 Leedukate nägemus Eesti geograafilisest asendist. Ilmselt toimuks piiriületus piirilinna Valga-Valkas kaudu □ Te ei usu baltikumi ühendavasse võimesse kuniks reaalselt kolite Lätti (olles nüüdseks ka Lätis elanud, siis tegelikult on Leedu ja Eesti vahel side tugevam kui meie suhted lõunanaabritega) või Leetu. Reaalselt iga leeduka reaktsioon kuuldes, et olen Eestist on joovastav. Me, eestlased, olevat nende vennasrahvus. Vahel nimetatakse Eestit hoopiski Leedu õeks, samas kaasneb sellega ka tögamine. Leedukatel on nalju eestlaste kohta, kuid mitte lätlaste 😑 Lisaks sellele on neil tõepoolest arusaam, et Eesti on geograafiliselt nende naaber. Jah, selline piinlik hetk juhtus mu itaalia keele kursakaaslasega kui õppejõud palus tal Leedu naaberriike nimetada. Vahel mulle tundub küll, et Läti on leedukate jaoks tühi koht (va. alla 20. aastased noored, sest nende jaoks on Läti võimalus ilma karmide piiranguteta alkoholi tarbida). Leedukad vaatavad Eestile alt üles, mõnes mõttes muutub see üsna väsitavaks, sest pärast toredat äratundmisrõõmu ja vennastumist saabub kerge kadedusenoot nende käitumisse. Nagu mina oleksin kuidagi süüdi, et Eesti pärast Nõukogude Liidu lagunemist kiiremini majandusliku edu saavutas...  Oma õpingutsükli käigus olen ennast tugevasti Leedu folkloori ja traditsioonide osas harinud. Nimelt võtsin osa Leedu folkloori, traditsioonide ja mütoloogia loengusarjast. Eesti ja Leedu rahvakalendreid võrreldes selgub, et ega väga suurt erinevust nende vahel ei olegi. Ilmselt on paljud eestlased juba unustanud Eesti rahvakalendri tähtpäevad, aga väga värskendav oli neid tähtpäevi leedu/inglise keeles õppida ja tõlkides avastada, et tegelikult on tegemist ju täitsa oma tähtpäevaga. Suurte paganatena on leedukatel varuks aga palju rohkem rituaale ning tavasid kui võiks arvata. Samas, kes teab, ka eesti folkloor on täis müütilisi uskumusi, aga pean tunnistama, et olen oma juurtest üsna võõrdunud. Lapsepõlvest mäletan, et maakodus elanud tädi järgis vanu tavasid, aga kuna olin alles pisike põnn, siis keegi mulle neid asju ei seletanud. Tegelikult olen üsna kurb, sest kogu see kursus tekitas minus kihki rohkem oma kodumaa tavasid järgida. Ega vanad eestlased ilma asjata kõiki neid tavasid ei järginud. Lisaks folkloori kursusele võtsin osa ka paarist privaatsest kultuuriüritusest, mis kevadel toimusid, et kohalike tavadega paremini suhestuda. Veebruaris tähistatavad vastlad olid huvitav kogemus. Kahjuks ei olnud vastlakuklitest üritusel haisugi. See-eest toideti meid pannkookidega ja toimus maskeraad. Esitlusel olid ka traditsioonilised laulud. Mulle tundus see pigem nagu pannkoogihommik pärast mardipäeva.  Leedukate ülestõusmispühad on ka kõrgem pilotaaž. Värvilised dekoratsioonid, mida laatadel müüakse on üks asi, aga munade dekoreerimine on veel üsna arhailine. Kui me ka Eestis mune looduslikult värvime, siis see ei olegi miskit väga ekstravagantset, aga vahaga munadele väega mustreid luua oli väga huvitav kogemus. Vaha soojendasime kalmuküünlal ja pintsliks oli pliiatsi tagumisse otsa kinnitatud nööpnõel, mis on minu hinnangul leidlikkuse musternäidis. Panen siia videoõpetuse, kuidas ise Leedu stiilis pühademune luua. Leedukad on suured kartulisõbrad. Roogasid kartulitest on igas formatsioonis, niisamuti hõrgutisi, mis seotud lihaga. Kui kartulipannkooke olen ka ise juba enne Leetu minemist kokanud, siis tsepeliinid mu suured lemmikud ei ole. Kuigi komponendid peaksid täitsa eesti maitsemeelele olema, siis kahjuks mulle need ei maitse. Suvel 2020 proovisin viimaks ka külma peedisupi ära. Well, šaltibarščiai on kuumal suvepäeval karge vahepala, aga suurt taldrikutäit sisse lurpida on mulle veidi liig. Üldises mõttes jäin Leedu toitu süües ellu, aga oma igapäevamenüüsse ma kahjuks selliseid roogasid ei lisaks.  Leedukad võtsid ristiusu vastu häbematult hilja ja säilitasid oma paganlikud tavad. Kuradid on lausa nii juurdunud, et neist on Kaunases eraldi muuseum loodud. Võib näha korruste kaupa Leedu ekspositsioone, aga üks korrus on pühendatud ka maailma skulptuuridele ja tarbeesemetele. Leedu on tuntud ka oma arhailisema keele poolest. Kuigi leedu keelt õppides ei saa palju paralleele muude keeltega tõmmata, siis ei ole keele õppimine ka midagi ületamatut. Grammatika on more or less eestipärane, aga käändeid on tunduvalt vähem. Mõned sarnasused meie keeles: turgus - turg, siena - sein. Ja uskuge või mitte aga "mets" pärineb leedu keelsest sõnast medis, mis tähistab puud.  Linnas ringi liigeldes tuleb olla ettevaatlikum. Kuigi sama reegel kehtib ka Eestis, siis on tõenäosus Lätis ja Leedus pöördel oleva auto ette jääda suurem. Ma ei tea, millest see tuleneb, kas autod teevadki seal rohkem parempöördeid. Aga iga kord kui jalakäia foor läheb roheliseks, tasub kiigata ka vasakule, et keegi sealtpoolt pööret tegemas ei ole. Lisaks on Leedus teatud fooridel rohelised nooled. Roheline nooleke lubab paremale pöörata ka siis kui põhifoor on punane, ise peab vaid veenduma manöövri ohutuses. Kui aga linnast välja liikuda, võib mitmel pool näha linnamägesid (hill forts). Kuigi nende praegune otstarve on minetatud, siis turismiobjektina on nad täitsa omal kohal. Kõrgelt künka otsast avaneb kena vaade ümbruskonnale, tihtipeale lookleb kuskil läheduses ka mõni jõgi. Tore on linnakärast eemale saada ka Leedu vabaõhu muuseumit külastades. Muuseum asub Vilniuse ja Kaunase vahel väga kaunis looduskaunis kohas. Olles külastanud kõiki baltimaade vabaõhumuuseume, on see mu lemmik. Leedul on käes suured maa-alad, nii võib territooriumil jalutades tunda end kui päris küla vahel jalutades. Olles ümbritsetud kruusateedest, avaratest põldudest või metsadest. Leedu peab väga lugu kurgedest (gandras). Uskumuse järgi, nähes esimest korda uuel aastal kurge lendamas on see hea enne, et edaspidi aasta jooksul läheb kõik hästi: töö sujub, reisid palju, sooritad eksamid ning abiellud. Aga just seal muuseumis nägin aasta esimets toonekurge põllule lendamas. Kuigi abieluranda ma ei seilanud, siis oli mul igati edukas aasta, eriti reisimise poole pealt. Ma ju ütlesin, et vanarahva tarkus on väärtuslik 😉 
