Bulgaarias külastasime ühte endist pealinna Pliskat, kus asusid basiilika varemed. Olin vaimustuses nendest müüridest, mis nad taasladusid, aga nii ei tehta. See ei ole kooskõlas tänapäevase konserveerimisega. Tuleb säilitada vana sellises olukorras nagu ta on. Kui on varemed, siis on varemed ning ehitist ei rekonstrueerita. Selleks on digitaalsed vahendid. Häbiväärne juhtum ma ütlen!
Sellised teadmised olen oma eriala õppides omandanud. Elagu kõrgharidus! Tegelikult pean oma EVT projektile tänulik olema, sest tänu arheoloogiliste väljakaevamiste kogemusele sattusin õppima muinsuskaitset ja konserveerimist. Seega, vabatahtlik teenistus oli mu elu muutev kogemus.
Ja üldises mõttes olin ka ikka loll. 18-aastasena olin ikka suht toores, aga samas kasvasin kogu Bulgaaria projekti jooksul juba vanemaks. Aga see ilmselt jääbki nii olema, et oma aastate tagusid tegusid vaadates tahaks vaid pead vangutada. Nii see elu käib ​😀

MIS on Euroopa vabatahtlik teenistus?
EVT on võimalus kogeda vabatahtlikuna töötamise kogemust mõnes Euroopa riigis. Lisaks Euroopa ümbruses asuvates partnerriikides.

KES saab hakata vabatahtlikuks?
Vabatahtlik peab olema 17-30 aastane noor, kelle elukoht on saatva organisatsiooniga samas riigis ehk eeldatavalt Eestis (kui blogi lugejad on Eesti elanikud). See 17 on suhteliselt risky business, parim on see kui projekti alguses olla täisealine. Tuleb kindla peale vähem sekeldusi.

MIKS läbida vabatahtlik teenistus?
Teenistuse tegemine arendab osaleja võimeid ja tugevdab võtmepädevusi: suhtlus emakeeles; suhtlus võõrkeeltes; matemaatikapädevus ning teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest; infotehnoloogiline pädevus; õppimisoskus; isiklik, kultuuridevaheline, sotsiaalne ja kodanikupädevus; algatusvõime ja ettevõtlikkus; kultuuriteadlikkus ja kultuuriline eneseväljendus.
Teenistus toetab ühiskondlikku aktiivsust ja annab uusi kogemusi.

MITU KORDA on võimalik vabatahtlikku teenistust teha?
Põhimõtteliselt ühe korra, aga ideaalis 2 korda. Siin tuleb jälgida vaid ühte lihtsat nüanssi ja vabatahtliku tee on võimalik kaks korda ette võtta. Mina saan vabatahtliku teenistuse veel ühe korra läbi teha.
Kui sa osaled esmalt lühiajalises projektis (maksimaalse pikkusega 2 kuud) on hiljem võimalik teha pikaajaline teenistus. See kui pikk tohib olla pikaajaline teenistus on kaheldav. Enne kui ma oma projektile läksin oli selleks 10 kuud, aga projekti käigus räägiti, et seda pikendati 12 kuuni. Mine sa tea.
Kui teha kohe pikaajaline teenistus (maksimaalselt 12 kuud), siis enam lühiajalist teha ei saa. Seega targem on teha algul lühiajaline projekt ja hiljem pikaajaline. See annab võimaluse erinevates riikides töötada.

KUS saab projekti teha?
Eestlastel on võimalik vabatahtlikuks minna;
a) programmiriiki: Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Makedoonia, Norra, Liechtenstein, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Soome, Suurbritannia*, Slovakkia, Sloveenia, Taani, Tšehhi Vabariik, Türgi, Ungari

b) programmi partnerriiki: Albaania, Alžeeria, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia-Hertsegoviina, Egiptus, Gruusia, Iisrael, Jordaania, Kosovo, Liibanon, Liibüa, Maroko, Moldova, Montenegro, Palestiina, Serbia, Süüria, Tuneesia, Ukraina, Valgevene, Venemaa.

Koostöö programmi partnerriigiga võib olla keerulisem ja projekt peab olema oskuslikumalt põhjendatud. Kui leida juba rahastuse saanud projekt ei pea enam selliste asjade pärast üldse pead vaevama.

Eesti noortel on võimalus EVT ka mujal maailmas teha, siis tuleb taotlus otse Euroopa Komisjonile esitada.

AGA...
Agasid ei ole. Haara kinni võimalusest, sest sõidukulud sihtriiki ja tagasi hüvitatakse, majutus ja toitlustus on tagatud, lisaks makstakse taskuraha (summa sõltub sihtriigist). Peale projekti lõppu saab igaüks noortepassi (kirjeldab projekti jooksul toimunud õppimist) ja Euroopa noortekaardi. Vabatahtlikule on tagatud tervisekindlustus, mis kehtib veel 2 kuud peale projekti lõppu koduriigis. Igale vabatahtlikule määratakse sihtriigis mentor, kes on kui sõbra eest ja aitab uude keskkonda kohanduda.
Pean tõdema, et minu projekti puhul, kus oli 18 osalejat oli vaid 3 mentorit. Aga me saime siiski hakkama, sest kõik, kes olid meie projektiga seotud olid valmis aitama.

KUIDAS leida projekte?
Projekti leidmiseks on 2 võimalust.
a) Tuleb leida saatev/vastuvõttev organisatsioon ja kirjutada temaga koos projekt. Eeldab seda, et organisatsioonil on ka koordineeriv roll. Koordinaatoriks võib olla ka eraldiseisev organisatsioon. Seejärel tuleb leida vastuvõttev/saatev organisatsioon. Projekt tuleb esitada tähtajaks ja oodata rahastust.
Tegemist on üsna keerulise protsessiga ja soovitaksin seda kui on kindel valdkond või riik, kuhu on soov vabatahtlikuks minna. Muidugi ei ole tegemist üle mõistuse keerulise, aga see-eest aeganõudva protsessiga. Annab võimaluse ise oma projekti osas otsustada.

Vajaliku akredeeringuga organisatsioonid on leitavad andmebaasist.
Eestist partnereid otsivad organisatsioonid.

b) On olemas ka organisatsioonid, kes pakuvad juba rahastuse saanud projekte. Tuleb vaid uutel pakkumistel silma peal hoida ja kandideerimisavaldus täita.
See eeldab, et projekti teema ja muud tingimused on vabatahtlikule sobilikud.

