Ma polnud algselt vaimustuses taaskord Makedoonia (nüüdseks Põhja-Makedoonia) külastamisest. Arvasin, et olen piisavalt näinud ja peaksin selle võimaluse kellelegi teisele jätma, aga kokkuvõttes tegin õigesti, et siiski kohale läksin. Avastada oli veel palju ning taaskohtumisrõõm oli imeline. Alati on rõõm sattuda külalislahkete inimeste hoole alla. See oli üks naljakamaid lennureise mu elus. Seekord startisime Kristiga erinevatest linnadest, aga pidime Viinis kohtuma. Ma jõudsin Kristist varem kohale, jõudsin juba end gate'i juures sisse seada ja nägin legit Kristi läti lipu värvides lennukit enda ees maandumas. Ütleme nii, et tal oleks nibin-nabin lennule jõudmisega läinud, kuna Riiast tulnud lend hilines ja ta ei saanud teisele lennule pardakaarti ning Viini lennujaam on üsna hiiglaslik. Ühest terminalist teise liikumiseks tuleb tihti ka terminali bussi kasutada. Õnneks asus Austrial Air infopunkt õige värava juures ja Kristi sai oma pardakaardi kätte. Lisaks hilines meie enda Skopje lend umbes 20 minutit. Kui Kristi oli ka mind leidnud juhtus miskit äärmiselt veidrat. Läbi lennujaama kõlarite paluti mul oma värava infolauda pöörduda. Ulme hetk, väravas olnud naine kontrollis mu passi ja küsis, kas hääldas mu nime õigesti. Paari hetke pärast olin taas vaba ning kusjuures, mu nimi oli ideaalselt hääldatud. Kristi hakkas projekti materjale läbi vaatama ja paberi nurgas oli ka Erasmus+ logo kenasti esindatud. Meie kõrval olev noormees võttis sellest aga kinni ja hakkas juttu tegema. Ausalt öeldes ta on oma pealehakkamise poolest üks innukamaid, keda kohanud olen. Suure lombi tagant kodumaale naastes otsustas poiss ula peale minna. Kahju näha, et mehed jäävad meesteks 🙃 Skopje lennujaama tuli meile vastu mu kaaskondlane Kaunasest - Darko. Olime mõlemad Leedus vahetustudengiteks. Ma polnud varem Makedooniasse lennukiga jõudnud ja enda üllatuseks oli see linna keskusest üsnagi kaugel. Esmalt suundusime sööma. Toidulaud oli rikkalik ja täitis iga lihasõbra salasoovid. Siis algas aga kogu reisi vältel läbikäiv teema - liigne külalislahkus. Kui Eestis oleme harjunud sõpradega einestades arvet jagama, siis Makedoonias soovivad kõik sinu eest maksta. See on ühele iseseisvale eestlasele aga liiga suur väljakutse. Kuna Kristi ei olnud linnaga tuttav, siis suundusime edasi Skopje kesklinna jalutama. Juhuslikult kohtas Darko oma sõpra, kes oli just kohtunud teise sõbraga, kes oli läheduses ja ta ühines meiega. Üllataval kombel selgus, et tegemist on kohaliku noore näitlejaga, kes just naases Itaaliast filmifestivalilt. Milline üllatus! Teel tagasi autoni leidsime juhuslikult eesti aukonsulaadi, nii tore on eesti lippu võõrsil lehvimas näha. Kuna päevavalgust hakkas juba väheks jääma otsustasime minna Matka kanjonisse, veelgi enam, võtta paadisõidu kanjonis. Matka oli mu lemmik juba 3 aastat tagasi, aga sügise toonides kanjon oli midagi veel võimsamat + paadisõit ise. Tegemist ei olnud isegi üldse kalli teenusega (aga viimane kord Heleriga seal olles vahetasime väga fikseeritud summad oma Balkani tripiks ja ei soovinud tühja-tähja peale raha kulutada). Kanjoni