Ilmselt oli kõigi vabatahtlike salasoov külastada Varnat. Eestlastele on koht väga tuttav ja lugusid Bulgaarias toimunu kohta seostatakse ka peamiselt selle linnaga. Seega sellelt linnalt võis oodata turiste täis randa ja rajusid pidusid. Varnasse jõudmiseks oli palju erinevaid võimalusi. 8 inimest mahutasid end siit renditud minibussi. 7 inimest kasutasid Varnasse jõudmiseks liinibussi ja 2 inimest hääletasid end kuurortlinna. Millegipärast jäi Florin (rumeenlane) hostelisse. Mina valisin nii Varnasse kui tagasi Isperihi (lähim linn Sveshtarile) jõudmiseks liinibussi. Sain riigi bussisüsteemi selgeks. Bussi sisenedes sa bussijuhilt piletit ei osta, vaid sõidu ajal kõnnib ringi piletimüüja. Tema väljastab käsitsi kirjutatud pileti. Suuremate bussifirmade puhul on võimalik pilet ka ette osta ja saada normaalne kviitung.
Varna ei asu meie asukohast kaugel, seetõttu on suhteliselt mugav sinna reisida. Linna keskus ei erine teistest Bulgaaria linnadest. On kaunist arhitektuuri ning suuri kaubanduskeskusi. Sealsed toidupoed on märksa laiema sortimendiga kui teised poed siin. Kaupade valikust võib leida isegi musta leiba ning kohukesi. Rannikuala on aga ümbritsetud söögikohtadest ja pisikestest poekestest. Rannale on aga üldse väga raske ligi saada, sest rannaliivaga jookseb paralleelselt hoonetekompleks, kus asuvad baarid. Seega mereni jõudmiseks on lihtsaim viis nendest läbi kõndida. Linna saabudes aitasime Mustafaga Seheril (türklased) oma hotelli jõuda, sest tema inglise keele tase pole just kõige parem. Õige bussipeatuse otsinguil pidin kasutama oma vene keele oskust. Millegipärast on nii, et kui küsid inimeselt, kas ta vene keelt oskab siis vastab ta jah, kuid tegelikkuses räägib ta vaid bulgaaria keelt. Võimalik, et see on mu ettekujutus, sest bulgaarlastel on vastupidine pea noogutamise süsteem, mis muudab alati kõik situatsioonid keerulisemaks. Päeval veetsime aega rannas. Merevesi oli 28°C ja õhk 32°C. Isegi marokolase jaoks oli vesi ujumiseks liiga soe. Ausalt öeldes selline vesi kuumal päeval väga jahutust ei paku küll. Õhtul otsustasime oma seltskonnaga rannapeo teha, sest kohtusime inimestega oma grupist, kes olid eelmisel päeval Varnasse tulnud. Väga kaunis oli rannal kergelt einestada. Ja väga tänulikud oleme 24/7 poele, mida mitu korda väisasime. Elagu Bulgaaria odavad toidukaubad! Head mälestused krooni ajast, kui 25 krooni eest sai üks laps osta ikka suurel hulgal nodi. Olles merele nii lähedal tekib vastupandamatu soov seda pildistada. Kõige parem on muidugi teha selfi. Ühel hetkel läksime pildistamisega nii hoogu, et ma lõpetasin märgade pükstega. Vaimustav! Einestasime Türgi söögikohas, sest meil ei ole ilmselgelt veel küllalt saanud siinsete Türgi naiste poolt pakutavast toidust. Lootsime õhtut jätkata klubis. Läksime rannahoonete juurde ja nägime, et seal on 2 klubi kuhu võiks minna. Aga seltskond, kes sinna sisenes oli vaimukas. Ülesmukitud minikleitides näitsikud ja maskuliinsed mehed. Ma muidugi ei saa siiani üle nendest sportautodest, mis baaride ees seisid. Tõeline silmailu. Kuna me klubi osas üksmeelele ei jõudnud, siis läksime hoopis magama. Järgmine päev möödus kojumineku rütmis. Veetsin päeva üksinda rannas. Suutsin täielikult ära põleda, seega kogu ülejäänud nädala olin punane nagu krabi. Pärastlõunal läksime bussiga tagasi koju. Kuna Isperihi buss oli täis, sõitsime Razgradi. Sealt ostsime uue pileti ja seisime kogu tee bussis püsti, vähemalt võeti meid peale 😊 Peale seda ootas meid veel paari kilomeetrine kõmpimine Sveshtarisse. Otsustasime eestlastega oma jalavaeva vähendada ning hääletasime. Juht oli umbkeelne, aga meie paari minutiline sõit kulges edukalt.