Näiteks:
Seiklejate Vennaskond
EstYes
Continuous Action
Involved
Noored Ühiskonna Heaks

Lisainfo

Paljud teemad jäi käsitlemata, kuna terve postituse pikkust materjali sealt ei oleks tulnud. Esitan nüüd faktidena mõned huvitavamad juhtumised teenistuse jooksul. Enamus lauseid käivad minu kohta, aga on ka infot teiste ja Bulgaaria kohta. Mõnede lausete juures lisan ka täpsustava teksti.

• Olin projekti noorim osaleja, aga mulle ei tuletatud seda kordagi meelde.
• Õppisin arheoloogilistel väljakaevamistel töötama.
• Tegin iga päev siestat. Hommikul vara ärkamine ja hilja magama minek mõjutas organismi. Kuskilt oli vaja unetunde juurde saada.
• Itaallaste valmistatud toidud ei olnud head. Ja mind ei huvita ettekääne, et toorained olid halvad.
• Keeleoskamatus ei ole ettekääne, et inimestega mitte suhelda.
• Ma leidsin skeleti Andrea.
• Ülikool on lahe.
• Marat on elav entsüklopeedia.
• Annetasin osa oma riideid Sveshtari küla elanikele.
• Paljud ei otsinud pesukorvist oma riideid ja ka nende riided läksid heategevusse.
• Bulgaaria õlled ja veinid sakivad.
• Projekti jooksul tekkis 2 rahvusvahelist paari.
• Koos Heleriga rattaga Isperihi sõit oli suur katsumus.
• Sõin ilmselt toite, mida kodus ei oleks söönud.
• Rakia
• Ma vastasin Quirino küsimustele alati ausalt ja rääkisin isegi asjadest, mida ta ei küsinud.
• Ma sain  oma hirmudest üle. Näiteks usaldan inimesi nüüd rohkem.
• Projekti jooksul kõlasid 13 erinevat keelt: eesti, inglise, bulgaaria, hispaania, itaalia, armeenia, rumeenia, türgi, vene, araabia, jaapani, portugali ja prantsuse.
• Artura on nüüd rahvusvaheliselt haritud kass.
• Ma sain endale paar head sõpra, kellega suhtlen ka peale projekti lõppu.
• Üritasin sporti teha, aga palavuse tõttu oli see keeruline.
• Bulgaaria loodus on väga ilus.
• Sain suurel hulgal kogemusi ja nippe seljakotiga reisimiseks.
• Õppisin, et inimesed on erinevad.
• Nahk muutus pruunimaks, juuksed blondimaks.
• Kuulsin ära kõik itaalia keelsed roppused kui Francesco tualetti kinni jäi.
• Mul oli Kreekas mentaalne kriis, umbes 10 minutit.
• Mul ei tekkinud koduigatsust.
• 95% bulgaarlastest on väga koledad.
• Mingisugused ämblikud hammustasid öösel mind ja Mirellat. Ma olen alati teadnud, et ämblikud on ohtlikud!
• Ma pole kunagi nii palju joonud.
• Anna läks peale projekti lõppu otse Türki.
• Mu sõrm jäi ventilaatori vahele.
• Armeenlased on väga reserveeritud rahvus.
• Erivajadustega inimesed vajavad rohkem märkamist, et õnnetusi ei juhtuks.
• Bulgaaria eluolu on odav.
• Ma ei võtnud ühtegi haiguspäeva.
• Propageerisin duolingot. Loodan, et Seher, Hutman ja Marat said sellest abi.
• Tsvety kohalolu muutis minu jaoks kõik palju lihtsamaks.
• Mu itaalia keele oskus paranes. Bulgaaria keelt ma ikkagi ei oska.
• Leidsin enda hipsterliku poole.
• Andrea ei ole mind kummitama tulnud.
• Itaalia jalgpall.
• Läksin Bulgaariasse kilo erinevaid Eesti komme kotis.
• Lukoil on tõlkes sibulaõli.
• Laine on bulgaaria keeles sitt.
• Lõhkusin ühe profiili.
• Anna ostis täpselt sama tooni küünelaki Bulgaariast nagu ma olin Eestist ostnud.
• Teistele tutvustati oma riigi muusikat.
• Mu sõrmel tekkis põletik ja mu küüs kasvab välja.
• Eestlaste sünnipäevalaulud olid parimad.
• Üksteisele keelt õpetada oli väga vahva. Kõige tublimad eesti keele õppijad olid Görkem, Mustafa ja Quirino.
• Kogu projekt on hästi õnnestunud. Mina jäin rahule 😊

Tallinnast koju sõites oli Eesti pealinn ikka samasugune nagu ta minust juulis maha jäi. Autoaknast ümbrust jälgides tundus nagu oleksin ma ikka veel reisil. Tallinn oleks justkui uus pealinna Sofia - Tirana - Skopje - Belgrad nimekirjas. Tunnet, et oleksin kodus, ei eksisteerinud. Päris koju, oma korterisse jõudes tundus kõik nii võõras. Kõige võõram oli see, et päike paistis tuppa. Sveshtaris paistis päike vaid hommikul meie toa aknast sisse, enamus hommikuid olime aga tööl ning seda tunnetust ei saanud. Kass ei võõrustanudki minuga, aga tema üllatus mind nähes oli tuntav. Ta oli veidi skeptiline, kas ma ikka jään nüüd koju. Kõige veidram oli arvutisse minna. Olin 2 kuud oma telefoniga hakkama saanud. Mu laptop tundus hiiglaslik. Kogu ekraani ja klaviatuuri oli ülimalt mõnus kasutada 😊 Oma reisist rääkimine oli minu jaoks tavapärane, sest see kaasneb pärast igat reisi. Vanemad ootasid mind väga koju, mulle oli lausa kook tehtud. Kodus olles ja teistega kontakti võttes, kes veel Bulgaarias olid, selgus et Florin oli üles leitud ja tema oli kõik korras. Vähemalt olin sellest koormast vaba.
Järgmisel päeval kooli asju ostma minnes ja oma seljakotiga ringi kõndides oli minu sees sisemine rahutus. Mu hing protestis sellele, et jääda ühte kohta paikseks. Kuna olin harjunud viimasel nädalal palju kõndima, jalutasin poest koju võimalikult suure ringiga. Vajasin väga aega, et täiesti üksi olla. Oleksin tahtnud väga minna matkmama, sest ilmad Eestis olid üpriski ilusad. Kartsin palju hullemat ilma siin ees ootamas. Kahjuks varjutasid mu matkaplaane kohustused, mis ei võimaldanud piisavalt aega selliste plaanide ettevõtmiseks. Kui lähemalt mu kultuurišokist rääkida, siis see peitus pisikestes detailides. Näiteks Eesti piim oli maitselt kui vesi. Bulgaaria piim ei olnud küll värske, vaid tööstuslik, aga rasvasisaldus oli mahlapaki laadses pakendis olnud piimal suurem. Viinamarjad, mida Eestis müüdi olid täiesti maitsetud. Poes võis näha plakatit krõpse reklaamivast Enrique Iglesiasest, mis on ju täiesti totter. Lisaks tekitasid minus positiivseid emotsioone meie projekti koduriikide tooted või viited riigile. Tavaellu aitas sulanduda kool. Olin alguses sõpradega üsna ükskõikne, sest ma olin saanud 2 kuud ilma nendega kohtumata hakkama ning neil puudus samasugust kogemust nagu mina olin saanud. Me ei ühildunud algul päris hästi. Olin saanud ka halva harjumuse, kippusin hilinema ja mul oli sellest ükskõik. Tagasiside minu kohta kajastus vaid selles, et olin pruunimaks muutunud. Oleksin oodanud avameelsemaid arvamusi.