õhk oli kargem kui linnas, aga selline sügis oli siiski tunduvalt soojem kui Eestis. Päeva lõpetuseks tegime veel jalutuskäigu pargis ning suundusime minu vanasse tuttavasse bussijaama (omal ajal sai seal silm looja lastud ja ööbussist ennast välja puhatud). Sõit Prilepi möödus juba pilkases pimeduses. Buss oli rahvast täis, aga aeg möödus üsna kiirelt. Õnneks asus meie hotell kohe bussijaama lähistel, seega jõudsime omadega kenasti kohale. Järgmine päev möödus väga töises meeleolus. Hommikust õhtuni olime seotud projektiküsimustega, see-eest oli meie eesmärgiks järgmisel päeval varem lõpetada, et kogu grupiga Ohridisse suunduda. Nagu Makedooniale kombeks, küllas ka hotell meid toiduga üle. Praed olid hiiglaslikud ja kogu aeg oli tunne, et enam ei pea vastu, seetõttu tellisime õhtusöögiks tihti taimset toitu, see oli kogu grupi valdav tendents. Liha on küll maitsev, aga sellised kogused tekitavad õudu. Õhel õhtul tegime ka linnatuuri Prilepis. Kuna soovisin linna ka päevavalguses näha, siis ärkasin varem, et taaskord linna peale minna. Väga autentne ja ehe elanike kultuuri poolest. Rõdudel rippusid kuivavad paprikad. Need nägid nii nunnud välja (L) Ohridisse suundusime kahe sõiduautoga. Sõit võttis oma paar tundi, aga kena oli, eriti mägedes. Olin Ohridi järvest häid lugusid kuulnud juba Bulgaaria ajal, kuna itaallased võtsid ette tripi sinna. Seetõttu soovisin kohta nüüd külastada. Aaah, aga Ohridi linn ise on juba imeline. Olen linna täiesti armunud, tegime üsna suure tiiru külastades linna, pühakodasid, matkasime veidike metsas ja nautisime imelisi vaateid. Lisaks on vanalinna bazaar shopahoolikute meelispaik. Mõned julgemad meie grupist käisid ka järves ujumas. Ma sulistasin jalgupidi vees, aga äärmiselt mõnus oli küll, kui oleks olnud rohkem aega, oleksin kindla peale ka supluse teinud. Lisaks on linas palju kasse, aga kiisud on ju nunnud :) Kuigi veetsime linnas pool päeva, nägime peamisi vaatamisväärsusi ja ma olen valmis iga kell linna tagasi minema. See koht on imeline! Kuna tahtsime Kristiga ise oma vabal päeval Ohridisse minna, aga kuna saime linnas kogu grupiga ära käidud, siis pidime oma plaane kohendama. Meie valikuks sai siis Kosovo, kuna kumbki meist ei ole seal käinud. Võtsime hommikul bussi Skopjesse. Meie buss oli pigem vana ja vältis kiirteid, seega kasutasime väiksemaid mägiteid ja nautisime ümbrust. Meie õnneks jõudsime otse järgmise Priština bussi peale, sedapuhku oli tegemist pigem marsaga. Kuna kosovolased käivad Makedoonias shopingul, oli kõigil palju kohvreid, mis ei tahtnud kuidagi aga ära mahtuda. Niisiis, bussijaamast välja sõites pagasiluuk avaned ja kohvrid pudenesid. Meie õnneks olid meie kotid viimasel pingireal ja maha ei kukkunud. Piirini sõitsime vaid paarkümmend minutit ning siis pidime passikontrolliks bussist väljuma. Kõik sujus kenasti ja asusime sõitma juba Kosovo teedel. Milline kontrast. Meie ees hakkasid kõrguma võimsad tammid ja teede konstruktsioonid. Viimati nägin midagi taolist Kreekast Bulgaariasse sõites. Saime umbes poole tunni jagu mägivaateid nautida kui alustasime sõitu tühjal väljal. Kuna