0 Comments
 Mind on õnnistatud heade sõpradega, kes viitsivad mulle ka teise riiki külla sõita. Leedu pole küll teab küll kui kaugel, aga omajagu tööd siia tulemisega tuleb siiski näha. Pealegi ei kuulu Kaunas vast eestlaste meelispaikade hulka, on olemas ju Leedu rannikuala 😉 Kuna Karolina jõudis õhtupoolikul, siis pärast kerget munchi läksime välja. Mis peamine, Karolina tõi mulle käsitöö vastlakukleid. Vastlad ei anna ikka õiget tunnetust välja pannkooke süües nagu leeduakd seda teevad. Väike grupp Erasmuslasi olid rePUBlic'us. Tegemist on vinge baariga (vähemalt Laisves aleja oma), kui kunagi Kaunasesse satud cheki järele, neil on suur õllevalik ja hubane õhkkond. Kahjuks kipub jah nii olema, et välistudengid ja erasmuslased valivad mingid kindlad hängimiskohad linnas välja. See oli ka üks lõksudest, millesse ma ei tahtnud oma vahetussemestri keskel langeda. Aga aeg-ajalt tuleb ette, et just neist mainsteam kohtades aega veedetakse.   Järgmisel päeval tegime linnatiiru, tutvusime põhiliste vaatamisväärsustega ja maitsesime traditsioonilisi roogasid Bernelių užeiga's - koht on oma autentse Leedu touch'i tõttu turistide seas väga populaarne. Millegi pärast me ei olnud seda tüüpi turistid, keda töötajad oleksid soovinud teenindada, ootasime oma arvet pea pool tundi ma eeldan, ja uskuge, me proovisime igat moodi nende tähelepanu äratada 😆  Karolina sai sel päeval isegi osa minu ühest loengust, tegelikult oli see pigem õppekäik. Õppejõud oli pehmelt öeldes üllatunud, et ma kellegagi koos loengusse tulin. Leedus peaks asjast ikka enne teada andma 😅 EKAs asjad küll nii ei käi. Tutvusime rektoraadi hoonega kui ühe eeskujulikult restaureeritud ehitisega. Sealt otse edasi liikusime "näituse avamisele", aga üritus oli üsna ebaõnnestunud puuduliku audio süsteemi tõttu. Pärast kerget segadust jõudsime ka lõpuks mentorite ja mentee'de filmiõhtule. Filmivalikuks kujunes Johnny English'i esimene osa. Enda üllatuseks ei olnudki ma filmi näinud. Niiet tegemist oli hästi sisustatud ajaga. Edasi liikusime La Fin'i. Uhh, see postitus tundub olevat sisuturundus, aga ausalt, see ei ole nii. Keegi ei maksa mulle, et ma nende lokaale kiidaksin. Õhtu sai uue hoo sisse kui tutvusime ühe mentoriga, kes oli semestri Türgis viibinud. Kurtsime talle oma shisha muret ning ühel hetkel saimegi kamba kokku ning liikusime vesipiipu tegema. Neljapäeva õhtul oli tegemist üsna keeruka ülesandega, väisasime mitmeid baare, aga kõik olid täis. Lõpuks leidsime ühe vaikse kohviku (Not Just Cafe), mis pakkus ka vesipiibu võimalust. Mees pidas kohvikut meie seltskonna tõttu isegi kauem avatuna - leedukate lahkus. Huvitava faktina kohtasin sel õhtul rumeenlast, kelle sõber veedab vahetussemestrit EKA-s, milline pisikene maailm. Näitasin Karolinale ka kohustuslikku 10. korruse vaateplatvormi oma ühikas, see on parim jutuajamispunkt üldse. Järgmisel päeval nägin ma suurt vaeva, et hommikuste loengute ajal üleval püsida. Neljapäeval ei ole mõistlik kaua üleval olla, sest reedel algavad mu loengud kella üheksast. Saime küll kohvikus kokku, aga isegi kohvi ei oleks mind päästnud. Kuni ma lõunauinakut tegin väisas Karo jõusaali, treeneri range soovitus reisi ajaks. Kuna tal olid võistlused tulemas, siis oli füüsiline trenn vajalik. Tegime ka Nemunase saarel pisikese tiiru, seal oli parasjagu kevadlaat toimumas. Märtsi algus tundub veidi vara võitu, aga nii need asjad siin käivad. Õhtul vaaritasime ühika köögis. Riis hautatud köögiviljadega. Tegelikult me tasapisis sättisime end juba välja minema. Karolina projektituttav elab ja õpib Kaunases. Ta kutsus meid hästi vingesse kohta. See on tegelikult teater, aga igal teatril on teatavasti ka teatribaar, aga kui etendusi ei ole, saab seda kasutada tavalise öölokaalina. Kokteilid seal nägid vapustavad välja, tõeline kunst, enamgi veel, baar asus sõna otseses mõttes kasvuhoones. Seega, Kauno miesto kamerinis teatras, tungivalt soovitatav paik külastamiseks. Õhtu lõpetasime klubis Bardakas, väga rahvastatud ja leedukaid täis koht. Tuleb ikka rohkem aega kohalikega veeta, saab õige riigi tunnetuse kätte. Laupäev kujunes kuidagi eriti laisaks. Osaliselt eelmise päeva peo tõttu, osaliselt vihmase ilma tõttu. Läksime Knygų ministerija'sse kohvitama. Veetsime seal ikka omajagu aega, kuid siis otsustasime ümbruskonda avastama minna. Kaardi pealt avastasime huvitava pargi meie asukoha läheduses, mu sõber ütles, et sealt võib leida vanu lõbustuspargi atraktsioone. Tundub veider, sest, kes ikka neid alles hoiab. Tundub et Kaunase