasime kivist, valusat ja libedat teed saarele. Ma jätsin oma plätud jalga ja mu tee polnud nii valulik, aga libe oli küll. Saar ise oli oma üksinduses väga lummav. Kõndisime saare teise küljes asuvasse randa, ka seal oli äärmiselt kivine. Sain selleaastase esimese/viimase ujumise Soome lahes kirja. Saabusime saarele päikesega, aga lahkusime äikesepilvede ähvardaval jälitamisel. Kui olime oma ööbimiskohas tagasi, muutuski ilm äärmiselt kehvaks. Retk väsitas meid ikka korralikult ära ning õhtul võtsime vabalt: sõime veel allesjäänud magusaid tooteid kogu maailmast ning mängisime lauamänge. 18. august Pärast hommikusööki jätsime õdusa keskkonnaga hüvasti. Javier jättis proua Agnesega hüvasti, meil kõigil oli bussiaknast seda rõõm vaadata. Lõunatasime Taevaskoja Turismi- ja Puhkekeskuses. Maja oli ehituselt äärmiselt sarnane Mammaste spordikeskusele. Mingi valdav ehitustiil Põlvamaal vist. Kõht täis, ootas meid aktiivne liigutamine - kanuusõit ja sellele järgnev matk. Olin ühes kanuus koos Annelii ja Eva-Lottaga. Olin seekord paadi silmadeks. Alguses ei tulnud meie aerutamine just kõige paremini välja, aga kui meil hakkas kõik sujuma, siis polnud teisi kanuusid silmapiiril. Koos teiste ilmumisega, tekkis ka pinge ja me jäime mitmeid kordi kivide vahele kinni. Ühe korra pidin ma lausa kanuust välja ronima ja meid taas õigele suunale pöörama. Kuigi üksinduses sujus kõik enam-vähem komplikatsioonideta, siis koos teistega oli palju lõbusam. Andrew ja Dmitrii olid juba veemõnusid tunda saanud ja olid lahkesti nõus ka meid märjaks pritsima. Meie kanuu jäi siiski pinnale ja pääsesime kuiva jalaga paadist välja. Põlvamaa hajaasustus loob ideaalse pinnase ära eksimiseks. Kuna kanuujuhendajad ei andnud meili mingeid juhiseid, püüdsime navigatsioonisüsteemide abil õige suuna leida. Kui juba tundus, et leidsime matkaraja ja kõik sujub, siis mingist hetkest kadusid märgid ja teed ei viinud mitte kuhugi. Ühel hetkel väljusime metsast Maarja küla juures. Sealt hakkasime lihtsalt mööda teed tagasi oma majutuskohani liikuma ja jätsime Suure Taevaskoja külastuse ära. Seda enam, et kanuutades nägime sarnaseid liivakivipaljandeid. Kuid sportlik päev ei saanud õhtusöögiga veel punkti. Kohale olid tulnud kaks rahvatantsutreenerit. Nende vahendusel tantsisime tunni aja jooksul jalad villi. Tegelikult midagi hirmsalt keerulist ei olnud, aga valdavast osast tantsudest ei olnud ma kunagi varem midagi kuulnud. Ka see tants ja trall sai otseülekandega jäädvustatud. Õhtul võtsin asja rahulikult. Öiste jutuajamiste asemel soovisin oma soojas toakeses ennast korralikult välja puhata. 19. august Hommikusöök Põlvamaal, kiire keeleõpe bussi oodates, lühike sõit ja peagi olimegi tudengilinnas Tartus. Meie majutuskohaks sai Hektori hostel. See on justkui segu korterist, ühiselamust ja hostelist. Pärast asjade ära viimist, suundusime Tartu õppimisvõimalustega tutvuma. Tartu Ülikoolis pandi meid ühe pika laua taha istuma ja tutvustati Tartu Ülikooli õppimisvõimalusi inglise keelsetel suundadel. Õnneks mõjusid kõik need ülikoolijutud mulle immuunselt. Olin umbes kuu varem oma valitud erialale sisse saanud ja minu haridustee jätkus Eesti Kunstiakadeemias. Pärast lõunasööki Big Benis ja Londoni tunnetust oli sisuliselt vaba aeg. Suurem osa grupist suundus Uku tuurile. Meie Kristi ja Eliisa aga läksime Tartu kristallipoode avastama. Ostsin endale amuleti, mille pidin ka kohe kaela panema, muidugi ei saanud ma järgmisel päeval seda enam ära ja nii ma kandsin seda pea viis kuud järjest. Pärast väikest shopingut suundusime tagasi