meil oli reaalselt 24 tundi, et Prištinas veeta, siis hakkasime aega kohe mõistlikult ära kasutama. Hotellist suundusime kohe linna peale. Sisuliselt on kesklinn vaid üks peatänav and that's it. Muidugi võib leida linna pealt mitmeid moošeesid ja aeg-ajalt paar skulptuuri, aga väljakujunenud linnakeskust kui sellist ei ole nagu Albaania pealinnaski. Üleüldse tõmbaksin palju paralleele kahe riigi vahel ja eks Kosovo ju tegelikult olegi Albaania kultuuri edasikandja. Kahjuks eksisteeris linnas vaid üks suveniiripood, valik ei olnud just kõige parem, aga kogu hädavajaliku mandi sai tegelikult kätte. Igaljuhul hakkas hämarduma ja meie kõhud olid äärmiselt tühjad. Otsustasime minna meile soovitatud söögikohta. Tänav tundus üsna kõle, aga söögikoht lihtsalt oivaline. Seal oli nii mõnus olla. Muidugi söögiga läksime alt, tellisime supi ja liha lootuses, et liha kõrval on ikka veel miskit, salat ja kartul nagu Eestis kombeks. Pidime pettuma, meile serveeriti kastmes uppuv lihakäntsakas. Me sõime oma roast vaevu poole. Kuna kelner kohkus sellest (äkki meile lihtsalt ei maitsenud) siis ta serveeris meile tasuta rakia shotid, jook polnud üldse paha ja poisi jutt tegi meil ka tuju palju rõõmsamaks. Rõõmsas meeleolus sattusime kaubatänavale. Uhh, kõik need pisikesed poekesed odavate riietega - väga balkanilik. Õnneks kehtib Kosovos euro ja arvutamisega ei pea vaeva nägema. Kahjuks ei ole võimalik paljudes kohtades kaardiga maksta ja tuleb sularaha välja käia. Mind oleks peaaegu tabaanud sularaha kriis, mistõttu hoidsin oma tungi tagasi. Õhtul aga leidsin endalegi üllatuseks veel lisaraha, mis andis järgmiseks päevaks aluse shopinguga jätkata. Viimast päeva Kosovos alustasime muidugi shopinguga. Õnneks jätan iga kord reisile minnes teatava varu oma kotti, et uue kraamiga ikka tagasi tulla. Linna avastasime aga veelgi kui jõudsime rahvusraamatukoguni, mis on üks inetumaid ehitisi maailmas. Meh, ega ta kena ei olnud, aga midagi väga hullu ka mitte. Lisaks oli meil plaan minna linnavaadet nautima ja teel sinna suurt parki külastada. Teel sinna sattusime aga veidi kahtlasesse rajooni, but still, oleme endiselt elus ja meie elundid ei läinud ka õnneks rändama. Park oli aga üks paras pettumus, üsna igavavõitu. Lõunatasime seekord peatänava lähistel ning jällegi, OMG kui lahedad söögikohad seal kõik olid. Balkani lokaalid on IMELISED! Saime mõistliku hinna eest kena kõhutäie ja võisime hakata bussijaama poole suunduma. Jälle paar tundi bussisõitu ja olime tagasi Skopjes. Skopjes ootas meid juba Darko. Et Kristi saaks ikka kogu linnast ülevaate, jalitasime veidi jõe ääres , nautisime neid imekauneid sildasid ja suundusime bazaari poole. Meil oli vaja oma viimastest rahadest lahti saada, seega saime veel suveniire osta. Lisaks tutvustas Darko meile kohalikke maiustusi, täielikud suhkrupommid ma ütleksin. Liikusime mööda turu tagaosasid üles lossi juurde, kuigi oli pime ja kogu pilti linnast ei saanud, siis ka tuledes Skopje oli kena. Et seda feelingut jätkata viis Darko meid üles Vodna mäele. Kimasime autoga ikka paarkümmend minutit, et tippu välja jõuda. Omal ajal