Kuna professor pidi reedel pealinnas viibima, saime me ühe lisa vaba päeva. Kolmapäeval otsustasime koos Heleri ja itaalia kuttidega, et järgmisel päeval läheme Kreekasse. Variante, kuidas reisida oli mitmeid. Meie esimene mõte oli autorent, aga isegi kohalikuga erinevaid firmasid läbi helistades ei suutnud me leida ühtegi, kus oleks vabu autosid. Reisimise tipphooaeg siiski. Bussiga siin riigis reisida on aga raske, sest internetis puuduvad bussiajad ja liinid. Info saamiseks tuleb bussijaama helistada. Otsustasime, et tahame minna Kavalasse teadmata, kas sinna bussiga üldse saabki. Meie järgmine valik oleks olnud Thessaloniki. Asusime neljapäeval peale tööd teele. Esmalt viis professor meid Razgradi, sealt hääletasime Shumenisse. Lootsime sealt Plovdovi bussi peale saada, aga buss väljuks alles hommikul. Seega võtsime hääletades suuna Plovdivi poole. Meil polnud tegelikult suurt usku, et sinna jõuame, aga saime õige auto peale ning autojuht viis meid otse meie renditud korterini. Lisaks saime temalt lisainfot busside kohta, mis sõidavad Kreekasse. Korter oli hubane, aga nägin ringi jooksmas prussakat, mis ei tekita üldse kodust tunnet. Päris vaimukas oli muidugi itaallasi selle elukaga hirmutada, sest erinevalt pehmodest oli meil Heleriga julgust prussakas õue visata. Lootsime linnakeskust avastama minna, aga päris keskuseni kõmpida ei jaksanudki. Kõik olid liiga väsinud. Nägime siiski väga kaunist parki ja nõukogude stiilis ehitisi. Einestasime kusagil Türgi kiirtoidurestoranis, kus sõime XL kebabi. Ja see oli tõepoolest hiiglaslik. Hommikul võtsime bussi Kavalasse. Arvasime, et buss sõidab otse Kavalasse, sest linnad olid üksteisele lähedal. Meie üllatuseks kestis bussisõit 8 tundi, sest läbisime Alexandroupolise ja teised Kreeka ranniku linnad. Lisaks tegi buss pidevalt peatusi tanklates, et inimesed saaksid süüa või tualetti kasutada. Ühes sellises peatuses asus mini-kirik ja kui otsisin prügikasti, leidsin sealt eest kana ja kuke. Mu ehmatus oli tõsiselt suur. Õnneks olid linnud elus, kuigi alguses arvasin teisiti. Veel sain elamuse koos sisalikuga vetsus käies. Üsna suur sisalik tatsas mööda keraamilisi plaate üsna vapralt ringi.
Piiriületus oli sujuvam kui Rumeenia piiril. Põhjus võib peituda selles, et reisibussiga reisijaid ei hoita nii kaua kinni. Piiril pidime kõik bussist väljuma ja kahekordse dokumendikontrolli läbima. Õnneks möödus kõik sujuvalt. Piiril ootas mind ka tore tervitus. Tõkkepuul oli minu nimi 😁 Bussis oli umbes 30 istekohta. Vahepeal oli buss väga täis, aga lõpuks Kavala suunal liikusime vaid meie neljakesi, privaatbuss. Umbes viie aeg linna jõudes ootas meid kõrvetavalt kuum ilm. Palavus oli niivõrd tappev, et kõndisime esimesse ettejuhtuvasse randa. Ka vesi oli soe, aga mõjus ikkagi jahutavalt. Merevesi oli ülimalt soolane, kui mu mälu mind ei peta, siis isegi soolasem kui Punases meres. Ranna puuduseks olid põhjas asetsevad teravad kivid. Me kõik saime neilt kriimustada. Söögi- ja ööbimiskoha otsinguil suhtlesime kohaliku trükikoja töötajaga. Noormees oli väga abivalmis ja nunnu kreeka aktsendiga 😉 Tema juhatas meid soodsa söögikohani, andis infot ööbimiskoha ja Thassose saare kohta. Quirino oleks temaga ilmselt lõputult vatrama jäänud ja ka kogu linna ajaloogi välja uurinud, aga näljane kõht sundis edasi liikuma. Inimeste olemine andis märku, et nad kannatavad koos riigi majandusega. Kõik vajalik on olemas, aga himu millegi suurema järgi saadab neid pidevalt mõtetes. Aga võib-olla on kreeklased alati sellised olnud, ei oska öelda. Restoranis sai juba tellitud praest kõhu lõhkemiseni täis, aga loorberitele puhkama ei saanud jääda. Pidime hakkama ööbimiskohta otsima. Läksime tänavale, kus asusid 3 hotelli, mida trükikoja poiss oli soovitanud. Muidugi asus hotell, kuhu me jäime tänava lõpus 😑
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|