Kuna jäin esimesel ööl oma tuppa üksi, siis ei olnud mul võimalik kellegi käest ka ühikas süsteemi kohta küsida. Mõnes mõttes ma nautisin üksindust, sest haige olles on äärmiselt ebameeldiv kellegi nina all tatistada. Seega, sain rahuliku südamega oma nohu ravida. Aga samas oli ikkagi äärmiselt kõle. Kodust kaasa võetud voodipesu muutis olemise siiski õdusamaks. Ausalt öeldes ma ei ole kunagi oma kohvrit nii kiiresti lahti pakkunud kui ma seda tegin nüüd. Veidi üle poole tunni ja mul oli kõik vajalikesse kappidesse ja riiulitesse paigutatud. Järgmisel päeval sain ennast ühikasse sisse kirjutatud ning sain ka uksekaardi ning ei pea enam kella laskma. Internetti siiski hommikul kohe ei saanud. Elasin oma koopaelu edasi. Õnneks ma olin eelneval päeval enam-vähem valmis vaadanud koha, kuhu pidin minema. Ja no ega mul palju valikuid siit ühikast eemaldumiseks ei olnud, ikka buss nr 18. Oma talupoja mõistusega jõudsin täitsa õigele tänavale välja, natuke raskusi konkreetse maja leidmisega oli, aga eksirännakute käigus tervitas mind hoopis eesti lipp kenasti leedu oma kõrval lehvimas. Ma tol korral ei jõudnud uurida, millega täpsemalt tegemist on, aga hiljem uurides sain teada, et seal asub Mykola Romeris Ülikool, veidi nagu sõjakooli kallakuga. Kui ma selle info põhjal algul arvasin, et meie sini-must-valget trikoloor lehvib seal eesti õppejõudude pärast, siis sain viis aastat Kaunases elanud marokolaselt teada, et tegemist on ilmselt endise Eesti konsulaadiga ja seetõttu ka lipp vardas lehvib. Ülikoolis paar tutvustavat loengut kuulatud asusin toidupoe otsinguile. Taaskord ilma internetita, sest wifiga ühendamiseks oleks mul vaja olnud kasutajat, mida mul polnud, sest ülikooli ma ennast registreerinud ei olnud. Aga kogemus ütleb, et mõne poekese leiab ikka mõne suurema tee äärest. Tegingi paar põiget taas peatänavale, jalutasin veidi ja leidsingi poe. Sellist Eestis ei ole ja pigem on ta ekpress tüüpi. Aga kõik vajalik on olemas, enamgi veel. Poe vajadus tulenes asjaolust, et olin kogu oma Eestist kaasa tassitud toidu hommikul nahka pistnud. Lisaks oli mul toas kriis toidunõudest. See on nüüd ilmselt väga blondiinilik hetk, aga ma tõepoolest ei oodanud, et ühikas ei ole ühtegi söögiriista. Olen hostelitega harjunud ja seal on kõik eluks vajalik olemas. Õnneks sain poest piisavalt tavaari, et järgnevad päevad hakkama saada. Ja Leedule kohaselt maksis hiiglaslik koti täis kaupa üsna tühise summa. Saanud oma ravimiseks ka vajalikud koostisosad ja atribuudid jäin oma shopinguga üsna rahule. Ülikooli poolt sain logodega kandekoti ja T-särgi, lisaks said kõik tudengid leedu numbriga sim kaardi, millele oli lisatud gigabaitide viisi internetti ning sadades sõnumeid ja kõneminuteid. Õhtu veetsin jällegi oma tühjas ühikatoas. Veider on see, et isegi meie boksi naabreid ei ole. Elan täielikus isolatsioonis ja saan ainuisikuliselt kasutada vannituba. Järgmisel päeval osalesin veel infoloengutes. Sain teda, et ka minu vastuvõttev ülikool kasutab moodle süsteemi. Õhtu poole pidi toimuma mälumäng, aga kuna selleni oli omajagu tunde aga ja ma vajasin veel nõusid ja süüa, siis seadsin sammud Akropolise keskuse poole. See on