matkasime Heleriga vaid poole peale, aga nüüd jõudsime tippu välja. Ees ootasid meid lehmad ja üks tore kutsa. Käisime helendava risti juures ära ning nautisime öist rahu. Mäelt naastes suundsuime õhtusöögile Darko sõpradega, üks neist oli võõrsilt naasnud ja neil oli põhjust pidutseda. Muidugi pingutasime oma tellimustega üle ja pidime hiljem koju rulluma. Toit on äärmiselt maitsev, aga liha toidab ning tekitab meeletu täis kõhu tunde. Paar tundi pakkus Darko meile ulualust (me saime legit oma toa Kristiga) enne kui ta meid hommikul lennujaama sõidutas. Oh, selliseid sõpru on rohkem vaja (L)
0 Comments
Mul oli juba pikkaaega unistus külastada Islandit. Kogu see maagia selle riigi ümber tundus nii ahvatlev. Omapärane maastik ning öised virmalised. Minu esmamulje Islandist oli aga tühjus. Kuna jõudsime öösel, siis oli väljas juba kottpimedus. Et aga riigis üldse liigelda on kindlasti vaja "rattad alla saada". Seetõttu oligi meie esimene sihtpunkt autorent lennujaamas. Muidugi ei saanud me automaatkäigukastiga autot isegi mitte käima. Nii juhtub kui sul on vaid manuaali kogemus. Lõpuks saime siiski liikuma, aga liiklust meie ümber sisuliselt ei eksisteerinud. Umbes 10 minuti pärast olime oma majutuses. Enda üllatuseks oli tegemist kodumajutusega. Meie host pere oli aga väga tore, kass sõbralik, tuba hubane ja hommikusöök rikkalik. Järgmine päev hakkas töiselt. Kuna sirvisin lennukis programmi veel läbi, siis märkasin, et meid ootab visiit presidendi residentsi. Tundus natukene liiga utoopiline, aga tegelikkuses osutus see kõik tõeks. Pärast paaritunnist koosolekut leidsime end juba pealinna poole vuramast. Meid võõrustas riigi esileedi. Meil õnnestus temaga paar sõna juttu puhuda ja fotosid teha. Tegemist on äärmiselt toreda naisega, kes on tegelikult pärit hoopiski Kanadast. Meie visiit jätkus kuulsa lastekirjaniku vanematekoju. Meid võõrustati hõrkude Islandi roogadega. Samal ajal filmisime intervjuu lasteraamatute illustraatori ja kirjanikuga. Õhtupooliku veetsime vulkaaniliselt seismisel alal ringi vaadates. Leidsime kontinentide laamade kokkupuute koha ja suitsevaid maa-avasid. Õhtusöögil meid jällegi toideti üle. 3-käiguline pidusöök ülimaitsvate kalaroogadega oli kahe õblukese eestlase jaoks aga liig mis liig. Kuna mu soov virmalisi näha oli väga suur, siis ärkasin öösel ülesse ja käisin terrassilt õue piilumas. Kahjuks ei õnnestunud mul reisi jooksul virmalisi siiski näha :( Sain hiljem teada, et virmaliste jaoks on tegelikult olemas ka rakendus, et teda saada tõenäosust, kus neid näha võiks. Järgmine päev algas jällegi konverentsiruumist. Vaatasime partnerite poolt tehtud videosid ja panime paika järgneva plaani. Päeva teises pooles asusime intervjueerima restorani omanikku ja muidugi saime restoranis ka einestada. Isegi salatiga piirdudes sai kõht äärmiselt täis. Toit on küll eestlase jaoks üsna kallis, aga maitse on oivaline. Ühtesid parima kvaliteediga roogasid olen maitsnud justnimelt Islandil. Pärast kohtumise lõppu asusime taaskord autoga ringi kimama. Seekord mööda rannikuala., et avastada veel rohkem seismilisi alasid. Maastik muutub