linnavalitsus hoiab. See oli imedemaa seal, parim paik fotoshoodi tegemiseks. Pilvine ilm läks täitsa meelest ja lustida saime kõvasti. *Kurbusega pean aga tunnistama, et postituse ilmumise ajaks on lõbustuspark likvideeritud, oma silmaga nägin kuidas mai kuus buldooser seal tegutses* Pärast kogu seiklust läks meil kõht tühjaks ja suundusime Hessi sööma, väga eksklusiivne seekord 🤣 Vihmasesse päeva tõi rõõmu usbekk, kes meile naistepäevaks lilli kinkis, kuigi õigest päevast oli möödas juba päev. Olime päeval Punto Jazzist mööda jalutanud ning nende reklaam tulevastest kontserdistest köitis meid. Otsustasime, et lähme kuulame siis veidi Leedu rocki. Seega laupäeva õhtu veetsime hubases jazzi meeleolus. Seal oli suhteliselt palju istekohti, aga kõik kohad olid reserveeritud, niisiis seisime ja ootasime kontserdi algust, aga kohe kui kell kukkus tuli üks mees meie juurde ja pakkus meile istekohti. Jah, just, ta tuli otse meie juurde kuigi inimesi meie ümber oli palju, lisaks kõigele suutis ta inglise keelele väga kiirelt ümber lülituda. Bänd oli hea ning nagu uutele fännidele kohane, tegime nendega koos ka pilti. Terve õhtu lõbustas meid bänd Baltasis Kiras (tõlkes valge kajakas). Pühapäeval otsustasin koos Karolinaga jõusaalis ühineda. Esimene kord jõuksis peaks olema tasuta, aga vaatamata Karolina teisele külastuskäigule saime ikka tasuta sissepääsu. Ma tegelikult läksin jõusaali kaasa vaid sauna pärast. Kuid kurb tõdemus on see, et saun on pühapäeval suletud. Vähemalt sain hulgaliselt kaloreid maha rassitud oma rattasõiduga ning Karo professionaalset treeningkava jälgida. Kokkuvõtlikult tunnen ennast jõusaalis ikka küllaltki amatöörina. Õhtuks oli vaja igaljuhul aga trimmi saada, sest ees ootas erootiline show 😆  Kui söödavad suveniirid kodustele ostetud naasime ühikasse, et õhtuks ennast valmis seada. Algselt oli plaan tudengi kombel ühistranspordiga kohale sõuda, aga Karolina valge kleit pani meid ümber mõtlema. Seega, taksosõit it was. Olin selles linnaosas vaid korra viibinud, kui ESN-i korraldusel kindlust külastasime. Konkreetsed kohta oli üsna lihtne leida, sest hordides naisi sisenes vaid ühest uksest majja. Keskkond seal oli väga glamuurne, ideaalne sellise ürituse jaoks. Ilmselt toimubki neid seal palju. Kellel huvi, siis ürituse korraldas Renginių Oazė, ehk korraldavad midagi taolist veel. Üritus ise oli äärmiselt meelelahutuslik, mul polnud ammu enam nii lõbus olnud. Parima soorituse tegid Valgevene ja Läti trupp 😍 Purjus leedulannade, kes lavale kippusid tõttu hakkas laval olnud esinejatest isegi kahju. Aga noh, eks igaüks valib ise oma elatusvahendi. Õhtu jätkus taaskord vesipiibu lainel, seekord natuke väiksema seltskonnaga. Et oma põhjamaist olemust tasakaalustada saime endaga kaasa usbeki ja türklase. Et õhtut veel rohkem araabia lainele viia, siis haarasime kaasa linna parima kebabi (Todžė) ja suundusime Karolina üüritud tuppa mu ühikas. See oli lõbus õhtu, mängisime kaarte, naersime, tantsisime ja laulsime. Me võisime seda kõike endale lubada, sest esmaspäeval oli Leedus riiklik püha ning ülikooli kiirustama ei pidanud.  Taasiseseisvuspäeval võtsime taaskord vabalt. Külastasime kohvikut as usual. Sedapuhku Stop & Go. Patustasime ka pisikese koogitükiga, ikkagi pidupäev. Ilm oli väääga heitlik, tüüpiline Eestikas 4 aastaaega 15 minuti jooksul. Paraadi me magasime sõna otseses mõttes maha, aga see-eest nägime vormis noori mööda tänavaid marssimas. Linnas toimus tasuta kontsert, millest me kohe kuidagi mööda minna ei suutnud. Järjekordne leedu rock muusika bänd, sedapuhku täitsa inglise pärase nimega Colours of Bubbles. Ja kuna me ikka 30-minutilise tasuta muusika keskel fännideks saime, siis otse loomulikult tegime muusikutega ka pilti. Sel päeval olid munitsipaalmuuseumid tasuta, ka Kaunase ühistransport oli prii. Väisasime Vytautas Suure Sõjamuuseumit, minu jaoks oli see juba teine kord. Olen endiselt arvamusel, et tegemist on isa-poja muuseumiga. Sest keda teist need relvad ikka nii väga huvitavad. Muuseumist saime ka Leedu lipu oma põskedele. Väga patriootlik! Lisaks sellele kandsin oma Eesti-Leedu lippu terve päev kaasas. Ma ei tea miks, aga Karolina oli Eestist kaasa võtnud oma roosa spray juuksevärvi. Nii me muutsimegi ühikatoast juuksurisalongi, kogu elu muutus roosaks pärast neid roosasid triipe. Mul oli veel järgmine nädal kapuuts ja rätik roosad. Pimeduse saabudes toimus Kaunase kindluse juures mingi üritus. Ega täpselt ei teadnudki, mis seal toimuma saab, aga kohale me läksime. Kohtasime veel Karolina projekti-leedukaid. Väga külm oli ja kuigi seisime järjekorras, siis suppi ega teed meile ei jätkunud. Saime sooja vaid lõkkest, aga sellega kaasnesid suitsuhood, mis tahtsid silmanägemise röövida. Karo viimane õhtu Kaunases möödus mõtestatud melanhoolse türgi muusika taustal. Siinkohal väike assortii meie tegemistest: Eurovisioon on selle postituse pealkiri mitmel põhjusel. Esiteks veetsin nädala Tel Avivis, kus teatavasti toimub järgmine Eurovisiooni lauluvõistlus. Teiseks, mu elu on väga rahvusvaheline ja kohati meenutab see üht värvikirevat võistlust. Kolmandaks, kõik Eurovisiooni 41 võistluslaulu on selleks aastaks teada ning postituse lõpus jagan enda lemmikut.  