hea suur kaubamaja ning üsna linna südames. Omamoodi on see tegelikult lõks, sest erinevad poed oma sooduskampaaniatega ajavad mu hulluks. Ma küll püüdsin neisse üldse mitte siseneda või siis sisendada endale, et ma tõepoolest ei vaja midagi, ma ei pea maailma tarbimishullust suurendama. Aga sellegipoolest tegin väikse sisseostu, aga see oli siiski pigem vajaduspõhine. Õhtu jätkus meeleoluka viktoriiniga. Kuidagi suutsin enda ümber komplekteerida võistkonna, kes viis meid võidule. Küsimusi oli igast vallast, seega kõigil olid võrdsed võimalused. Igatahes olid meil taibud koos ja tõime võidu koju. Auhinnaks saime Leedu kirjadega kandekoti. Kollektsioon täienes, ütleksin ma selle peale. Neljapäeval toimus linna peal orienteerumise mäng, aga kuna tahtsin pigem terveks saada kui mööda linna ringi tormata, siis jäin ühikasse. Niigi pidin käima oma õppe osakonnast läbi, et ennast tutvustada ja teistega tutvuda. Seal võttis mind vastu üks tore naine. Kogu sellest kohtumisest jäi mulle mulje, et saan vajadusel väga personaalset lähenemist. Kuna kunsti osakond asub vanalinnas, siis sain viimaks ka sellele pilgu peale visatud. Hooaja välise perioodi tõttu oli linn üsna vaikne. Majad on üsna madalad ja nunnud. Välisfassaadidega saab veel vaeva näha, aga kõik ei peagi ju alati olema peensusteni üles vuntsitud. Tasapisi sattusin ma ahastusse selles osas, et ma ei ole ühestki toidupoest leidnud Kalevi šokolaadi. Olen väisanud erinevaid kette ja tulemusteta. Ma ei võtnud Eestist teadlikult šokolaadi kaasa, sest olin kindel, et saan seda siit. Õnneks Evelina lubas asja korda ajada, tema nägevat Eesti šokolaade pidevalt müügil. Aga ma ise ei ole Rimit veel avastamas käinud, usun, et sealt võiksin seda leida küll. Tagasiteel sain jutule ühe itaallasega, huvitava jutuajamise käigus selgus üks kultuuriline erinevus. Ühikasse kohta taodeldes sai valida oma ruumi eelistused. Mina seadsin esimeseks valikuks ühese toa. Aga tema jaoks oli see viimane valik. Tundus küll naeruväärne, aga kuna olin juba neljandat päeva toas üksi, siis tegelikult hakkasin seda mõistma. See on ikka üsna mannetu elu. Õhtul jälgisin veel Eestis Laulu 1. poolfinaali, sest mida sa ikka teed. Sealjuures tegelesin oma perereisi organiseerimisega. Mul on rõõm teatada, et mu vanemad tulevad Kaunasesse ja sealt edasi liigume koos Iisraeli. Igatahes nii kui jõudsin hakata üksindusest tüdinema, saabus sellele lõpp. Öösel kell kaks saabus mulle toakaaslane Kasahstanist. Temale tuli valvelaua tädi kohe tuba kätte näitama (ei olnud sama töötaja kui minu saabumise ajal). Tädi oli väga konkreetne näidates ära kogu konkreetsele tudengile kuuluva vara ulatuse. Ma usun, et selline sõbralik käitumine sai talle osaks vaid tänu sellele, et ta leidis naisega ühise keele, seda sõna otseses mõttes. Minu õnneks või kurvastuseks ei ole uuel toanaabris soojad suhted inglise keelega. See tähendab, et pean oma vene keelt nii mis jaksab purssima. Reede päeval saabus ka teine toakaaslane, tema on tõepoolest leedukas. Enne meie saabumist sai ta üksi kolmeses toas elada lausa kolm kuud. Igatahes on meie toa seltskond nüüd koos.
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories |