Pealinnas elasime väga hubases hostelis, aga 9 inimesega ühes toas elada on võimalik maksimaalselt kuni nädal. Seega meie 3 ööd oli seega igati OK. Meil tegelikult puudus kindel ülevaade oma tulevasest kodust. Teadsime vaid nime Dani Hostel, kuid internet ei pakkunud terviklikku ülevaadet sellest kohast. Ka küla nimi Sveshtari ei andnud head ülevaadet või peaks pigem ütlema, kui kohta pole Google Maps'is seda ei eksisteerigi. Põhimõtteliselt läksin elama tundmatusse. Tagantjärele võin öelda, et sellist kohta ma ei oleks osanud oodata. Siin on suur varjualune söögilauaga ning siseõues on palju taimi. Kõik see tekitab koduse meeleolu. Nagu aiamaa, aga aiamasekese asemel on majade kompleksid. Jagan tuba 2 eestlasega. Meie tuba asub 2. korrusel ja ainult meil on rõdu. Kui nüüd päris aus olla, siis meie naabril professoril on samuti rõdu. Ka temal on privileeg elada teisel korrusel. Meil on ka privaatne vannituba. Tundub imelik seda mainida? Aga poisid jagavad kuuekesi vannituba. See-eest on neil elutuba suure telekaga. Meie printsessi rõduga toa saamine polnud väga lihtne. Väisasime vähemalt kolme tuba, olime segaduses ja otsustusvõimetud. Ilmselt meile lihtsalt halastati ja oldi valmis kompromissideks. Algselt oli toas 2 voodit ja üks diivan. Kolme voodiga toad olid aga liiga kitsukesed. Ka see polnud algselt kuigi kindel, algul oli jutt, et esimene öö seda voodit siiski ei saabu. Kuna kellelgi meist ei olnud soovi tolmust läbi imbunud diivanil magada, tõmbasime liisku. Anna kaotas, aga tema suureks õnneks viskasime diivani välja ja kutid tassisid uue voodi sisse juba samal õhtul. Sellega meie mööbeldamine muidugi ei lõppenud. Lisaks lasime välja viia ühe tugitooli ning ka kappide asetust toas muutsime. Kuna rõdu kohal on katus ning ega siin vihma ka just ülearu tihti ei saja, seadsime oma tumba rõdule. Igal juhul on siin nüüd piisavalt ruumi ringi liikumiseks. SeEsimesel päeval meid kohe tööle ei sunnitud. Meid viidi küla ümbruses asuvatesse ajaloolise tähtsusega paikadesse. Meile näidati orgu, kus peaks looklema jõgi, aga näha polnud midagi 😕 Külastasime paljude treppidega Baba Teke majakest ja kirikut. Naljakas oli see, et bussist väljudes olime hoopis nagu pikniku platsile sattunud. Kohalikud einestasid laudade taga, paarikümne meetri kaugusel olid aga arheoloogilised väljakaevamised koos allikaveekraanidega. Treppe, millest alla minna oli piisavalt palju. Mulle meeldis Baba Teke allikas ja konnad, kes veele lähenedes suurte hulkadena vette sulpsatasid. Sealne mausoleum tekitab minus siiani kõhedust. Seal sees oli pehkinud põrand ja need võõras keeles palvetavad muutsid mu olemise väga halvaks. Ma sisuliselt põgenesin sealt. Sealne koht on aga eriline oma tava poolest oma hinge puhtuse mõõtmiseks. Nimelt on ehitise ümber paikneva müüri sees kaks auku ja kui sa suudad paari meetri kauguselt silmad kinni müüri poole kõndides oma nimetissõrmedega neid auke tabada on see märk sinu süütusest.
Käisime ka siinset suurimat vaatamisväärsust, Traakanite hauakambrit, kaemas. Sealsed skulptuurid on tõepoolest erilised. Iga naise nägu on erinev, mis annab kinnitust et modellid olid reaalselt sel ajal elanud inimesed. Meil avanud võimalus kaeda ka teiste silmade jaoks varjatud hauakambreid, aga neid ei saa peamise vaatamisväärsusega võrreldagi. Muuseumi lähiümbruses elasid koopaoravad, mis on lihtsalt vaimustav. Ma olen ikka tõeline loomade fänn. Aga tõepoolest on väga armas nende tegevust jälgida ning leida maa seest nende urge. Ravimtaimedest huvitatuna korjasin teeraja äärest koos Annaga piparmünti, et teha värsket teed.
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|