Nagu eelnevalt mainisin, tegin õpingutes väikese pausi ja suundusin hoopis Iisraeli. Ja ega ma õpinguid tegelikult täielikult pausi peale ei pannudki, võtsin õppimist sinnagi kaasa, lihtsalt füüsiliselt loengutes käia ei saanud. Veetsin puhkuse koos vanematega, nad tulid Kaunasesse ja siit koos asusime teele. Meie baasiks oli Tel Aviv, aga väisasime ka Jerusalemma. Ilm oli üsna heitlik, nädala alguses saime nautida isegi 27-kraadist päikesepaistet. Nädala teine pool oli aga vihmasem ja jahedam. Kuigi peab tunnistama, et kuigi vihma sadas korralikult, siis peale igat sadu oli päike garanteeritud. Leetu tagasi tulles oli vahe ikkagi märgatav, sest siinse vihmase ilmaga päikest üldiselt ei näe. Või siis hommik, see kõige magusam uneaeg on päikseline, aga ülejäänud päev on halli looriga kaetud. Igatahes oli tore Eesti Vabariigi Aastapäeval rannas peesitada ja tuvisid rannaliival pildistada. Iisrael on üsnagi vastaoluline riik. Sealt võib leida tavapärast lõunamaadele iseloomulikku kaubandust. Ninn-nänn on üsna odav. Seevastu toidukaubad ja üldine elamine üsna kallis. Tel Avivi tänavapildis näeb pea iga nurga peal karnevali poode ja vikerkaarevärvilisi lippe. Seega üsna liberaalne ühiskond, samas võib tänavatel kohata yarmulkedes inimesi või koguni täies riietuses rabi.  Itaallase ja ukrainlasega Leedu iseseisvuspäeva tähistamas Kuigi olen Erasmusega palju reisinud ja erinevate rahvuste esindajaid kohanud, siis Leedu ülikool pakub ikka uut mõõdet. Siinsete välistudengite hulk on väga suur ja enamus neist on väljaspoolt Euroopat. Väga palju kohtab näiteks asiaate ja suur hulk üliõpilasi on pärit Venemaa tagustest riikidest. Lisaks on siin hiiglaslik Türgi õpilaste seltskond. Seega, suured võimalused endale igast maailma osast sõprade leidmiseks. Mulle veidikene tundub, et balanss mu sõprade soo osas on veidi paigast ära. 80% mu sõpradest/tuttavatest on meessoost, see on üsna karm kui nüüd aus olla. Üks hea sõbranna kulub igatahes marjaks ära. Õnneks mul on Karolina, kes mind külastas, tema külaskäigust aga eraldi postituses 😉 Minu lemmik sel aastal on Malta. Kuigi laul meenutab juba mõnd tuntud pala. Top kümnes lõpetavad kindlasti ka Aserbaidžaan, Holland, Sloveenia ja Itaalia. Mulle isiklikult meeldivad veel Šveits, Albaania ja Leedu. Leedu kiituseks võin öelda, et live esitus on ka väga hea, olen oma kõrvaga üle kuulanud. Lisaks muutub mu arvamus pärast Eurovisiooni ettekannete nägemist  Algatuseks, ma olen oma tegemistest blogisse kandmisega täielikult hiljaks jäänud. Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei ole kuidagi mahti olnud seda kohe ka kirja panna. Ja kuna blogimine on loominguline tegevus, siis ma ei taha ennast ka tagant sundida. Ma suudan kirjutada vaid siis kui mul on nö loominguline puhang. Enamus auru läheb õppimise ja sotsiaalse elu peale. Ülejäänud vaba aja pühendan aga magamisele, seega sellist niisama tiksumise aega väga ei jäägi.   Nüüd siis aga põhi teema juurde. Mina, kes ma olen 21 aastat paikselt ühes ja samas korteris elanud suutsin vaid paari esimese Kaunases veedetud nädala jooksul kolida! Elamine akadeemia ühikas oli küll üsna rahuldav oma vaikse ja loodussõbraliku keskkonna poolest, aga asukoht tegi samas ka karuteene. Minu jaoks ei ole mingi vaev ligi pool tundi ühistranspordis veeta, aga ühistranspordist sõltuvuses olla ei olnud mu soov. Sama kogemust olen Sakus tundunud juba pikemat aega. Leetu tulles oli aga mu eesmärgiks ju kogeda teistsugust elu. Minu soov olla oma käikudes vaba oli äärmiselt suur. Peaaegu oleksin tänu ühele Eesti firmale endale siin toa rentinud 😃 Aga kahjuks või õnneks jäin oma otsusega hiljaks. Järjepidevus viis siiski sihile. Tudengiportaali ilmuvad aeg-ajalt vabad kesklinna ühika kohad. Nii ma siis hoidsin portaalil silma peal. Ühel kenal esmaspäeva hommikul mul vedaski. Ma sain lausa ise endale korruse ning toa tüübi valida (kuigi valikus olid vaid 3-kohalised toad). Ühikatoa miinuseks on 100% privaatsuse puudumine, kuid poole odavam hind kui kinnisvara agentuuri kaudu rentides. Võtame nüüd hetke ja meenutame looduskaunist ümbrusest ASU ühika vahetusläheduses. Võtsin kolimist kui huvitavat ja rahulikku protsessi. Kuna olin paari nädalaga suutnud omale suure hulga eluks vajalikke asju suutnud soetada, siis enam oma kahe kohvriga kolida mul ei õnnestunud. Õnneks sõitis mu buss ühest ühikast otse teise ja väga palju kohvritega mässamist ei olnud. Samas pakuti mulle abi ka kolimisel nii inimjõu kui auto näol, aga iseseisva naisena keeldusin igasugusest abist. Andsin endale kolimiseks ka aega, tervelt kaks päeva. Niiet olin pooled oma asjad ära viinud kui veetsin veel viimase öö vanas ühikas, et sealsete elanikega hüvasti jätta. Sõin šakotist ja nautisin viimast päeva selles ühikas.   Valentinipäeval transportisin oma viimased asjad Akadeemiast kesklinna. Oma üllatuseks märkasin, et kuigi mu toakaaslane oli ennaast kenasti ruumis sisse seadnud, siis tegelikult pole ta endast minu kolimisprotsessi jooksul märku andnud. Kolmas voodi oli üleüldse vaba. Umbes viis päevakest saingi taaskord üksi elada. Toakaaslane saabus nädalavahetusel, ta oli leedukas ning kuna oli haige, siis ravis ennast kodus. Umbes nädala pärast kolis sisse ka teine toanaaber. Tema on ukrainlane, aga veetis eelmise semestri Torinos. Tänu Itaalias veedetud ajale on tal ka itaalia keel suus ja ta oli meeldivalt üllatunud kui kuulis, et ma suudan temaga itaalia keeles kõneleda.