Buss viis meid Sofia raudteejaama, mis asus õnneks bussijaama kõrval ehk kesklinna ei olnud üldse pikk maa. Ja siis juhtus midagi, mis pani mind jahmuma. 1800 km kaugusel kodust, Sofia transpordijaamade vahel, istub vana naine ja ta kõrval on Säästumarketi sinine kott. Teate ju küll kõik seda säästuka tugevat ja suurt kotti. Ma sõna otseses mõttes tardusin. Ma arvasin et näen viirastust, et see logo on Bulgaaria keeles ja font ja värvid on lihtsalt sama. Nii see siiski ei olnud, kotile oli selgelt kirjutatud "Säästumarket". Ilmselt on heategevuse kaudu jõudnud kott Bulgaariasse, igatahes see oli päris veider moment kogu Bulgaarias veedetud aja jooksul. Šokist toibununa liikusime kesklinna suunas, et teha veel viimane odav shopingutiir.
Sai ostetud suveniire ja materjali õhtuseks lahkumispeoks. Kuna leeve oli meil ikka veel liiga palju käes, läksime juveelipoodi ja ostsime mõlemad endale hõbesõrmuse. See ei olnud ikka veel piisav ning kuna me nagu kaamlid oma kottidega ringi käisime, otsustasime ülejäänud raha lennujaamas laiaks lüüa. Külastasime linnas juba tuttavaid kohti, aga sattusime ka uutele tänavatele. Otsustasime tehnikast võõrduda ja proovida paberkaardi abil soovitud sihtkoht leida. Minu inim GPS lakkas juba augusti alguses töötamast 😅 Näiteks jõudsime oma ebaõnnestunud kaardilugemisega kuhugile Araabia rajooni. Iga pood oli täis vesipiibu müüjaid ja järgmise nurga tagant tuli nähtavale üldse klassikaline Türgi turg. Jõudsin Sofia suhtes ka suurt meelehärmi tunda. See linn muutus ühel hetkel väga nõmedaks ja iga viga andis endast tuntavalt märku.
Õhtupoolikul saime kokku oma ülejäänud projektiliikmetega. Kohtumine toimus Sofia rahvusteatri ees ja nagu meie grupile tavaks, suutis keegi jällegi hiljaks jääda. Seekord eksis Mirella ära. Veider oli viibida samades paikades, kus sai alguse meie projekt. Esimesel päeval toimus meil ju linnaekskursioon ja just seal pargis sai passitud, et oodata teiste liikmete järgi. Algusest oli saanud lõpp, vastakad tunded, mis andsid aimdust, et kõik saabki reaalselt läbi. Lõpuks olid kõik liikmed kohal ja me asusime teele Rashedi villa suunas, mis asus linnast väljas. Meie suund oli Vitosha mäele. Kuna kõik ei mahtunud autosse ja minibussi, siis pidid osad inimesed minema trammiga. Kuidas me ei mahtunud minibussi, kui varasemalt on see täiesti teostatav olnud? Seekord ei hakatud riskima politseiga ja me püüdsime jäta muljet, et kõikidel inimestel on oma istekoht. Päris nii see ei olnud, aga politseipunktis meid kinni ei peetud 😜
Eestlaste mõttes ei ole Rashedi maja villa, pigem eraldatud paigas asuv mägimaja. Koht oli tõepoolest väga eraldatud, tee sinna oli väga konarlik ja lähedal ei asunud teisi maju. Enne hämardumist uurisin mäe jalamil veidi ringi. Maja eest voolas läbi jõgi ja ümberringi oli tihe mets. Meie Heleriga asusime oma kohvreid pakkima. Pärast lisaostlemist pealinnas oli see üsna tülikas tegevus. Lisaks mahutasime oma kohvritesse veel Anna suveniirid ära. Teised tegelesid samal ajal väljas toidu grillimisega. Õues oli äärmiselt külm, üks külmemaid õhtuid Bulgaarias veedetud aja jooksul. Õhtu oleks võinud kulgeda mõnusas rütmis, sest kõik rääkisid oma seiklustest vabal nädalal. Paljud inimesed olid jaotunud 2-3 liikmelisteks gruppideks ja reisisid lähiümbruses ringi. Reisijutte varjutas aga teade, et Flrorin on kadunud. Ma ei hakkaks siin lahkama tema kadumise põhjuseid. Igatahes olid kõik mures ja ka hommikuks ei olnud politseil temast uudiseid.
Lennujaama jõudmiseks pidime varakult teele asuma, sest me asusime linnast väljas ja lisaks olid hommikul ummikud. Lennujaama sõit oli närviline, sest Diliana oli ilmselgelt endast väljas. Lennujaama tuli veel Kalojan, saime kätte oma reisihüvitise, jätsime bulgaarlastega hüvasti ning asusime lennujaama väravatest läbi. Öösel sain vaid mõne üksiku inimesega hüvasti jätta, sest kõik läksid kuidagi sujuvalt magama. Mis seal ikka, iseenesest inimesi ma ei igatse, ma igatsen lahedaid hetki, mis nende inimestega koos sai veedetud. Lennujaamas kulutasime lõpuks oma leevid ära veel roosidega suveniire ostes. Jube! Lennule minnes saime tunda juba esimesi märke kodust. Rääkisime Heleriga omavahel, järsku mees meie läheduses küsis, kas me oleme Eestist. Ta oli ilmselgelt bulgaarlane, aga tänu oma pojale oli tal teadmine Soomest ja Eestist. Ma ausalt ei tea kuidas see võimalik peaks olema, aga meie rahvuse suutis ta edukalt kindlaks määrata.
Lend Istanbuli oli kiire ja valutu. Isegi Istanbuli lennujaamas läks aeg palju kiiremini. Muidugi oli oma roll ka sellel, et esmalt pidime jätkulendu ootama 4 tundi, nüüd aga vaid 3. Meie suureks kurvastuseks ei olnud lokum enam maitsmiseks välja pandud. Läbisime sealse poe riiuleid mitmeid kordi, sest soov midagi Türgist kaasa osta oli suur. Viimaks leidsingi endale vinge käevõru. Tallinna lennule minek oli päris närvesööv. Ma teadsin, et seal ma kohtan suurel hulgal eestlasi. Ma kardsin kuulda eesti keelt ja sellest aru saada. See oli erinev tunne kui oli rääkida Heleri või Annaga. Ma polnud 2 kuu jooksul kohtunud võõraste eestlastega ja see mõte tundus hirmutav. Juba lennule minnes nägin eestlaslike välimusega inimesi ja seejärel kuulsin eesti keelt. See kõik ei olnud nii jube nagu ma arvasin, aga päris ebameeldiv siiski. Lennul istus meie kõrval noormees, kes ei rääkinud meiega ühtegi sõna. Väga eestlaslik käitumine, vahelduseks mõne teise riigi esindajale, kes oleks kohe vestlust alustanud. Peale paaritunnist lendu maandusimegi taas kodumaal. Tallinna lennujaam on endiselt kõige mõnusam paik, kus reisides viibida.