Hektorisse, et homse bussisõidu pirukad meie toa külmkappi ära pakkida. Osad saiakesed sõitsid koos meiega ka otse Eesti Rahva Muuseumisse, kus me need näljastele välja jagasime :D Muuseumi külastus toimus koos giidi ekskursiooniga ja meil kulus kõige avastamiseks tundel. Soome-Ugri näitus oli päris tore, need valgus ja heliefektid seal olid muljetavaldavad. Õhtul ootas meid eriline õhtusöök Apraadirestos. Legendaarne külm sinihallitusjuustukook tõstis kõigi tuju. Õnneks asus paik täpselt meie majutuskoha kõrval. Uhke õhtusöögi tarbeks oli võimalus oma litritega kleit välja otsida ja platvormid jalga panna. Kuna oli siiski laupäeva õhtu, tutvusime hiljem ka Tartu ööeluga. 20. august
Hommikusöögiks pidime minema vanalinna, et einestada Rüütli tänava kohvikus. Hommikul olid kõiki veidi vaiksevõitu, aga oli ka sündmusterohke öö, niiet veidi rahu ja vaikust kulus ära. Hiljem kohtusime Pauli venna Hansuga, kes osales projektis eelmine aasta ja elab nüüdseks õpingute tõttu Eestis. Tema lugu pidi teisi inspireerima Eestisse tagasi kolima. Eesti taasiseseisvumispäeval ei toimunud Tartus mitte ühtegi avalikule publikumikule suunatud üritust, täiesti uskumatu. Aga vähemalt õnnestus meil AHHAA teaduskeskust külastada. Trehvasin seal isegi oma endist eesti keele õpetajat, ta oli perega meeleolukat päeva veetma tulnud. Kogu keskus pakkus endiselt toredaid elamusi. Teadusteater jättis aga eriti võimsa mulje. Kutt, kes seda läbi viis oli väga kelmikas ja šarmantne. Väliseestlaste põhjus Eestisse elama kolida ;) Õhtu lõppes õnnistatult, me sõime Taverna Pizzerias. Õhtul valmistusime oma korteri neidudega, et minna Yasmiini tema sünnipäeva puhul õnnitlema. Üllatasime teda kohe pärast südaööd. Usually I write about my international projects in English but this time I decided to not use my broken English. It would be embarrasing for native speaker noticing my mistakes. So, those three post are in Estonian. Take it as a challange or as an opportunity to communicate with your Estonian relatives and friends. Also, Google Translator might help. 13. august Minu teekond Villardisse kulges vahepeatusega elektroonikapoodi. Ülikool polnud enam kaugel ja oli vaja soetada uuemat tehnikat. Isa tõi mind otse maja juurde ja see oli vajalik, sest seekord olin tulnud projekti suure reisikohvriga. Asi polnud soovis kogu oma garderoob kaasa pakkida, lihtsalt ma olin valmis võimalusega magama täispuhutaval madratsil ja seetõttu võtsin magamiskoti kaasa. Koha peal siiski selgus, et voodeid on piisav arv ja keegi põrandal magama ei pea. Ülemisele korrusele oli juba hulganisti Eesti korraldajaid kokku tulnud kui ma kohale jõudsin. Arutasime läbi järgmiste päevade ajakava ja korralduslikud küsimused. Samal ajal kostitasin kohalolijaid oma aia hernestega. Uku suur toiduhuvi hakkas koheselt välja paistma ja peagi olime olukorras, kus herneste asemel oli kolm suurt pitsat. Kuna need maitsesid liiga hästi, siis loomulikult suutsin ma üle süüa. Pärast söögiorgiat jagunesime kahte gruppi, et arutada keeleõpet ja projekti sissejuhatust/kokkuvõtet. Mina olin viimases grupis. Kuna liitusin Eesti tiimiga asendusliikmena, siis polnud mulle paari päevaga ikka kohale jõudnud, et ma ka reaalselt teen seal kaasa. Igatahes jagasime Kadri, Uku ja Neidiga erinevaid seltskonna ja tutvumismänge ning tegime plaani, kuidas homne päev edukalt ära korraldada. Osalejaid muudkui saabus ja vaheldava eduvaga käisime uksi avamas, et nad saaksid oma pagasi ära panna. Kella kuue paiku pidasime korterikoosoleku, et üksteisega paremini tuttavaks