Elukvaliteet on ikka hoopis teine kui sa ei pea enam bussiaegadest sõltuma, sest igale poole saab ca 15 minutiga kohale jalutatud. See tähendab ka seda, et hommikul jääb mul rohkem aega magamiseks, mis on hiiglaslik pluss. Vaade on ka üsna imeline (majad ei meenuta üldse leedu arhitektuuri) ning aknad ei lase tuult läbi nagu teises maja pooles. Samuti olen oma köögi osas õnnelik, siin on mikrolaineahi. *happydance* Uhke köögiga kaasnes ka kohustus oma köögitarvikud kriitilise pilguga üle vaadata, sest induktsioonpliit ei tööta igasugu pottide ja pannidega. Ma arvan et ainuüksi Maxima teenib tudengite pealt korralikku kasumit. Aga eks selline see elu tudengitelinnas ole.  Pärast paaripäevast "levist väljas" olekut ja äärmiselt antisotsiaalset olekut pidin hakkama taas inimestega suhtlema. See võib tunduda lihtne ülesanne, aga kui sa saad aru, et sa oled viimastel päevadel vähemalt 20 tundi päevast vait olnud, siis kontrast võib olla ikkagi äärmuslik. Kui juba viktoriinil osalemist võib pidada sotsiaalseks tegevuseks, siis kui su toanaabriteks saavad ühel hetkel kaks nooruslikku tüdrukut, siis ei anna seda siiski omavahel võrrelda. Oleks siis vaid nii, et nemad siin ringi patseerivad. Aga ei, leedukal on siin ühikas sõpru jalaga segada. Veel enam, ta käib suitsetamas ja sõbrad teevad talle tihtipeale just kutsuva ettepaneku toast läbi tulles. Lisaks on kasahh endale kiiresti rahvuskaaslastest sõbrad leidnud. Tihti veedavad ka nemad siin aega. Mul ei ole selle vastu mitte midagi, sest õppimisega ma ei ole pidanud veel pihta hakkama ja enamasti minu skype kõnesid või muusika kuulamist nende kohalolek üldse ei häiri. Lihstalt veider on mõelda, kuidas paari tunniga olukord täiesti muutus. Kõrvaltuppa ilmusid esmaspäeval ka teised elanikud. Seega on konkurents vannitoa kasutuse üle kasvanud. Huvitav on see, et ma ei ole neid tüdrukuid veel kordagi näinud, samas on nende kohalolu tuntav. Reedel algas ametlikult kool, aga minu tunniplaanis olevad ained sel päeval ei toimunud. Kuna semestri algust tuli kuidagi tähistada, siis oli linnas toimumas rahvusvaheliste tudengite pidu. Tegemist oli väga imeliku peoga. Kuigi peo ametlikust algusest oli pea pool tundi möödas, siis kohale oli tulnud vaid kolm leedukat. Väga fantastiline oli seal lihtsalt oodata, et pidu edenema hakkaks. Samas muusika oli hea, aga vali, seetõttu oli kohalolevate leedukatega keeruline vestelda. Igatahes täitus ruum ühel hetkel rahvaga ja tantsu sai korralikult vihutud. Üllataval kombel oli kohal palju kohalikke mitte nagu meie rahvusvahelisel Halloweeni peol Tallinnas, kus me Karoga vast ainsad eestlased olime. Kuigi Kaunase peol oli palju lisa atraktsioone nagu fotograaf, tantsijad ja tulevärk, siis ikkagi jäi õhustik Eesti omale alla.   Laupäev möödus üsna rahulikult. Või no, kuidas nüüd võtta. Ma tegin ühe Humana tiiru linna peal. Ei suutnud vastu panna siinsele imelise riidevalikule. Siit võib leida ikka korralikke firmakaid. Leedukad vist ei ole avastanud kaltsuka võlusid. Veelgi enam, leidsin endale ideaalselt istuvaid teksaseid. Neid võib ikka tikutulega taga ajada, aga siin läks kohe õnneks. Tänavapildis märkab suhteliselt vähe inimesi, ka nädalalõpu õhtutel on kesklinn üsna hõre. See tühjus tekitab melanhoolsust. Pühapäeval toimus ülikooli välisesinduse poolt korraldatud väljasõit Kaunase äärealale, et külastada ühte paljudest kindlustest, mis linna ümber ehitati. Asusime linnaliini bussiga teele ja pärast paarikümne minutilist sõitu olimegi kohal. Koht oli üsna suur, seal oli nii muuseumi osa kui vabaõhu ala. Külaskäik oli väga hariv, sain isegi Eesti kohta teadmisi juurde. Lisaks oli mul võimalik tutvuda mõne Leedu muuseumiga. Üldises plaanis ei ole sõjandus minu teema, aga vaatamata sellele oli mammut-tuur piisavalt huvitav. Ilmselt sõltub see alati ka giidist. Olukord ühikas aga võttis nädalaga täiesti uued mõõtmed. Leedukas kadus terveks nädalavahetuseks täiesti ära ja kui ta tagasi tuli, siis ta teatas, et kolib sootuks välja. Nii võib jah juhtuda kui pärast mitme kuulist üksidna elamist kaks inimest su territooriumile tungivad 😂 Tegelikult oli tüdrukul täitsa hea põhjus olemas, ta poiss-sõber kutsus ta enda juurde elama. Kõige jubedam oli muidugi asjaolu, et ta tahtis oma külmkapi kaasa võtta, esialgu ta siiski jättis selle veel meie ruumi. Ning kuna semester oli juba alanud, siis ei olnud väga lootust, et keegi tema asemele tuleb, aga alati võib elu üllatada. Vaid paar päeva saime Gauhartasega toas kahekesi olla kuni saabus uus elanik Valgevenest. Kuna Tamila oskas nii vene kui inglise keelt, siis muutus suhtlus toakaaslaste vahel palju tihedamaks. Heal tasemel vene keele oskus tõi talle kaasa palju kohalikke kontakte ja sõpru samast ühikast. Lisaks toakaaslastele muutus meie Erasmus seltskond elavamaks, koos hakati pea iga õhtu väljas käima. Nendega on ausalt öeldes keeruline sammu pidada. Ma vist olen jõudnud vaid ühele koosviibimisele, sest liiga palju on eraviisilisi pakkumisi ning suurema seltskonnaga ma tihti välja ei jõuagi. Vähemalt lumi sulab sama jõudsalt kui mul uusi tuttavaid tekib!   