Serbiasse sõitsime väga luksusliku bussiga. Buss oli uus ja mugav, meile jagati lausa tasuta šokolaadi. Makedooniast Serbiasse viis väga heas seisukorras kiirtee, mis tähendas sujuvat sõitu. Vaatamata kõigele sellele oli väga raske magada. Mõnikord lihtsalt on nii. Hommikul olime jällegi ülimalt väsinud. Läksime lähimasse parki, ütleme nii, et see oli suur viga. Pargist oli asi suhteliselt kaugel. See oli koht, kus oli kuivanud muru, oranž võrk ja kodutud, pargiks muutis selle asjaolu, et seal kasvasid puud. Aga kui sa oled hommikul vara võõras linnas, siis pole just väga palju kohti, kuhu minna. Me arvasime, et kõik pargid Belgradis ongi lihtsalt sellise nukra välimusega. Õnneks asus rongijaam bussijaama kõrval. Me otsustasime sõita tagasi Sofiasse rongiga, võtta endale voodikohad, et ühel reisiööl saaksime ka korralikult välja puhata. Olime täitsa teadlikud, et ilmslet on tegemist nõukogude aegse rongiga.
Alustasime peagi oma iga riigiga tavaks saanud hosteli otsingut. Seekord oli tegemist üsna suure hosteliga. Kuigi meie toas oli 6 voodikohta, viibis peale meie toas vaid 1 naine. Ta hoiatas meid rongide eest. Mingid putukad olid ta jalad täiesti ära söönud ning kuuldavasti tegutsevad rongides vargad, ilmselt rongi enda töötajad, kes varastavad kraami akna kaudu. Selline jutt ei tekitanud just kindlustunnet, aga rongireis oli alles järgmine päev ning hirmutundeni oli veel aega. Jäime paariks tunniks hostelisse puhkama. Nii Anna kui Heleri olid projekti jooksul noortevahetusse kandideerinud ja neid saatis edu. Anna sai Gruusia projekti ning Heleri Suurbritanniasse. Mõtlesin, et järelikult on kandideerimine projekti jooksul soosiv ning proovisin ka. Kandideerisin Eesti Õpilasesinduste Liitu. Ja joppaski 😀
Pärast puhkust suundusime linna ringkäigule. Päike hakkas loojuma ja liikusime kindluse suunas. Belgradi kindlus on palju etem kui Skopje oma, tekitab koheselt keskaegse tunde. Kindlusest avanes kaunis vaade Doonaule. Kaatrid sõitsid ja päike muutis meeleolu mõnusaks. Kindluses oli parasjagu toimumas metal kontsert ja kohale oli tulnud palju alternatiivseid inimesi. Ma pole näinud üheski linnas nii palju julge riietusstiiliga inimesi kui Belgradis. Ehk siis just sealt linnast leiab neid kõige lahedamaid inimesi. Mööda kindlust ringi käimine võttis omajagu aega ning peagi oligi pime. Läksime kesklinna ja otsustasime midagi uut proovida.
Tegime Couchsurfing äpiga Hangouti. See läks üsna lappama, sest sooviavaldusi hakkas korralikult sisse voolama. Leppisime kohtumise austerlasega kokku, lisaks pidime kohtuma türklaste, prantslase ja ühe kohalikuga. Kohtumispaika tulid aga ainult austria tüdruk oma austraallasest poisssõbraga. Prantslane hüppas alt ära ja türklased pidi hiljem tulema. Austraallasele oli soovitatud ühte uut peokohta linna keskel. Tegemist oli vana vabrikuhoone õuega, kus oli ligi 10 erinevat baari ja klubi. Kuna tegemist oli ülerahvastatud kohaga, ei soovinud me sinna lärmi kätte jääda. Leidsime paari tänava kauguselt koha, kus kohalikku õlut nautida. Viimaks peaaegu Eesti tasemel õlu 😊 Rääkisime maailmaasjadest ja nii see aeg möödus. Peaaegu oleksime ka türklastega kokku saanud, aga wifi leidmine oli keeruline ja sinna see asi jäi.

