Mul oli juba pikkaaega unistus külastada Islandit. Kogu see maagia selle riigi ümber tundus nii ahvatlev. Omapärane maastik ning öised virmalised. Minu esmamulje Islandist oli aga tühjus. Kuna jõudsime öösel, siis oli väljas juba kottpimedus. Et aga riigis üldse liigelda on kindlasti vaja "rattad alla saada". Seetõttu oligi meie esimene sihtpunkt autorent lennujaamas. Muidugi ei saanud me automaatkäigukastiga autot isegi mitte käima. Nii juhtub kui sul on vaid manuaali kogemus. Lõpuks saime siiski liikuma, aga liiklust meie ümber sisuliselt ei eksisteerinud. Umbes 10 minuti pärast olime oma majutuses. Enda üllatuseks oli tegemist kodumajutusega. Meie host pere oli aga väga tore, kass sõbralik, tuba hubane ja hommikusöök rikkalik. Järgmine päev hakkas töiselt. Kuna sirvisin lennukis programmi veel läbi, siis märkasin, et meid ootab visiit presidendi residentsi. Tundus natukene liiga utoopiline, aga tegelikkuses osutus see kõik tõeks. Pärast paaritunnist koosolekut leidsime end juba pealinna poole vuramast. Meid võõrustas riigi esileedi. Meil õnnestus temaga paar sõna juttu puhuda ja fotosid teha. Tegemist on äärmiselt toreda naisega, kes on tegelikult pärit hoopiski Kanadast. Meie visiit jätkus kuulsa lastekirjaniku vanematekoju. Meid võõrustati hõrkude Islandi roogadega. Samal ajal filmisime intervjuu lasteraamatute illustraatori ja kirjanikuga. Õhtupooliku veetsime vulkaaniliselt seismisel alal ringi vaadates. Leidsime kontinentide laamade kokkupuute koha ja suitsevaid maa-avasid. Õhtusöögil meid jällegi toideti üle. 3-käiguline pidusöök ülimaitsvate kalaroogadega oli kahe õblukese eestlase jaoks aga liig mis liig. Kuna mu soov virmalisi näha oli väga suur, siis ärkasin öösel ülesse ja käisin terrassilt õue piilumas. Kahjuks ei õnnestunud mul reisi jooksul virmalisi siiski näha :( Sain hiljem teada, et virmaliste jaoks on tegelikult olemas ka rakendus, et teda saada tõenäosust, kus neid näha võiks. Järgmine päev algas jällegi konverentsiruumist. Vaatasime partnerite poolt tehtud videosid ja panime paika järgneva plaani. Päeva teises pooles asusime intervjueerima restorani omanikku ja muidugi saime restoranis ka einestada. Isegi salatiga piirdudes sai kõht äärmiselt täis. Toit on küll eestlase jaoks üsna kallis, aga maitse on oivaline. Ühtesid parima kvaliteediga roogasid olen maitsnud justnimelt Islandil. Pärast kohtumise lõppu asusime taaskord autoga ringi kimama. Seekord mööda rannikuala., et avastada veel rohkem seismilisi alasid. Maastik muutub pea iga kilomeetri järel ja selle kulgu on võrratu jälgida. Kuna maanteel ei ole väga palju sõitjaid, võib nautida tühjust ja aega iseendale. Kuna meil olid kaks vaba päeva, siis otsustasime need jagada looduse ja linna vahel. Otsustasime minna classic turisti rada pidi ja Kuldse Ringi läbida. Nägime geisrit, mis purskas nagu kellavärk. Seismilist pinnas, mis üllatas oma imeliste värvidega, aga hingematva väävli haisuga. Nägime võimsat koske ja saime läbimärjaks. Sel päeval oli kohutav vihmasadu. Iga kord autost väljudes vettisime läbi vaid paari hetkega. Hiljem kuivatasime end autos nagu vaesed rändurid ikka. Kahjuks ei suutnud me leida kuumavee jõge, aga see-eest pakkus kõik muu meile juba piisava elamuste hulga. Väga aptokalüptiline maastik vaatamisväärsuste vahel meenutas filmiset'i ja pani mind ikka ja aina imestama. Ma ei suudaks ilmselt Islandil elada, tühi väli ei sobi minu arvates elukeskkonnaks, aga reisida on seal tore. Õhtuks suundusime pealinna. ning siis kui me seda kõige vähem ootasime sattusime liiklusõnnetusse. Kaherealisel ringteel sõitis üks kohalik noormees meile külje pealt sisse, pigem oli see riivakas, aga parajad kriimud jäid maha siiski. Ripsakas tuli just minu poolsele küljele, aga ma ausalt öeldes väga ei teadvustanud seda, see oli piisavalt kerge kõks. Kristi oli peale seda roolis muidugi veidi ebakindlam, eriti kuna meie sihtpunkt oli täitsa linnas sees. Pärast dokumentide täitmist saime ka viimaks liikuma. Käisime veel supermarketist läbi ja asusime siis kiirelt Heleni pool teele. Helen oli selleks ajaks pea aasta Islandil elanud. Kui olime asjad kuivama pannud, asisime juba veekeskuse poole teele. Me küll ei leidnud kuumavee jõge, aga ujumiskeskuse soe vesi kosutas korralikult. Tegemist on Reykjaviki vanima veekeskusega. Kuna pool ujulast on välialal, siis saime kõrvetavalt soojas vees tunda jaheda vihma kosutust. Pimenedes muutus koht äärmiselt kauniks, aga kahjuks oli seal pildistamine keelatud. Seega saan vaid oma mälestustes kohta lihtsust ja võlu meenutada. Viimase päeva Islandil otsustasime linna keskust avastades veeta. Esmalt suundusime suurde Islandi keskusesse. Käisime virmaliste planetaariumis. Keskuse katuselt avanes vaade kogu linnale ja keskus ise oli ka veel toredaid atraktsioone. Jää tuba oli üsna ekstreemne. Nüüd tagantjärele öeldes oli see viimase kuue kuu kõige talvisem kogemus üldse :P Tegime lõpetuseks paar shopping tiiru kesklinnas. Islandi suveniirid on üsna toredad. Üsnagi originaalsed, seega väga tore oli kingitusi valida. Külastasime ka kohalikku kirikut, mis meenutas mulle olemusest üht Kaunase pühakoda. Naljakal kombel saab Islandi puhul öelda, et looduse nägemiseks peab minema linna. Minu kui eestlase jaoks on loodus puud ja rohelus. Seda leidab Islandil aga vaid asulatest või koduõuedest. Nende loodus on aga vaid tume kiviväli. Õhtuks suundusime taaskord lennujaama. Enne pardale minekut lugesin veel värskeid uudiseid, kuidas Kalev Cramo sai Kaunase Žalgiriselt kotti
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMy connection with Erasmus+ projects. Youth exchanges and training courses. Archives
January 2020
Categories
All
|