Kuna jäin esimesel ööl oma tuppa üksi, siis ei olnud mul võimalik kellegi käest ka ühikas süsteemi kohta küsida. Mõnes mõttes ma nautisin üksindust, sest haige olles on äärmiselt ebameeldiv kellegi nina all tatistada. Seega, sain rahuliku südamega oma nohu ravida. Aga samas oli ikkagi äärmiselt kõle. Kodust kaasa võetud voodipesu muutis olemise siiski õdusamaks. Ausalt öeldes ma ei ole kunagi oma kohvrit nii kiiresti lahti pakkunud kui ma seda tegin nüüd. Veidi üle poole tunni ja mul oli kõik vajalikesse kappidesse ja riiulitesse paigutatud. Järgmisel päeval sain ennast ühikasse sisse kirjutatud ning sain ka uksekaardi ning ei pea enam kella laskma. Internetti siiski hommikul kohe ei saanud. Elasin oma koopaelu edasi. Õnneks ma olin eelneval päeval enam-vähem valmis vaadanud koha, kuhu pidin minema. Ja no ega mul palju valikuid siit ühikast eemaldumiseks ei olnud, ikka buss nr 18. Oma talupoja mõistusega jõudsin täitsa õigele tänavale välja, natuke raskusi konkreetse maja leidmisega oli, aga eksirännakute käigus tervitas mind hoopis eesti lipp kenasti leedu oma kõrval lehvimas. Ma tol korral ei jõudnud uurida, millega täpsemalt tegemist on, aga hiljem uurides sain teada, et seal asub Mykola Romeris Ülikool, veidi nagu sõjakooli kallakuga. Kui ma selle info põhjal algul arvasin, et meie sini-must-valget trikoloor lehvib seal eesti õppejõudude pärast, siis sain viis aastat Kaunases elanud marokolaselt teada, et tegemist on ilmselt endise Eesti konsulaadiga ja seetõttu ka lipp vardas lehvib. Ülikoolis paar tutvustavat loengut kuulatud asusin toidupoe otsinguile. Taaskord ilma internetita, sest wifiga ühendamiseks oleks mul vaja olnud kasutajat, mida mul polnud, sest ülikooli ma ennast registreerinud ei olnud. Aga kogemus ütleb, et mõne poekese leiab ikka mõne suurema tee äärest. Tegingi paar põiget taas peatänavale, jalutasin veidi ja leidsingi poe. Sellist Eestis ei ole ja pigem on ta ekpress tüüpi. Aga kõik vajalik on olemas, enamgi veel. Poe vajadus tulenes asjaolust, et olin kogu oma Eestist kaasa tassitud toidu hommikul nahka pistnud. Lisaks oli mul toas kriis toidunõudest. See on nüüd ilmselt väga blondiinilik hetk, aga ma tõepoolest ei oodanud, et ühikas ei ole ühtegi söögiriista. Olen hostelitega harjunud ja seal on kõik eluks vajalik olemas. Õnneks sain poest piisavalt tavaari, et järgnevad päevad hakkama saada. Ja Leedule kohaselt maksis hiiglaslik koti täis kaupa üsna tühise summa. Saanud oma ravimiseks ka vajalikud koostisosad ja atribuudid jäin oma shopinguga üsna rahule. Ülikooli poolt sain logodega kandekoti ja T-särgi, lisaks said kõik tudengid leedu numbriga sim kaardi, millele oli lisatud gigabaitide viisi internetti ning sadades sõnumeid ja kõneminuteid.   Õhtu veetsin jällegi oma tühjas ühikatoas. Veider on see, et isegi meie boksi naabreid ei ole. Elan täielikus isolatsioonis ja saan ainuisikuliselt kasutada vannituba. Järgmisel päeval osalesin veel infoloengutes. Sain teda, et ka minu vastuvõttev ülikool kasutab moodle süsteemi. Õhtu poole pidi toimuma mälumäng, aga kuna selleni oli omajagu tunde aga ja ma vajasin veel nõusid ja süüa, siis seadsin sammud Akropolise keskuse poole. See on hea suur kaubamaja ning üsna linna südames. Omamoodi on see tegelikult lõks, sest erinevad poed oma sooduskampaaniatega ajavad mu hulluks. Ma küll püüdsin neisse üldse mitte siseneda või siis sisendada endale, et ma tõepoolest ei vaja midagi, ma ei pea maailma tarbimishullust suurendama. Aga sellegipoolest tegin väikse sisseostu, aga see oli siiski pigem vajaduspõhine. Õhtu jätkus meeleoluka viktoriiniga. Kuidagi suutsin enda ümber komplekteerida võistkonna, kes viis meid võidule. Küsimusi oli igast vallast, seega kõigil olid võrdsed võimalused. Igatahes olid meil taibud koos ja tõime võidu koju. Auhinnaks saime Leedu kirjadega kandekoti. Kollektsioon täienes, ütleksin ma selle peale. Neljapäeval toimus linna peal orienteerumise mäng, aga kuna tahtsin pigem terveks saada kui mööda linna ringi tormata, siis jäin ühikasse. Niigi pidin käima oma õppe osakonnast läbi, et ennast tutvustada ja teistega tutvuda. Seal