saada. Igas korteris oli kokku 10 inimest, aga millegi pärast oli meie vestlusringis vaid 8 inimest. Karmen läks koju, aga üks väliseestlane oli maja peale kadunud. Millegi pärast tõmbas 3. korrus inimesi nagu magnetiga. Oma osa mängisid ka latinode sõprussuhted. Õnneks jõudis Cristofer peale mõningasi otsinguhüüdeid siiski õigesse korterisse. Peagi asusime esimesele ühisele õhtusöögile. Meid võõrustati pannkoogirestoranis Kompressor. Pärast pitsasid oli selline eine tõsiselt liiast. Ma üldiselt austan toitu ja söön alati mulle määratud portsjoni ära, aga seekord oli see kõik liiast. Kuidagi juhtus nii, et sattusin hispaania keelt kõnelejatega ühte lauda. See oli esimene võimalus tutvuda osalejate eesti keele oskusega. Kahjuks teadsid nad vaid üksikuid sõnu, aga oli väga südantsoojendav neid sõnu praktikas kuulata. Mul oli kaasas märkmik ja nad isegi kirjutasid eesti keeles neid sõnu. Tutvustasin toidulaual nähtavaid esemeid ja toite eesti keelsete terminitega. Läbi vanalinna tagasi koju jalutades said osalejad juba põgusa ülevaate vanalinnast. Õhtul toimus esimene tutvumisõhtu eesti keelse sõnamänguga, kus pidi omadussõnaga ruumis viibijat iseloomustama. Kuna restoranis ei olnud võimalik kõigiga kohtuda, siis see andis väga hea ülevaate osalejate keeleoskusest. Ma olin äärmiselt üllatunud kui Katariina tõlkis kaartidel olevaid sõnu ilma raskusteta. Need, kes suutsid reisiväsimusle vaatamata hiliste õhtutundidele ärkvel olla, võisid näha Javieri ja Cristoferi metsikut latino-tantsu. 14. august Kuna meie majutus oli korterites ja nö peredes, siis sellega kaasnes ka ühine hommikusöök. Igaüks valmistas enale meelepäraseid roogi. Valikut oli palju, ka eestlastele omast putru, aga millegipärast ei keetnud mitte keegi omale putru. Pärast hommikusööki suundusime Kristiine Noortekeskusesse, kus toimus meie tutvumisüritus. Kordasime ringis üksteise nimesid koos omadussõnadega. Mina olin ringis viimane, seega mina sain selle au oma mälu täiel määral rakendada. Ütleme nii, et 95% täpsusega said kõik nimed nimetatud. Lisaks nimedele rääkisime ka projekti päevakava põgusalt läbi ning panime kirja oma ootused, lootused jne. Jagasime ka välja blogi kirjutamise kuupäevad. Blogi saab lugeda siit. Nimelt pidi iga päeva kohta kokkuvõtte tegema 2 väliseestlast ja neile oli abiks üks kohalik osaleja. Kui tutvumisüritus oli lõppenud, seadsime sammud lõunasöögikohta Kohalik Kohvik. Tegemist on väga hipster kohaga. Nõud on pärit taaskasutusest ja seetõttu erineva kuju ja värviga. Eriti tähelepanuväärseks teeb koha see, et seal töötas teenindajana üks noor noormees :) Pärast täis kõhtu asusime kohe kaloreid põletama. Suundusime Nõmme seiklusparki. Kuna see asub Karmenile tuttavas rajoonis, siis juhendas ta meid Mustamäelt otse spordikompleksini. Kuna me liikusime vajalikesse kohtadesse korterite kaupa, siis ei jõudnud me enamjaolt üheaegselt kohale. Ega ühistranspordile mõjukski koormavalt kui me kogu grupiga peale lendaks. Meie korter oli juba varakult platsis, nautisime päikesepaistet ja telesaadete salvestusi. Lapsepõlves sai mitmelgi korral Nõmme Seiklusrajal klassivendade sünnipäeval käia. Seetõttu oli rada mulle üsnagi tuttav, kuigi kümne aastaga on ka uusi takistusi tekkinud :D Tagasi kodus korraldasime esimese saunaõhtu ja iga korteri ülesanne oli eesti toitude jaoks menüü koostamine. Meie kui päriseestlased tohtisime neid vaid nõustada. Kogu valikuvabadus kuulus aga neile. Kuna Cristoferil oli olemas eesti kokaraamat, valisid nad sealt välja kamavahu retsepti. Osadel inimestel jätkus pärast seiklusrohket päeva veel jõudu ka linna ööeluga tutvumiseks. 