Tallinnast koju sõites oli Eesti pealinn ikka samasugune nagu ta minust juulis maha jäi. Autoaknast ümbrust jälgides tundus nagu oleksin ma ikka veel reisil. Tallinn oleks justkui uus pealinna Sofia - Tirana - Skopje - Belgrad nimekirjas. Tunnet, et oleksin kodus, ei eksisteerinud. Päris koju, oma korterisse jõudes tundus kõik nii võõras. Kõige võõram oli see, et päike paistis tuppa. Sveshtaris paistis päike vaid hommikul meie toa aknast sisse, enamus hommikuid olime aga tööl ning seda tunnetust ei saanud. Kass ei võõrustanudki minuga, aga tema üllatus mind nähes oli tuntav. Ta oli veidi skeptiline, kas ma ikka jään nüüd koju. Kõige veidram oli arvutisse minna. Olin 2 kuud oma telefoniga hakkama saanud. Mu laptop tundus hiiglaslik. Kogu ekraani ja klaviatuuri oli ülimalt mõnus kasutada 😊 Oma reisist rääkimine oli minu jaoks tavapärane, sest see kaasneb pärast igat reisi. Vanemad ootasid mind väga koju, mulle oli lausa kook tehtud. Kodus olles ja teistega kontakti võttes, kes veel Bulgaarias olid, selgus et Florin oli üles leitud ja tema oli kõik korras. Vähemalt olin sellest koormast vaba.
Järgmisel päeval kooli asju ostma minnes ja oma seljakotiga ringi kõndides oli minu sees sisemine rahutus. Mu hing protestis sellele, et jääda ühte kohta paikseks. Kuna olin harjunud viimasel nädalal palju kõndima, jalutasin poest koju võimalikult suure ringiga. Vajasin väga aega, et täiesti üksi olla. Oleksin tahtnud väga minna matkmama, sest ilmad Eestis olid üpriski ilusad. Kartsin palju hullemat ilma siin ees ootamas. Kahjuks varjutasid mu matkaplaane kohustused, mis ei võimaldanud piisavalt aega selliste plaanide ettevõtmiseks. Kui lähemalt mu kultuurišokist rääkida, siis see peitus pisikestes detailides. Näiteks Eesti piim oli maitselt kui vesi. Bulgaaria piim ei olnud küll värske, vaid tööstuslik, aga rasvasisaldus oli mahlapaki laadses pakendis olnud piimal suurem. Viinamarjad, mida Eestis müüdi olid täiesti maitsetud. Poes võis näha plakatit krõpse reklaamivast Enrique Iglesiasest, mis on ju täiesti totter. Lisaks tekitasid minus positiivseid emotsioone meie projekti koduriikide tooted või viited riigile. Tavaellu aitas sulanduda kool. Olin alguses sõpradega üsna ükskõikne, sest ma olin saanud 2 kuud ilma nendega kohtumata hakkama ning neil puudus samasugust kogemust nagu mina olin saanud. Me ei ühildunud algul päris hästi. Olin saanud ka halva harjumuse, kippusin hilinema ja mul oli sellest ükskõik. Tagasiside minu kohta kajastus vaid selles, et olin pruunimaks muutunud. Oleksin oodanud avameelsemaid arvamusi.
0 Comments
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|