Ilmselt oli kõigi vabatahtlike salasoov külastada Varnat. Eestlastele on koht väga tuttav ja lugusid Bulgaarias toimunu kohta seostatakse ka peamiselt selle linnaga. Seega sellelt linnalt võis oodata turiste täis randa ja rajusid pidusid. Varnasse jõudmiseks oli palju erinevaid võimalusi. 8 inimest mahutasid end siit renditud minibussi. 7 inimest kasutasid Varnasse jõudmiseks liinibussi ja 2 inimest hääletasid end kuurortlinna. Millegipärast jäi Florin (rumeenlane) hostelisse. Mina valisin nii Varnasse kui tagasi Isperihi (lähim linn Sveshtarile) jõudmiseks liinibussi. Sain riigi bussisüsteemi selgeks. Bussi sisenedes sa bussijuhilt piletit ei osta, vaid sõidu ajal kõnnib ringi piletimüüja. Tema väljastab käsitsi kirjutatud pileti. Suuremate bussifirmade puhul on võimalik pilet ka ette osta ja saada normaalne kviitung.
Varna ei asu meie asukohast kaugel, seetõttu on suhteliselt mugav sinna reisida. Linna keskus ei erine teistest Bulgaaria linnadest. On kaunist arhitektuuri ning suuri kaubanduskeskusi. Sealsed toidupoed on märksa laiema sortimendiga kui teised poed siin. Kaupade valikust võib leida isegi musta leiba ning kohukesi. Rannikuala on aga ümbritsetud söögikohtadest ja pisikestest poekestest. Rannale on aga üldse väga raske ligi saada, sest rannaliivaga jookseb paralleelselt hoonetekompleks, kus asuvad baarid. Seega mereni jõudmiseks on lihtsaim viis nendest läbi kõndida. Linna saabudes aitasime Mustafaga Seheril (türklased) oma hotelli jõuda, sest tema inglise keele tase pole just kõige parem. Õige bussipeatuse otsinguil pidin kasutama oma vene keele oskust. Millegipärast on nii, et kui küsid inimeselt, kas ta vene keelt oskab siis vastab ta jah, kuid tegelikkuses räägib ta vaid bulgaaria keelt. Võimalik, et see on mu ettekujutus, sest bulgaarlastel on vastupidine pea noogutamise süsteem, mis muudab alati kõik situatsioonid keerulisemaks. Päeval veetsime aega rannas. Merevesi oli 28°C ja õhk 32°C. Isegi marokolase jaoks oli vesi ujumiseks liiga soe. Ausalt öeldes selline vesi kuumal päeval väga jahutust ei paku küll. Õhtul otsustasime oma seltskonnaga rannapeo teha, sest kohtusime inimestega oma grupist, kes olid eelmisel päeval Varnasse tulnud. Väga kaunis oli rannal kergelt einestada. Ja väga tänulikud oleme 24/7 poele, mida mitu korda väisasime. Elagu Bulgaaria odavad toidukaubad! Head mälestused krooni ajast, kui 25 krooni eest sai üks laps osta ikka suurel hulgal nodi. Olles merele nii lähedal tekib vastupandamatu soov seda pildistada. Kõige parem on muidugi teha selfi. Ühel hetkel läksime pildistamisega nii hoogu, et ma lõpetasin märgade pükstega. Vaimustav! Einestasime Türgi söögikohas, sest meil ei ole ilmselgelt veel küllalt saanud siinsete Türgi naiste poolt pakutavast toidust. Lootsime õhtut jätkata klubis. Läksime rannahoonete juurde ja nägime, et seal on 2 klubi kuhu võiks minna. Aga seltskond, kes sinna sisenes oli vaimukas. Ülesmukitud minikleitides näitsikud ja maskuliinsed mehed. Ma muidugi ei saa siiani üle nendest sportautodest, mis baaride ees seisid. Tõeline silmailu. Kuna me klubi osas üksmeelele ei jõudnud, siis läksime hoopis magama. Järgmine päev möödus kojumineku rütmis. Veetsin päeva üksinda rannas. Suutsin täielikult ära põleda, seega kogu ülejäänud nädala olin punane nagu krabi. Pärastlõunal läksime bussiga tagasi koju. Kuna Isperihi buss oli täis, sõitsime Razgradi. Sealt ostsime uue pileti ja seisime kogu tee bussis püsti, vähemalt võeti meid peale 😊 Peale seda ootas meid veel paari kilomeetrine kõmpimine Sveshtarisse. Otsustasime eestlastega oma jalavaeva vähendada ning hääletasime. Juht oli umbkeelne, aga meie paari minutiline sõit kulges edukalt.
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|