Nagu postituse pealkirjast võib aru saada, siis peeti mind väga tihti serblaseks. Serblased ja eestlased on välimuselt tõepoolest sarnased. Kuigi serbia ja bulgaaria keel on jube sarnane, on inimesed välimuselt täiesti erinevad. Nii poes kui rongijaamas tuli ette ligi kümme olukorda kui inimesed pöördusid minu poole serbia keeles palvet esitades. Kui eelnevates riikides, kus me projekti jooksul käisime, oli kogu aeg see tunne, et me oleme turistid, siis Serbias sulandusime kohalikega ühte massi.
Meie teise päeva eesmärk Belgradis oli päev ära sisustada kuni me rongile läheme. Veetsime aega huvitavaid ehitisi linnas otsides. Külastasime kirikut, kus toimus pulm ja saime ka ise veidi pidustustest osa. Istusime ka pargis, kust saime endale kaaslaseks kutsika. Leppisime kokku kohtumise türklastega, kellega oleksime pidanud kohtuma juba eelmisel õhtul. Päeva teises pooles võtsime ette matka läbi linna, et jõuda suurde kaubanduskeskusesse. Läbisime linna keskuse, Doonao jõe ja jõudsime uude Belgradi linnaossa. Sealsed kaubanduskeskused olid väga eestilikud ning ka toidupoe valik pakkus eestlastele tuntud valmistoite. Kogu Belgrad on täis Shop&Go poode, need on üsna väikesed, aga laia kaubavalikuga. Need on väga head poed, sest iga nurga pealt võid ühe leida ja enamus poode on 24/7 avatud. Peale mõnda tundi uues linnaosas, ületasime taaskord silla ja läksime türklastega kohtuma.
Istusime Doonao kaldale ja jõime taaskord kohalikku õlut. Meil oli hea demonstreerida oma türgi keelset sõnavara, mille olime omandanud oma projekti liikmetelt. Lisaks oli mul võimalus jällegi rääkida erinevatest Türgi seriaalisest ja muusikast 😜 Igatahes oli huvitav jälle uute inimestega kohtuda. Nad olid tulnud Belgradi 4 päevaks. Nad olid väga spontaanselt otsustanud sellise reisi kolmekesi ette võtta. Anil oli veetnud Erasmus+ projektiga oma ülikooliajast aega Prantsusmaal ja Emre Leedus. Sellised lood panevad mõtlema, et ka ise peab ennast sellisesse projekti ülikoolis saama. Veel enne rongile minekut kohtusime ka nende sõbra Gökhaniga. Käisime veel poest läbi, et kulutada ära meie viimane sularaha. See oli üsna vaimukas, sest sa vaatad poes ringi, et võimalikult täpselt oma raha nullini ära kulutada.
Rongis oli meil 6 voodikohaga kupee, mida jagasime 4 inglasega. Meie voodid asusid 2. korrusel ehk akna kõrgusel. Kohe kui rong sõitma hakkas, tuli aknast kapaga külma tuult sisse. Heleri proovis küll akent sulgeda, aga see ebaõnnestus. Kuigi meil oli paks tekk, ei olnud sellel ümber tekikoti ning hostelist saadud õpetussõnad panid tekki vältima. Kui aga paksud riided olid seljas ja endiselt oli külm, siis jalgadele sai siiski tekk peale tõmmatud. Mingil hetkel sulges keegi inglastest siiski akna, mis oli justkui õnnistus. Piirikontroll oli kiiruse mõttes täiesti võrreldav bussiga piiri ületamises. Piirivalvurid tulid rongi, korjasid passid ja mõne aja pärast tagastas rongi töötaja need. Rongiga sõita oli tunduvalt parem kui bussiga, aga suureks miinuseks oli rongi tualett. Heleri küll hoiatas mind, aga see oli ikka palju kohutavam kui ma oskasin arvata. Peale piiripunktne jäi aga rong ühes jaamas seisma ja meile teatati, et edasi peavad kõik bussi minema, sest raudteel on toimunud õnnetus. Muidugi toimus see kõik bulgaaria keeles, aga jällegi kogu tema jutt oli arusaadav. Vagunisaatja kiirustas kõiki tagant rongist lahkumisega öeldes kuldse väljendi, mille täpne sõnastus on mul kahjuks ununenud. See kõlas umbes nii "Tempo, haide haide". Mahtusime kõik bussi ära ja läbi hommikuse tipptunni jõudsime taaskord Bulgaaria pealinna.

Kuigi Makedoonia rahvaarv ületab Eesti oma, on riigi pindala Eestist tunduvamalt väiksem. Asi pole ju otseselt pindalas, vaid selles, et igal sammul on võimalus kohata tuttavaid. Selles saime ka kinnitust, aga sellest veidi hiljem.
...niisiis jõudsime Skopjesse väga vara hommikul. Õnneks on Makedoonia pealinnas Eestile sarnane bussijaam täitsa olemas. Kuna kõik asutused olid kinni ja väljas oli pime jäime paariks tunniks bussijaama "istudes magama". Peale sellist bussisõitu oli see igati teretulnud uni. Väljusime enda arust väga mõistlikul ajal, aga linna peal ringi kõndides selgus siiski, et kõik kaubanduskeskused olid endiselt suletud. Niisiis läksime Doonau äärsele promenaadile istuma. Sõime hommikust, jälgisime mööduvaid tervisesportlasi ja ootasime lihtsalt aja möödumist. Ei tasu muretseda, et me oleksime nüüd kogu selle aja lihtsalt taevast vahtinud. Meil oli seal jõe ääres wi-fi täitsa olemas.
Skopje on purskkaevude ja sildade linn. Palju kauni arhitektuuriga sildasid viib üle lookleva Doonau ning iga nurga peal võib leida hiigel purskkaevu. Lisaks on terve linn täis vapustavaid skulptuure. Millegi pärast oli enamik kauneid figuure värviga kaetud, ilmselt on tegemist mingisuguse tavaga, kuigi kunagi ei saa välistada huligaane. Veel avaldas muljet ooperimaja esine, kust jalutades kostis klassikaline muusika. Nimelt olid laternapostide külge kinnitatud kõlarid. Skopje on äärmiselt kaunis ja samas moderne linn. Meenutab oma olemuselt kõige rohkem Eestit (võrreldes teiste EVT ajal külastatud riikidega). Kesklinnast võib kerge vaevaga leida nii vaatamisväärsusi kui kaubanduskeskusi.
Esimesel päeval külastasime linnas asuvat kindlust, mis paistis eemalt grandioosne. Kõik me teame, et kindlused asusid strateegiliselt tähtsates punktides, kus oleks hea ülevaade linnale. Seega pidime ronima mäe otsa. Nagu öeldud, oli kindlus väljaspoolt väga kaunis, aga sisemus oli üsna igav ning ka turiste ei käinud seal palju. Oli väga palav päev ja kindluse müüridelt varju leida oli lohutust pakkuv. Vaade, mis linnale avanes oli tõepoolest vaimustav. Kogu linn oli peo peal. Edasi suundume kõrval asuvasse mošeesse. Sealne aed oli imeline. Palju rohelust, laulvaid linde ning rahulikku õhkkonda. See oli nagu pisike oaas ümbritsetud linnaga. Üks põhjustest, miks me ei soovinud aiast nii kiiresti ära minna oli kuumus, sest tuli alustada teed mäest alla. Linnas sõidavad ringi punased double-deckerid. Võiks eeldada, et selline asi on ainult Londonis, aga meile suureks üllatuseks sõitsid Skopjes liinibussidena ringi kahekordsed bussid. Vaimustav!
Üritasime ka Skopjes couchsurfinguga ööbimispinda leida, aga see ebaõnnestus. Seega asusime taaskord odavaima hosteli jahile. Seekord jäi sõelale Vodno mäe nõlval asuv hostel. Kuigi distantsilt ei asunud hostel üldse kaugel kesklinnast, oli sinna kõndimine ikkagi vaevarikas. Mäejalamil asuv elurajoon oli juba piisavalt suure tõusunurgaga, et üles mineku hoogu takistada. Viimaks jõudsime kohale, tegemist oli väga vanaemaliku majaga. Perenaine elas seal koos oma emaga, neil oli pisikene viljapuu aed ja 2 tuba, kuhu külastajaid paigutada. Meie saabudes seal rohkem kliente ei olnud. Aitasime naisel voodilinu paika panna ja ütleme nii, et abivalmidus tasus end ära, sest saime ka hinnaalandust 😉 Meie tuppa asusid elama 2 prantsuse noormeest. Ja teises toas elasid türklased.