15. august Lisaks sellele, et tassisin kodust herneid, võtsin kaasa ka suvikõrvitsa. Suvi lihtsalt kulges nii, et ma ei saanud väga palju aega kodus veeta, aga soov oma aia saadusi süüa oli suur. Tegin sel hommikul suvikõrvitsa-muna hõrgutise. Andrew oli minuga ühel lainel ja soosis igati mu hommikust vaaritamist. Nagu tavaks oli saanud, pühendasime aega hommikusele mitte-formaalsele eesti keele õppele. Hommikul ootas meid Suvi ema korraldatud tuur Tallinna vanalinnas. Saime endale kuularid ja kõndisime mööda vanalinna nagu õiged turistid kunagi. Vanalinnas ruttasime kohe edasi Mustamäele. Me külastasime innovatsioonikeskust Mektory. Kõige põnevam oli sealne ventilatsioonituba. Rääkiv mannekeen ja diskotuled muutis ruumi äärmiselt huvitavaks. Ekskursioon lõppes Tallinna Tehnikaülikooli tutvustusega. Olen viimase aasta jooksul juba mitmeid kordi Mektorys käinud ja mulle ei pakkunud see enam pinget, aga rahvuskaaslastega grupikalli teha oli südantsoojendav. Pärastlõunal suundusime Garage 48 kontorisse. Seda kohta polnud üldse kerge üles leida, aga peale mitmeid majatiire, me kohale siiski jõudsime. Saime jalga sussid ja tegime tutvust mööda kontorit ringi liikuva koeraga. Kontoris oli väga mõnus töökeskkond, sest kes ei sooviks konverentsil kiikudes osaleda. Kuna naasime Telliskivi Loomelinnakust ja teele jäi vast-valminud Balti Jaama Turg, siis soovitasime projekti liikmetel seda külastada. Nad olid vaimustuses sealsetest värsketest saadustest, mida lettidel müüdi. Kui kõik olid korterisse tagasi jõudnud hakkasime Eesti toidu õhtu roogasid valmistama. Meie korter valmistas kotlette, kurgi-tomati kooresalati ja kamavahu. Lisaks Eesti toitudele, täitus ülemises korteris üks laud snäkkidega üle kogu maailma. See oli täielik söögiorgia ja magusa üledoos. Õhtu lõppes seal, kus see hommikul algas – vanalinnas. 16. august
Hommik kulges nagu tavaliselt – hommikusöök ja keeleõpe. Ainult et seekord oli sebimist rohkem, sest oma kohvrid tuli pakkida ning alumisse korterisse jätta. Ise läksime parlamendihoonega tutvuma. Meile tehti ringkäik tavapärastes ruumides ja hiljem oli küsimustevoor. Toompealt suundusime all-linna ja ronisime Oleviste kiriku tippu. Sealt avanes imeline vaade hallile Tallinnale. Annelii võitles oma kõrgusekartusega, aga vaatamata kõigele oli tal piisavalt julgust siiski kirikutornist alla vaadata. Lõunatasime uues söögikohas Põhja-Tallinna piirimail. Pärastlõunal suundusime kogu seltskonnaga Lahemaa rahvuspargi suunas. Pärast umbes tunniajast sõitu peatusime metsaveerel, et alustada matka rabasse. Kõigepealt korjasime aga mustikaid, kõigi ürgne korilane andis endast märku. Mööda laudteed kulges meie tee ümbritsetud mülgastest. Vaatetornis tegime grupifotosid ja nautisime lihtsalt kaunist vaadet. Muidugi eksisime me rabas tagasiteel ära. Mitte küll nii drastiliselt, et oleksime päästeteenistuse abi vaja, aga me kõndisime mööda tuldud teed tagasi ning buss pidi tagasi sõitma. Õhtuks jõudsime Laane pansionisse ja õhtustasime seal. Meile pakuti väga kodust toitu ja lahked võõrustajad võitsid paljude südamed. Jõudsime ka mere ääres ära käia, aga vesi oli äärmiselt külm. Õhtut aitas meeldivamaks muuta õige puuküttega saun. Kahjuks tünnisaun ei toiminud, aga tore oli siiski. Veelgi enam, oli Suvi sünnipäev. Kuigi talle ei meeldi oma sünnipäeva tähistada, olen veendunud, et see sünnipäev jääb talle meelde. |
AuthorMy connection with Erasmus+ projects. Youth exchanges and training courses. Archives
January 2020
Categories
All
|