Usually I write about my international projects in English but this time I decided to not use my broken English. It would be embarrasing for native speaker noticing my mistakes. So, those three post are in Estonian. Take it as a challange or as an opportunity to communicate with your Estonian relatives and friends. Also, Google Translator might help. 13. august Minu teekond Villardisse kulges vahepeatusega elektroonikapoodi. Ülikool polnud enam kaugel ja oli vaja soetada uuemat tehnikat. Isa tõi mind otse maja juurde ja see oli vajalik, sest seekord olin tulnud projekti suure reisikohvriga. Asi polnud soovis kogu oma garderoob kaasa pakkida, lihtsalt ma olin valmis võimalusega magama täispuhutaval madratsil ja seetõttu võtsin magamiskoti kaasa. Koha peal siiski selgus, et voodeid on piisav arv ja keegi põrandal magama ei pea. Ülemisele korrusele oli juba hulganisti Eesti korraldajaid kokku tulnud kui ma kohale jõudsin. Arutasime läbi järgmiste päevade ajakava ja korralduslikud küsimused. Samal ajal kostitasin kohalolijaid oma aia hernestega. Uku suur toiduhuvi hakkas koheselt välja paistma ja peagi olime olukorras, kus herneste asemel oli kolm suurt pitsat. Kuna need maitsesid liiga hästi, siis loomulikult suutsin ma üle süüa. Pärast söögiorgiat jagunesime kahte gruppi, et arutada keeleõpet ja projekti sissejuhatust/kokkuvõtet. Mina olin viimases grupis. Kuna liitusin Eesti tiimiga asendusliikmena, siis polnud mulle paari päevaga ikka kohale jõudnud, et ma ka reaalselt teen seal kaasa. Igatahes jagasime Kadri, Uku ja Neidiga erinevaid seltskonna ja tutvumismänge ning tegime plaani, kuidas homne päev edukalt ära korraldada. Osalejaid muudkui saabus ja vaheldava eduvaga käisime uksi avamas, et nad saaksid oma pagasi ära panna. Kella kuue paiku pidasime korterikoosoleku, et üksteisega paremini tuttavaks saada. Igas korteris oli kokku 10 inimest, aga millegi pärast oli meie vestlusringis vaid 8 inimest. Karmen läks koju, aga üks väliseestlane oli maja peale kadunud. Millegi pärast tõmbas 3. korrus inimesi nagu magnetiga. Oma osa mängisid ka latinode sõprussuhted. Õnneks jõudis Cristofer peale mõningasi otsinguhüüdeid siiski õigesse korterisse. Peagi asusime esimesele ühisele õhtusöögile. Meid võõrustati pannkoogirestoranis Kompressor. Pärast pitsasid oli selline eine tõsiselt liiast. Ma üldiselt austan toitu ja söön alati mulle määratud portsjoni ära, aga seekord oli see kõik liiast. Kuidagi juhtus nii, et sattusin hispaania keelt kõnelejatega ühte lauda. See oli esimene võimalus tutvuda osalejate eesti keele oskusega. Kahjuks teadsid nad vaid üksikuid sõnu, aga oli väga südantsoojendav neid sõnu praktikas kuulata. Mul oli kaasas märkmik ja nad isegi kirjutasid eesti keeles neid sõnu. Tutvustasin toidulaual nähtavaid esemeid ja toite eesti keelsete terminitega. Läbi vanalinna tagasi koju jalutades said osalejad juba põgusa ülevaate vanalinnast. Õhtul toimus esimene tutvumisõhtu eesti keelse sõnamänguga, kus pidi omadussõnaga ruumis viibijat iseloomustama. Kuna restoranis ei olnud võimalik kõigiga kohtuda, siis see andis väga hea ülevaate osalejate keeleoskusest. Ma olin äärmiselt üllatunud kui Katariina tõlkis kaartidel olevaid sõnu ilma raskusteta. Need, kes suutsid reisiväsimusle vaatamata hiliste õhtutundidele ärkvel olla, võisid näha Javieri ja Cristoferi metsikut latino-tantsu. 14. august Kuna meie majutus oli korterites ja nö peredes, siis sellega kaasnes ka ühine hommikusöök. Igaüks valmistas enale meelepäraseid roogi. Valikut oli palju, ka eestlastele omast putru, aga millegipärast ei keetnud mitte keegi omale putru. Pärast hommikusööki suundusime Kristiine Noortekeskusesse, kus toimus meie tutvumisüritus. Kordasime ringis üksteise nimesid koos omadussõnadega. Mina olin ringis viimane, seega mina sain selle au oma mälu täiel määral rakendada. Ütleme nii, et 95% täpsusega said kõik nimed nimetatud. Lisaks nimedele rääkisime ka projekti päevakava põgusalt läbi ning panime kirja oma ootused, lootused jne. Jagasime ka välja blogi kirjutamise kuupäevad. Blogi saab lugeda siit. Nimelt pidi iga päeva kohta kokkuvõtte tegema 2 väliseestlast ja neile oli abiks üks kohalik osaleja. Kui tutvumisüritus oli lõppenud, seadsime sammud lõunasöögikohta Kohalik Kohvik. Tegemist on väga hipster kohaga. Nõud on pärit taaskasutusest ja seetõttu erineva kuju ja värviga. Eriti tähelepanuväärseks teeb koha see, et seal töötas teenindajana üks noor noormees :) Pärast täis kõhtu asusime kohe kaloreid põletama. Suundusime