Peale veidikest puhkust asusime Vodno mäge vallutama. Teadsime, et kusagilt meie lähedalt peab algama matkarada. Läbi kaardirakenduste jõudsime viimaks kohale. Rada oli ühtlasi metsik kui ka tsiviliseeritud. Kui soovisid läbida inimlikku teekonda, olid maha märgitud Läti lippu meenutavad märgid. Kui soovisid rajalt ka ekstreemsust võisid valida kõrvalraja. Mäkke ronimine on iseendasse vaatamine, kõik sinusse kogunenud halvad emotsioonid saab sammudesse edasi kanda ning seejärel edasi liikuda. Kui jõudsime oma matkaraja lõppu pidime otsima kirikut. Igasuguste siltide järgi oleks pidanud see seal olema, aga kõik mida me alguses nägime, oli vaid hotell. Keegi geenius oli ajaloolise kiriku kõrvale ehitanud hotelli. Tutvusime meile avaneva vaatega, kuigi mäelt oli vaade palju parem, ja asusime tagasiteele. Mäetipus oli ka rist, mida tasub kindlasti vaatama minna, aga kuna hakkas hämarduma ei olnud just kõige mõistlikum oma teekonda jätkata. Linnas tagasi olles asusime söögikohta otsima. Ütleme nii, et see võttis aega, aga viimaks leidsime Mehhiko toidukoha, siis selgus ka, et Anna ja Mustafa on Skopjes. Taustinfoks veel see, et paar päeva tagasi veetsid samas linnas aega meie projekti 3 itaallast.
Õhtu lõpetuseks ootas meid taaskord ees matkamine oma ööbimiskohani mäe jalamil. Hommikul oli meie kindel soov külastada Matka kanjonit. Väga metsiku loodusega koht otse linna kõrval. Miks mitte seal siis ära käia? Küsisime hosteli perenaiselt abi, millised bussid sinna liiguvad. Ta oli parasjagu teel linna ning viis meid lausa autoga bussipeatusesse. Ta on väga abivalmis inimene, sest lubas meil aiast viinamarju ja õunu süüa. Lisaks andis ta Helerile niidi ja nõela komplekti riiete parandmiseks. Lisaks saime ööbimise eest ju allahindlust. Seega väga palju lisandeid 😊
Bussi ootasime suhteliselt kaua, aga pilet maksis väga vähe. Kuna tegemist oli liinibussiga, kestis sõit oma paarkümmend minutit. Kahjuks ei saanud me double-deckeriga sõita 🙁 Kui hakkasime linnast välja jõudma, jäid bussi ainult turistid. Bussipeatusest veidi edasi kõndides algasid matkarajad. Asusime uljalt teele, põhimõtteliselt tundmatusse. Peale toitlustusasutusi hakkas kulgema vaid üks rada, kitsas tee mööda mäe nõlva. Algul võis rajal näha pinke, prügikaste ja palju inimesi. Üsna raja alguses tegime peatuse, et süüa. Ja ühel hetkel tulevad nurga tagant välja 2 noormeest, kes meid tervitavad. Ausalt öeldes oli mu esimene mõte, et küll on viisakad inimesed, tervitavad võõraid. Järgmisel sekundil sain aru, et need on prantslased meie hostelist. Nad tulid kanjonisse autoga, üleüldse reisisid balkani riikides oma autoga. Neilt saime teada, et raja pikkus on 5 km. Nad läksid edasi ja meie jätkasime peagi oma tempos. Matkates kohtasime nii mõnigi kord inimesi, kellega koos bussis saabusime.
Matka vaated olid imelised. Eestis võiks vähemalt üks mägi olla, et sinna minna ja aeg maha võtta. Olen eelnevalt ka kanjonis käinud, aga see oli Egiptuses ja seal ei olnud vett. Veega kanjon tundub ohtlikum ja põnevam. Lõpuks jõudsime raja lõppu. Mägi küll kulges edasi, aga rada oli tõkestatud. Raja lõpus ootasid meid juba tuttavad tegelased bussist. Neil oli kaasas ka pisikene koer. Kuna koer oli üsna väsinud, kandsid nad teda särgi sees justkui kiiges 😃 Teisel pool vett asus koobas. Ja voilaa, nägime kuidas prantslased olid just teisele poole ujunud ning läksid koopaid avastama. Nad märkasid meid ja karjusid, et ka meie sinna poole tuleksime. Ahvatlev pakkumine, aga külm vesi nüüd küll ujuma ei kutsunud. Üldiselt oli matkarada ohtlikeimatest kohtadest tõkestatud piiretega, aga väga palju oli ka piireteta alasid. Raja lõpus võis kohata vaid üksikut turisti, pingid puudusid ja prügikaste ei olnud. Seal, kus oli prügikast, oli ka hunnik taarat. Prügikastid uputasid neist. Sellist olukorda ei eksisteeriks, kui pudelitel oleks pandipakendi märk.
Tagasiteel võtsime aja maha ja istusime pingile, otse vee äärde. Peagi möödusid meist üllatus-üllatus prantslased. Uhh, jätsime siis viimast korda sportlike kuttidega hüvasti, arvates, et rohkem juhuslikke kohtumisi meil enam küll ei tule. Päris nii asjad ikkagi ei läinud. Oma bussi oodates, kimasid nad oma pisikese autoga meist mööda. No vot siis, 4 korda saime nendega juhuslikult kohta. Lisaks tulid sama bussiga linna tagasi paljud inimesed, kes meiega samal ajal tulid. Ka mehed koeraga. Kes ütles, et juhuseid ei ole olemas? Õhtul liikusime veel poodide vahel ringi. Ühe kaubanduskeskuse kõrval on väljas toolid ja pingid einestamiseks. Läksime oma toitu sinna sööma. Sõin oma elu kõige rõvedamat salatit, ma ausalt ei saa aru, kuidas üks kana salat saab nii vastik olla. Edasi läksime bussijaama ning vaid paarkümmend minutit enne meie bussi väljumist ilmus kuskilt välja Anna. Anna ja Mustafa buss Sofiasse väljus samal ajal meie bussiga Belgradi. Saime teada, mida nad olid Kreekas teinud ja mis on nende edasised plaanid. Veel päeval, peale neid juhuslikke kokkusaamisi olin Helerile öelnud, et ma üldse ei imesta kui me neid kusagil linnas kohtame. Mis siin ikka, maailm või pigem Makedoonia on väike koht!