võttis mind vastu üks tore naine. Kogu sellest kohtumisest jäi mulle mulje, et saan vajadusel väga personaalset lähenemist. Kuna kunsti osakond asub vanalinnas, siis sain viimaks ka sellele pilgu peale visatud. Hooaja välise perioodi tõttu oli linn üsna vaikne. Majad on üsna madalad ja nunnud. Välisfassaadidega saab veel vaeva näha, aga kõik ei peagi ju alati olema peensusteni üles vuntsitud. Tasapisi sattusin ma ahastusse selles osas, et ma ei ole ühestki toidupoest leidnud Kalevi šokolaadi. Olen väisanud erinevaid kette ja tulemusteta. Ma ei võtnud Eestist teadlikult šokolaadi kaasa, sest olin kindel, et saan seda siit. Õnneks Evelina lubas asja korda ajada, tema nägevat Eesti šokolaade pidevalt müügil. Aga ma ise ei ole Rimit veel avastamas käinud, usun, et sealt võiksin seda leida küll. Tagasiteel sain jutule ühe itaallasega, huvitava jutuajamise käigus selgus üks kultuuriline erinevus. Ühikasse kohta taodeldes sai valida oma ruumi eelistused. Mina seadsin esimeseks valikuks ühese toa. Aga tema jaoks oli see viimane valik. Tundus küll naeruväärne, aga kuna olin juba neljandat päeva toas üksi, siis tegelikult hakkasin seda mõistma. See on ikka üsna mannetu elu. Õhtul jälgisin veel Eestis Laulu 1. poolfinaali, sest mida sa ikka teed. Sealjuures tegelesin oma perereisi organiseerimisega. Mul on rõõm teatada, et mu vanemad tulevad Kaunasesse ja sealt edasi liigume koos Iisraeli. Igatahes nii kui jõudsin hakata üksindusest tüdinema, saabus sellele lõpp. Öösel kell kaks saabus mulle toakaaslane Kasahstanist. Temale tuli valvelaua tädi kohe tuba kätte näitama (ei olnud sama töötaja kui minu saabumise ajal). Tädi oli väga konkreetne näidates ära kogu konkreetsele tudengile kuuluva vara ulatuse. Ma usun, et selline sõbralik käitumine sai talle osaks vaid tänu sellele, et ta leidis naisega ühise keele, seda sõna otseses mõttes. Minu õnneks või kurvastuseks ei ole uuel toanaabris soojad suhted inglise keelega. See tähendab, et pean oma vene keelt nii mis jaksab purssima. Reede päeval saabus ka teine toakaaslane, tema on tõepoolest leedukas. Enne meie saabumist sai ta üksi kolmeses toas elada lausa kolm kuud. Igatahes on meie toa seltskond nüüd koos.   Kui sul õpingute keskel tekib vajadus keskkonda vahetada, aga akadeemilist ei taha võtta, siis ainuke viis puhkuseks on Erasmus+ vahetusõpingud. Ausalt öeldes mõte minna Erasmusega välismaale oli mul juba enne ülikooli asumist, et kasutada Euroopa võimalusi ikka maksimumi lähedaselt ära. (Ma võtan seda kui saavutus, kui paljudel erinevatel Erasmus tüüpi projektides ma osaleda saan) Kuna esimese aasta kevadsemestril saab alles ülikoolidesse kandideerida, ootasin selle aja kenasti ära. Arvestades eriala, mida õpin, siis oleks võinud loota, et saab vahetusõpingid Itaalias ellu viia. Aga ei, EKAl ei ole partnerlust ühegi Itaalia konserveerimise kõrgema õppeasutusega. Siis jäid muidugi sõelale soojad riigid nagu Hispaania ja Kreeka. Sealhulgas hea inglise keelse õppekavaga Tšehhi. Kolmest kandideeritust ülikoolist sai peagi vaid üks. Sest Hispaaniasse minnes oleks mul pidanud olema tagataskus vähemalt A2 keeletase, aga arvatavasti minu keeleoskus sinnani ei küündi. Tšehhi oleks hariduslikult just ideaalselt sobinud, aga asukoht suurlinnast eemal kohutas mind. Just konserveerimise osakond asus ülejäänud ülikoolikompleksist eraldi seisvana. Aga kui ma lisaks õppimisele soovin ka sotsiaalselt midagi juurde saada, siis ühest Saku suurusest kohast teise kolida ei ole ka mõtet. Nii jäigi viimaseks õlekõrreks Kreeka, mis iseenesest ei olnud ka üldse paha valik. Nii täitsingi juba vajalikud paberid ära kui juuni alguses saabus teade, et nende ülikool laieneb ja nad ei võta välisüliõpilasi vastu. Niisiis varises kõik kokku...   Kuna sügissemestril võõrsile minekust ei tulnud midagi välja, siis tuli hakata sügisel uuesti partnerülikoolidega tutvuma. Siis valisin Belgia, Küprose ja Leedu. Belgia kukkus peagi ära, sest oleksin pidanud oskama prantsuse keelt. Kui hispaania keelest ma saaksin vähemalt midagigi aru, siis prantsuse keel välistab kõik võimalused. Küpros oleks olnud ideaalne valik asukoha poolest. Paradiisisaarel elades ei saaks ju üldse kurta. Enamgi veel, sealse ülikooli välistudengite koordinaator oli mu sõbra sõber. Sealsed erialad olid aga pigem seotud arhitektuuri konserveerimisega ja magistriõppes. Tegelikult ka Leedu õppekava Muinsuskaitse ja turism on magistri õppekava, aga vastu mind võeti. Leedu boonuseks on see, et ta on Eestile lähedal ja sealt on võimalik leida Eesti elule sarnaseid jooni, samas olles kultuuriliselt siiski erinev. Ja kõige tähtsam aspekt on see, et ma saan viimaks akadeemilisel tasemel Itaalia keelt õppida.  