pea iga kilomeetri järel ja selle kulgu on võrratu jälgida. Kuna maanteel ei ole väga palju sõitjaid, võib nautida tühjust ja aega iseendale. Kuna meil olid kaks vaba päeva, siis otsustasime need jagada looduse ja linna vahel. Otsustasime minna classic turisti rada pidi ja Kuldse Ringi läbida. Nägime geisrit, mis purskas nagu kellavärk. Seismilist pinnas, mis üllatas oma imeliste värvidega, aga hingematva väävli haisuga. Nägime võimsat koske ja saime läbimärjaks. Sel päeval oli kohutav vihmasadu. Iga kord autost väljudes vettisime läbi vaid paari hetkega. Hiljem kuivatasime end autos nagu vaesed rändurid ikka. Kahjuks ei suutnud me leida kuumavee jõge, aga see-eest pakkus kõik muu meile juba piisava elamuste hulga. Väga aptokalüptiline maastik vaatamisväärsuste vahel meenutas filmiset'i ja pani mind ikka ja aina imestama. Ma ei suudaks ilmselt Islandil elada, tühi väli ei sobi minu arvates elukeskkonnaks, aga reisida on seal tore. Õhtuks suundusime pealinna. ning siis kui me seda kõige vähem ootasime sattusime liiklusõnnetusse. Kaherealisel ringteel sõitis üks kohalik noormees meile külje pealt sisse, pigem oli see riivakas, aga parajad kriimud jäid maha siiski. Ripsakas tuli just minu poolsele küljele, aga ma ausalt öeldes väga ei teadvustanud seda, see oli piisavalt kerge kõks. Kristi oli peale seda roolis muidugi veidi ebakindlam, eriti kuna meie sihtpunkt oli täitsa linnas sees. Pärast dokumentide täitmist saime ka viimaks liikuma. Käisime veel supermarketist läbi ja asusime siis kiirelt Heleni pool teele. Helen oli selleks ajaks pea aasta Islandil elanud. Kui olime asjad kuivama pannud, asisime juba veekeskuse poole teele. Me küll ei leidnud kuumavee jõge, aga ujumiskeskuse soe vesi kosutas korralikult. Tegemist on Reykjaviki vanima veekeskusega. Kuna pool ujulast on välialal, siis saime kõrvetavalt soojas vees tunda jaheda vihma kosutust. Pimenedes muutus koht äärmiselt kauniks, aga kahjuks oli seal pildistamine keelatud. Seega saan vaid oma mälestustes kohta lihtsust ja võlu meenutada. Viimase päeva Islandil otsustasime linna keskust avastades veeta. Esmalt suundusime suurde Islandi keskusesse. Käisime virmaliste planetaariumis. Keskuse katuselt avanes vaade kogu linnale ja keskus ise oli ka veel toredaid atraktsioone. Jää tuba oli üsna ekstreemne. Nüüd tagantjärele öeldes oli see viimase kuue kuu kõige talvisem kogemus üldse :P Tegime lõpetuseks paar shopping tiiru kesklinnas. Islandi suveniirid on üsna toredad. Üsnagi originaalsed, seega väga tore oli kingitusi valida. Külastasime ka kohalikku kirikut, mis meenutas mulle olemusest üht Kaunase pühakoda. Naljakal kombel saab Islandi puhul öelda, et looduse nägemiseks peab minema linna. Minu kui eestlase jaoks on loodus puud ja rohelus. Seda leidab Islandil aga vaid asulatest või koduõuedest. Nende loodus on aga vaid tume kiviväli. Õhtuks suundusime taaskord lennujaama. Enne pardale minekut lugesin veel värskeid uudiseid, kuidas Kalev Cramo sai Kaunase Žalgiriselt kotti
|
AuthorMy connection with Erasmus+ projects. Youth exchanges and training courses. Archives
January 2020
Categories
All
|