0 Comments
Meie töö toimub välitingimustes ning seetõttu oleneb meie tööviljakus paljuski ilmast. Lõõmava päikese käes tumedal pinnal olles, võib ennast kiiresti uimaseks töötada. Sellepärast on meile ehitatud presendist varjualuseid ning eile pääsesime keskpäevase päikese käest poolteist tundi varem koju. Kuumade ilmade pärast hakkasime ka varem tööl käima ja arvatavasti hakkame peagi veel varem ärkama 😠 Ühel toredal esmaspäeva hommikul peale Bukarestist naasmist ootas aga ees tore üllatus. Hommikul ei paistnud aknast sisse päike nagu see on igal hommikul Heleri üles äratanud. Akna taga vihises hoopis tugev tuul. Tavapärane soe ilm oli asendunud kõleda ja pilvise olustikuga. Esimene lootus oli muidugi, et nii tugeva tuulega ei ole võimalik töötada, aga kinnitust sellele saada oli keeruline. Seega sättisime end tööle minekuks valmis kui professor teatas, et hommikul me tööle ei lähe. Tuule vaibumist oli oodata pealelõunal ning siis pidime tööle minema.
Lõpuks oli võimalus ühel hommikul ennast korralikult välja puhata. Peale hilist hommikusööki polnud endiselt tunnet, et peaksime tööle minema. Tuul oli küll nõrgem, aga taamal hakkasid paistma vihmapilved. Ühel hetkel otsustati siiski, et tuleb ikkagi ka sel päeval veidike oma tagumikku liigutada. Enne seda käisime veel külas asuvas küünlatehases. Kuna mul on varasem kokkupuude küünalde valmistamisega, siis see mulle erilist pinget ei pakkunud. Sealsed hooned olid ehitatud Euroopa Liidu rahadega ning seetõttu modernsed. Maja aed oli täis noorte kunstnike skulptuure ning hoone seest oli läbinud euroremondi. Need monotoonsed valged seinad. Pärast ümbrusega tutvumist asusid armeenlased tagasi hostelisse, et hakata Armeenia rooge kokkama. Ülejäänud seltskonnaga jõudsime lõpuks tööle, aga taevasse vaadates võis aimata, et kauaks meile seal tegevust ei jagu. Ümberringi olid vihmapilved. Võiks öelda, et töö oli produktiivne, sest leidsime koera luud. Kui me olime umbes tunnikese tööd teinud hakkaski paduvihma sadama. Kõik tormasid bussi, aga mina nautisin täielikult vihma. Seisin hostelisse jõudes mitu minutit vihma käes, sest minu jaoks oli see siinne esimene vihm. Jutu järgi oli juba eelmise nädala öösel vihma sadanud. Igatahes oli vahelduseks väga tore just selline tööpäev. Pärast Rumeenia postitust igati teemakohane pealkiri. Mu sõber saatis mulle huvitava artikli Bulgaaria arheoloogilistest väljakaevamistest. Nimelt on Bulgaaria mullast välja tulnud hulgaliselt vampiire. Mu sõber tundis huvi, kas me ikka teame, keda me sealt maapinnast leida võime. Me oleme küll leidnud luid, aga vampiiridega tegemist ei olnud. Minu jaoks oleks see igatahes põnevam leid kui koera luud, mis me seni leidnud oleme. Artikkel Note peale projekti lõppu. Põnevam leid ikkagi saabus. Võimalik, et isegi vampiir. Tegelikult mitte. Ühel jahedal augustikuu hommikul oma eelmise päeva tööd jätkates kaevasin mudasest pinnasest välja midagi valget, mis ei meenutanud kivi. Kutsusin Chiara ja siis selguski tõde. Tegemist on inimese kolbaga. Nonii, nüüd see jube hetk siis saabuski. Mul oli enne projekti algust selle koha pealt veidi skeptiline suhtumine. Leida kellegi skelett. Tegelikkuses ei olnud see nii jube kui olin kartnud, ta on siiski tuhandeid aastaid seal mullas olnud, ta on anonüümne uurimisobjekt. Kuna algselt ei olnud ta sugu teada, sai ta nimeks Andrea. Hiljem selgus, et tegemist oli naisega. Aardeid me tema lähedalt ei leidnud, võimalik et neid polnudki või olid hauarüüstajad oma töö teinud. Mis veel? Olen õnnelik et andsin oma panuse Bulgaaria ajaloo avastamisele. Lisaks on meie vabatahtlike grupp vahepeal kuulsaks saanud. Kohalik meediaväljaanne kirjutas meie tegemistest ning leidudest artikli. Isegi paar fotot on lisatud. Forum24 Dariknews Ekip7 Aja jooksul meie kuulsus kasvas veelgi, jõudsime ka telepurki. News |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|