Albaania reis algas Sofias bussipiletite ostmisega. Tänu bulgaarlasest mentorile ei olnud see probleem. Meil ilmselt polnud isegi mingit eeldust oma bussi osas, aga nähes väikest väikebussi tekkisid küsimused, sest vaja on ju läbida 3 riiki. Kui bussijaamas oli terve hunnik inimesi, siis reisi alustades selgus, et nad tulid lihtsalt ühte reisijat ära saatma. Tegelikult oli buss täitsa normaalne kuigi istmeid reguleerida ei saanud, aga arvestades, et bussis oli vaid 5 reisijat + bussijuhi sõber, said kõik nautida luksust magada 3 istme ulatuses. Peale minu ja Heleri oli bussis veel kohalik naine ja 2 hispaanlast Pedro ja Jasper. Bulgaariast viis välja üliheas seisukorras kiirtee ja peagi olimegi piiril. Arvestades, et Makedoonia ei kuulu Euroopa Liitu ei olnud piiriületus üldse nii hull. Sest isegi Euroopa Liidu siseselt oli piiriületus väga vaevaline.
Igatahes muutus teede olukord märgatavalt, justkui oleks pesumasinasse sattunud. Enda toolidel püsimiseks tuli rakendada turvavööde abi. Vähe sellest, et tee oli hüplik kuulas bussijuht kõlaritest Bulgaaria-Türgi muusikat. Sama plaat muudkui ketras, tekkis sama olukord kui oli Tarkani plaadiga. Ja see ei ole veel kõik, bussijuht sõitis aknad lahti ja külma tuult vihises bussi. Sellistes tingimustes üritad siis magada :D Ning iga paari tunni tagant toimusid peatused. Ühes peatuses ärkas Jasper ning ta esimene lause oli "nii külm on". See öö oli tõepoolest äärmiselt külm. Igatahes ühes peatuses tualetist väljudes tabas mind päris suur üllatus. Ukse tagune oli pagulasi täis. Tõepoolest, terve bussitäis tõmmusid inimesi ootas tualeti järjekorras. Ilmselt olid need põgenikud Kreekast, keda Euroopa riikidesse veeti. Tänu oma väiksele vene keele oskusele sain muusikaga lõpp arve tehtud ja isegi õnnestus paar tundi magada. Tiranasse saabusime koidikul. Ka nende hispaanlaste jaoks ei alga hommik enne kohvi joomist. Kohvikus arutasime oma päeva plaane, jätsime hispaanlastega hüvasti ning asusime öömaja otsinguile.
Heleri oli Bookingust otsinuid odavaid hosteleid ja asusime otsima meiel kõige lähedal asuvat öömaja. Navigeerimisseadete abil pole üldse probleemi võõras linnas orienteerumisega. Kuna oli siiski väga varajane hommikutund oli veider koha omanikku segada, seda enam et meil puudus broneering. Õnneks tuli meiega samal ajal hostelisse ka prantslanna, kellel oli kaasas kohalik tüdruk, kes aitas ka meil asju ajada. Koha perenaine oskas albaania ja ilmslet itaalia keelt, sest itaalia keelseid väljendeid kõlas kogu meie seal viibitud aja jooksul. Ta oli teatud külalistele justkui tädi Maali, musitas neid ja kutsus kallikesteks. Huvitav isiksus. Peale sisseregistreerimist läksime linna peale, tahtsime toidupoest süüa osta, aga kõik kauplused olid suletud. Kõndisime linnas niisama ringi ja ootasime poodide avamiseni. Üheks hetkeks saime oma poetiirud tehtud ja suundusime tagasi hostelisse, sinna veidrasse kommuuni. Peale paari tundi und olime jälle vormis tegutsema. Kõndisime taas veidi linna peal, saime isegi tibavat vihma tundma. Üritasime kõndida linna lähedal asuva mäe poole ning selle käigus leidsime huvitava slummi tüübis elamurajooni. Tekkis Mehhiko tunne: räämas eluhooned, inimesed tänaval üksteisega suhtlemas ja praht igal pool vedelemas.

Järgmise päeva hommikul lahkusime hostelist. Meie eesmärk oli jõuda mere äärsesse linna Durres. Olime veidi sinna jõudmise kohta internetist uurinud, aga kuna Tiranas ei armastata bussijaamu oli bussi saamine arvatust keerulisem. Kõndisime platsini, mis nägi bussijaama moodi välja, aga sealt suunati meid veel edasi. Ühel hetkel saime aru, et asjad nii ikka ei toimi ning kõndisime tagasi, kuni kuulsime mehi Durres hüüdmas. Kuna bussijaamad puuduvad on minibussidega mehed endale äriplaani välja mõelnud soovijaid Durresesse ning Tiranasse transportides. Ka meie saime sellise vaimustava bussi kogemuse. Üks organisatsiooni liige meelitab ligi inimesi, teine juhib ning kolmas kogub piletiraha. Buss väljub siis kui kõik istekohad on täis, meil vedas, ei läinud kaua aega kui alustasime oma sõitu. Buss oli isegi liiga täis ja üks noormees pidi kokkupandavale toolile vahekäigus istuma, juhtumisi meie kõrvale. Paarikümne minutilise sõidu järel selgus, et tegemist on itaalia keele filoloogiga. Väga piinlik oli oma algelist itaalia keele oskust üldse demonstreerida. Kahjuks oli tema nimi liiga raske, et seda hoobilt meelde jätta. Mees oli nii sõbralik, et aitas meid randa viivale bussile ja ütles kontrolörile, et ta teataks meile, kui on õige aeg maha minna.
Rand meenutas Agadiri. Justkui Agadiri Euroopa versioon. Rannajoon oli ümbritsetud rannabaaridega, kus olid lamamistoolid. Oli ka tasuline rannaala vaid lamamistoolidega. Päris palju oli kirjutatud Tirana lähedaste randade kehvast seisukorrast. Tõepoolest ei olnud vesi nii puhas kui oleks võinud olla, ka vesi polnud enam nii soe kui oli Mustas meres. Pigem oli see hea, Bulgaaria meri oli siiski liiga soe. Peale rannas käiku me väga kauaks enam linna ei jäänud ja asusime taas bussiga teele, erinevuseks oli vaid see, et Durreses on korralik bussijaam. Meid ootas sellel päeval ees väga tähtis kohtumine. Meil õnnestus rakenduse Couchsurfing abiga leida endale öömaja hispaanlase juures. Seega tahtsime ennast korda seada, läksime suurde kaubanduskeskusesse ja sealne tualett teeb nii mõnelegi paleele silmad ette. Kui sa reisid bussidega, on tualetis enda kohendamine täiesti casual case.