Keeltest rääkides, hakkan ka leedu keelt studeerima. Lisaks on Erasmus programmis kohustuslik teha online keeletest. Kuna mu õpe toimub peamiselt inglise keeles, siis ka keeletesti sain selles keeles sooritada. Sain üllatava C1 taseme, mis on iseenesest hea näitaja, sest gümnaasiumi lõpes oli mul B2 tase. Arvestades kui paljudes rahvusvahelistes projektides olen aga vahepealse ajaga käinud oli progress teatud mõttes ennustatav. Kuna sain niik õrge taseme, avanes mul võimalus veel mõnd keeletaset testida. Otsustasin itaalia keele kasuks, sest mida ma sest leedu keelest ikka testin, nagunii on mul null teadmist tollest keelest. Itaalia keele B2 tase oli ikka paras šokk. Ma olin valmis juba saama kutset online keelekursusele, et hakata ka veel interneti teel oma keeleoskust lihvima. Aga selgus siiski ka karm tõsiasi, et kugi mu arusaamine on üsna hea, siis grammatikast ei tea ma ikka tuhkagi.  Mul on väga paljude asjadega nii, et kui ma midagi saavutan siis mul kaob huvi ja entusiasm. Nii võib öelda ka vahetusõpingute kohta. Pärast pikki ponnistusi võitlesin omale koha välisülikoolis välja, aga mida lähemale äraminek jõudis, seda vastumeelsem kõik tundus. Idee ära minemisest oli endiselt ahvatlev, aga reaalsus hakkas üha enam koitma. Siiski lohutasin end sellega, et väga suur kultuurišokk ei saa mind ees oodata, sest Leedu ei erine Eestist nii palju kui Bulgaaria erines. Ja seal ma sain ju hakkama. Pealegi, olin märtsi lõpuks enda kojusõidu piletid juba soetanud, seega mu tagala oli mõnes mõttes justkui kindlustatud. Viimase nädala Eestis veetsin töötades ja sõpradega kohtudes. Sai kokku lepitud kohtumised inimestega, keda polnud juba pikemat aega näinud. Viimasel õhtul kodus jäin aga haigeks. Oli äärmiselt külm päev, aga ma siiski otsustasin oma nina majast välja pista, ilmselt mängis rolli ka mingi nähtamatu stress, sest mul oli veel pakkimine pooleli ja üleüldse on kolimine suhteliselt närvesööv, isegi kui sa koliksid kõrvalasuvasse linna 🙄 Reisipäev ise oli üsnagi tuisune ja teed olid ka väga libedad. Õnneks viis isa mu bussijaama ära. Riia buss oli üsna hõreda täituvusega ning sõit ise mugav nagu alati. Riias pidin tund aega Kaunase bussi ootama. Sain kenasti raamatud lugeda ja aeg möödus kiiresti. Kui muidu lõppevad kõik läti sõnad eestlaste jaoks s-iga, siis Kaunas on eestlaste jaoks erand, läti keeles kirjutatakse see "Kauna". Vot siis sulle, kes neid s-e oma sõnade lõppu lisavad 😁 Kaunase buss tuli juba kuskilt mujalt linnast ning pagasiriiul oli üsna täis. Kui ma hakkasin enda kohvri jaoks ruumi tegema, siis üks naine küsis, kas ta võib enda koti minu oma peale panna. Ta lausus seda leedu või läti keeles, aga mina vastasin kiirelt, et ma ei räägi läti keelt. Alles hiljem hakaksin mõtlema, et ehk oli see hoopis leedu keel. Sealt edasi ma järeldasin, et ma ilmselt ei teeks läti ja leedu keelel vahet. Vahetusõpingute jooksul soovin kindlasti selle vea parandada. Olles veel Läti pinnal, peatati meie buss kontrollija poolt. Buss jätkas sõitu ning naine kontrollis reisijate nimekirjast reisijate isikuid. Sellist tegevust pole ma ühegi kaugbussiliini juures küll näinud. Õhtuks olin kenasti Kaunases kohal. Nägin mäenõlvalt tuledes jõekallast. Peab tunnistama, et jättis üsna võimsa mulje. Mul suvatses vaid bussijaamast välja jalutada, et jõuda bussipeatusesse, mis viis mind otseteed ühikasse. Ning bussipeatus asub ka mul ühika ees. Õhtu lõpuks tõdesin fakti, et olin päeva jooksul kõndinud vähem kui 400 m aga päeva jooksul läbinud 600 km. Öö-administraatoriga suheldes sain kohe oma vene keele teadmised proovile panna. Pean tunnistama, et mu julgus siin vene keelt ilma valehäbita kasutada on palju suurem kui see on Eestis või Venemaal. Igatahes suutsin ennast piisavalt väljendada, et saada oma toa võti ning oma möbleeritud, aga tühja tuppa ka tekk ja padi 😉 Siin toas peaks peale minu pesitsema veel kaks tudengit. Üks neist on siin juba vast pool aastat elanud, ta asju võib leida kõikjalt, aga teine voodi on veel täiesti tühi. Vahetusõpingute tunne pole üldse selline nagu teiste Erasmus projektide puhul. Siin on palju rohkem iseseisvust mängus. Muidugi ilmselt pärast esimese päeva 11 tundi üksi reisimist ei oskagi ma muud öelda. Arvestades kõiki neid üritusi, mida ülikool pakub ja seda süsteemi, siis tegelikult peaks ka see grupivaim saabuma. Eks järgnevad päevad näitavad, milliseks olukord kujuneb.  |
AuthorMinu seiklused 2019 aasta kevadsemestril Kaunases, Leedus. Archives
May 2019
Categories
|
RSS Feed