Nõmme seiklusparki. Kuna see asub Karmenile tuttavas rajoonis, siis juhendas ta meid Mustamäelt otse spordikompleksini. Kuna me liikusime vajalikesse kohtadesse korterite kaupa, siis ei jõudnud me enamjaolt üheaegselt kohale. Ega ühistranspordile mõjukski koormavalt kui me kogu grupiga peale lendaks. Meie korter oli juba varakult platsis, nautisime päikesepaistet ja telesaadete salvestusi. Lapsepõlves sai mitmelgi korral Nõmme Seiklusrajal klassivendade sünnipäeval käia. Seetõttu oli rada mulle üsnagi tuttav, kuigi kümne aastaga on ka uusi takistusi tekkinud :D Tagasi kodus korraldasime esimese saunaõhtu ja iga korteri ülesanne oli eesti toitude jaoks menüü koostamine. Meie kui päriseestlased tohtisime neid vaid nõustada. Kogu valikuvabadus kuulus aga neile. Kuna Cristoferil oli olemas eesti kokaraamat, valisid nad sealt välja kamavahu retsepti. Osadel inimestel jätkus pärast seiklusrohket päeva veel jõudu ka linna ööeluga tutvumiseks. 15. august Lisaks sellele, et tassisin kodust herneid, võtsin kaasa ka suvikõrvitsa. Suvi lihtsalt kulges nii, et ma ei saanud väga palju aega kodus veeta, aga soov oma aia saadusi süüa oli suur. Tegin sel hommikul suvikõrvitsa-muna hõrgutise. Andrew oli minuga ühel lainel ja soosis igati mu hommikust vaaritamist. Nagu tavaks oli saanud, pühendasime aega hommikusele mitte-formaalsele eesti keele õppele. Hommikul ootas meid Suvi ema korraldatud tuur Tallinna vanalinnas. Saime endale kuularid ja kõndisime mööda vanalinna nagu õiged turistid kunagi. Vanalinnas ruttasime kohe edasi Mustamäele. Me külastasime innovatsioonikeskust Mektory. Kõige põnevam oli sealne ventilatsioonituba. Rääkiv mannekeen ja diskotuled muutis ruumi äärmiselt huvitavaks. Ekskursioon lõppes Tallinna Tehnikaülikooli tutvustusega. Olen viimase aasta jooksul juba mitmeid kordi Mektorys käinud ja mulle ei pakkunud see enam pinget, aga rahvuskaaslastega grupikalli teha oli südantsoojendav. Pärastlõunal suundusime Garage 48 kontorisse. Seda kohta polnud üldse kerge üles leida, aga peale mitmeid majatiire, me kohale siiski jõudsime. Saime jalga sussid ja tegime tutvust mööda kontorit ringi liikuva koeraga. Kontoris oli väga mõnus töökeskkond, sest kes ei sooviks konverentsil kiikudes osaleda. Kuna naasime Telliskivi Loomelinnakust ja teele jäi vast-valminud Balti Jaama Turg, siis soovitasime projekti liikmetel seda külastada. Nad olid vaimustuses sealsetest värsketest saadustest, mida lettidel müüdi. Kui kõik olid korterisse tagasi jõudnud hakkasime Eesti toidu õhtu roogasid valmistama. Meie korter valmistas kotlette, kurgi-tomati kooresalati ja kamavahu. Lisaks Eesti toitudele, täitus ülemises korteris üks laud snäkkidega üle kogu maailma. See oli täielik söögiorgia ja magusa üledoos. Õhtu lõppes seal, kus see hommikul algas – vanalinnas. 16. august
Hommik kulges nagu tavaliselt – hommikusöök ja keeleõpe. Ainult et seekord oli sebimist rohkem, sest oma kohvrid tuli pakkida ning alumisse korterisse jätta. Ise läksime parlamendihoonega tutvuma. Meile tehti ringkäik tavapärastes ruumides ja hiljem oli küsimustevoor. Toompealt suundusime all-linna ja ronisime Oleviste kiriku tippu. Sealt avanes imeline vaade hallile Tallinnale. Annelii võitles oma kõrgusekartusega, aga vaatamata kõigele oli tal piisavalt julgust siiski kirikutornist alla vaadata. Lõunatasime uues söögikohas Põhja-Tallinna piirimail. Pärastlõunal suundusime kogu seltskonnaga Lahemaa rahvuspargi suunas. Pärast umbes tunniajast sõitu peatusime metsaveerel, et alustada matka rabasse. Kõigepealt korjasime aga mustikaid, kõigi ürgne korilane andis endast märku. Mööda laudteed kulges meie tee ümbritsetud mülgastest. Vaatetornis tegime grupifotosid ja nautisime lihtsalt kaunist vaadet. Muidugi eksisime me rabas tagasiteel ära. Mitte küll nii drastiliselt, et oleksime päästeteenistuse abi vaja, aga me kõndisime mööda tuldud teed tagasi ning buss pidi tagasi sõitma. Õhtuks jõudsime Laane pansionisse ja õhtustasime seal. Meile pakuti väga kodust toitu ja lahked võõrustajad võitsid paljude südamed. Jõudsime ka mere ääres ära käia, aga vesi oli äärmiselt külm. Õhtut aitas meeldivamaks muuta õige puuküttega saun. Kahjuks tünnisaun ei toiminud, aga tore oli siiski. Veelgi enam, oli Suvi sünnipäev. Kuigi talle ei meeldi oma sünnipäeva tähistada, olen veendunud, et see sünnipäev jääb talle meelde.
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMy connection with Erasmus+ projects. Youth exchanges and training courses. Archives
January 2020
Categories
All
|