Meie esimesel töövabal päeval oli meile korraldatud väljasõit Rumeenia piiri äärde. Väga palju infot me antud sõidu kohta ei omanud, seega oli kõik toimuv minu jaoks üllatus. Ilmselt oleks pidanud siiski rohkem infot küsima, sest meile öeldud linnade nimed oli üks tume maa. Vaevalt oskaks mõni välismaalane ennast ette valmistama kui talle öeldakse, et järgmine peatus on Võrus. Tegelikult ei saagi ennast kuidagi eriliselt mõne linna külastamiseks ette valmistada, aga mäkke ronimist oleks võinud siiski mainida. Peale lühikest sõitu peatusime maanteeäärses muuseumikompleksis. Nagu ma hiljem aru sain on tegemist Razgradi muuseumiga. Ma lihtsalt jumaldan seda paika. Lisaks tavapärasele väljapanekule on hoone täis interaktiivseid lahendusi ja huvitavaid fakte on võimalik koguda mänguliselt. Kui vaid kõik muuseumid oleksid nii toredad ajaveetmiskohad. Muuseum keskendus Vana-Rooma aegsele elule, aga puutumata ei jäänud ka traaklased. Sealse krundi peal tegime ka grupipildi, mida jagasin oma esimeses postituses. Kahjuks pole ma veel kusagil näinud grupipilti, kus mind tabas eufooriline tülpimus fotodel olemisest ning ma asetasin mooni oma dekolteesse 😆 Teade peale projekti lõppu. See pilt on vahepeal lausa ajalehes ilmunud. Artikkel Peale sõitu läbi mägikülade jõudsime väga kaunisse paika. Tegemist oli mägikirikuga, juba alt paistsid kalju sees olevad aknad. Keegi tegelikult väga ei öelnud, kuhu me üldse lähme ja miks me siin oleme, seega suhteliselt veider oli pisikeste suveniiriputkade juures võileibu süüa ning oodata mis järgmisena juhtuma hakkab. Nagu üleval mainisin, siis oleks mägironimisest teadmine muutnud mu garderoobi valikut. Polnud just kõige mugavam baleriinades ja kleidis meelevaldselt üles kõmpida. Teekond treppidest üles ei pakkunud mulle pinget, aga osade jaoks oli see suur katsumus. Näiteks Anamaria (rumeenlane) kartis kõrgust ning tema jaoks oli suur eneseületus kõrgele mäetippu minna. Koopakirik oli kaetud dekooriga, aga ruum ise oli suhteliselt kitsukene. Vähemalt oli munkadel omal ajal ülevalt ilus vaade ja turvaline olemine, sest kes ikka viitsiks rünnata kaljus olevat kirikut. Edasi panoraamile liikudes avanes võrratu vaade ümbritsevale loodusele. Parim paik uute instagrami ja facebooki fotode tegemiseks. Mäe tipus oli aga väga tugev tuul ja minul seljas lehviv kleit. Selle tulemusena välkus mu seelikusaba nii mõnigi kord 😄 Vaatamata tugevale tuulele valitses siiski ülimalt palav ilm, mis on aja jooksul täitsa talutavaks muutunud. Millegipärast selline kooslus mu telefonikaamerale ei sobinud ja tulemuseks on väga tuusad pildid minust mitme jäsemega. Mäest alla tulek oli väga nauditav, sest ümberringi vudisid ringi sisalikud. Ühega neist tekkis mul silmside, mis võimaldas ta fotole jäädvustada. See on minu jaoks suur saavutus, sest kiireid elusolendeid on raske pildile püüda. Tavaliselt on nii, et kui Eestis mõnda huvitavat olendit trehvan, siis ei ole kaamerat käepärast. Seekord päästis mind välja tourist mode, olla valmis pildistama igat pisematki kivi, mis tundus ajalooline. Meie väljasõidu viimaseks peatuspaigaks jäi Rumeenia piiril Doonau kaldal asuv Ruse linn. Ruse on palju meeldivam paik kui Sofia. Seal on rahulik õhustik ja inimesed on tagasihoidlikumad. Ruses anti meile vaba aeg linnas ringi vaatamiseks. Me läksime eestlastega šoppama. Ma pean veel kord mainima, et Bulgaarias on kõik palju odavam ja see tekitab suure tungi uusi asju osta. Sofias ma hoidsin end tagasi, aga ühel hetkel väljub olukord kontrolli alt. Ma plaanin hakata tegelema heategevusega, et oma kohvrist vanu riideid vähemaks saada. Oleks ma vaid varem teadnud, et tarbekaubad on sisuliselt tasuta, poleks ma Eestist oma tavaari kaasa tassinudki. Kogu odava pahna oleksin saanud rahumeeli Bulgaariast kaasa osta.
1 Comment
7/1/2023 01:52:09 pm
En iyi yalova ilan sitesi burada. https://yalova.escorthun.com/
Reply
Leave a Reply. |
Sisu
Töö arheoloogilistel väljakaevamistel, suhted kaaskondlastega ja reisimine Balkani riikides. Arhiiv
October 2017
Kategooriad
All
|