Alejandro oli meie võõrustajaks Tiranas. Tore hispaanlane, kes alaliselt elab Albaanias ja töötab Hispaania saatkonnas. Saime temaga ooperimaja ees kokku ja suundusime koos venelannaga viiekesi kohvikusse. Venelasega suheldes mõistsin, et isegi kõige lihtsamad vene keelsed sõnad on minu mälust kadunud. See oli hirmutav, sest juba järgmisel nädalal pidin taas kooli naasma. Igatahes pärast kohvikut läksime kommunismi sümboli juurde. Nimelt tutvustas Alejandro meile linna keskel asuvat püramiidi. Väga kommunistlik mahajäetud ehitis, kuhu on kohalikel komme ronida. Ilusa vaate tõttu linnale soovitas ta meil kõigil üles ronida. Heleri põlv oli aga endislet kehvas seisus ning venelasel oli tegelikult üsna kiire lahkumisega. Seega ronisime kahekesi püramiidi tippu. Avanes tõepoolest imeline vaade linnale, veel enam et oli päikeseloojang.
Püramiidist ennast alla libistamine tundus ülevalt päris hirmuäratav, aga kui hoog on juba sees, suureneb ka adrenaliin. Maa peale naastes jätsime venelannaga hüvasti ning läksime oma ööbimispaika. Peale korteriga tutvumist ja muusika kuulamist läksime välja sööma. Üritasime tellida Albaaniale iseloomulikke roogasid, aga lõpuks olid laual siiski ka friikad 😄 Õhtul otsustasid ülikoolis käinud inimesed mind harida filmiklassika osas ning üheskoos vaatasime õudusfilmidele alusepanijat. "Psycho" on väga sügava sisuga ja ma mõistan nüüd, kust õudusfilmide sürreaalsed sisud alguse said.
Kuna meie võõrustaja läks hommikul tööle ja meil polnud veel pileteid Makedooniasse, asusime bussipileti jahile. Nagu varem mainitud puudub Albaania pealinnas busiijaam. Tänavad on bussifirmasid täis, kes müüvad erinevates suundades pileteid. Ustele on kirjutatud sihtkohad, aga igaksjuhuks tasub alati üle küsida. Vahepeal oli isegi tunne, et läheks üle mere Itaaliasse. Nii kõndisimegi mitmeid tunde sobiva ajaga Skopje bussi otsinguil. Olime seda ka eelmised 2 päeva teinud, aga mis seal ikka. Soovisime küll ööbussiga Skopjesse minna, aga parim variant, mis me leidsime oli kl 19:00 väljuv buss. Kui buss oleks väljunud kesköö paiku oleksime Makedooniasse hommikul jõudnud. Aga mis seal ikka parata. Kui olime viimaks bussipiletitega asjad korda saanud asusime kõrgusi vallutama. Läksime kellatorni, kuhu viis kitsas trepp. Pidime ideaalis seda viiekesi juba eelneval õhtul külastama, aga uksed suleti vaid paar minutit enne meie saabumist. Vaade oli jällegi kaunis. Linna teeb eriliseks peale bussijaama puudumisele ka see, et seal pole vanalinna ja vaatamisväärsusi on häbematult vähe. Teede keskele on tehtud kaunis allee, kus on prügikastid, aga pole pinke. Kui sa juhuslikult kõnnid teisel pool teed ja soovid prügi visata, pead üle tee minema. Geniaalne!
Päev oli ülimalt palav ja lämbe, kuigi ümberringi olid juba erinevad sügismärgid. Istusime lihtsalt ühe koha peal ja sulasime. Tegelikult oleksime pidanud neist märkidest aru saama, mis meid ees ootama hakkab, aga sel hetkel ei osanud seda siiski oodata. Poes kohtusime juhuslikult Alejandroga ning saime oma asjade juurde naasta. Kui hakkasime bussile minemiseks valmistuma hakkas paduvihma sadama. Oli kuulda ka äikese kärgatusi, tuul oli tugev ning peagi oli muutunud tänav jõeks. Päris vaimustav ilm õue minemiseks. Enne veel kui lahkusime tutvustasime oma võõrustajale Eestit läbi muusika ja huvitavate faktide 😉
Läbi vihma ja veest ujutava tänava liikusime oma bussifirma kontori poole. Ostsime veel byreki, see on väga toitev sai 😋 Ootasime kontoris inimest, kes viiks meid bussini, sest büroo kõrval olev oli ehitustööde tõttu suletud. Meid ootas suur ja tühi buss, peale meie kahe oli veel vaid 1 reisija. Esmalt suundus buss taas Durrese rajooni, kus sõitsime kortermajade vahele ning meid jäeti Heleriga bussi kahekesi luku taha. Bussijuht koos kohaliku reisijaga läksid bussist välja ning keerasid turvalisuse huvides ukse kinni. Mine tea, kes bussi koos meiega ärandada võib 😬 Igatahes rütmikas muusika mängis, buss oli tühi ja suht lahe oli lihtsalt ringi karata. Heleri lappis samal ajal oma kampsunit teibiga. Tuleb kasutada olemasolevaid vahendeid. Mõne aja pärast naases meie bussiseltskond koos suurel hulgal uute reisijatega. Algas sõit mööda rannikut, kus peatustest tuli rahvast kogu aeg juurde. Viimaks oli buss üsnagi rahvast täis. Peale mõnikümmend minutit und ja tunde niisama passimist saabus mingis Makedoonia bussijaamas peatus. Kõigil kästi uude bussi üle kolida, ega me päris täpselt ei tea, mida meile öeldi, aga me käitusime kohalike järgi. Kahjuks oli uus buss poole väiksem. Meie saime küll bussi, aga pole aimugi, mis sai teistest reisijatest. Umbes poole tunniga olime pealinnas, igaühelt küsiti, kus ta maha minna tahab. Justkui bussitakso. Meie läksime bussijaama, sest kell oli alles 4 hommikul ja väljas oli täiega pime.

​Meie viimased tööpäevad nägid väga veidrad välja. Meie tööaja algus nihkus hilisemaks ja mõni päev jõudsime tööle alles peale kümmet. Ka ilm mängis siin oma rolli. Sügis on Bulgaariasse jõudnud. Ilmad on muutunud vihmasemaks ja jahedamaks. Nii olidki paljud hommikud liiga märjad töö tegemiseks. Poriaugus töötamine ei ole just meeldivaim tegevus. Porikamakad jäävad talla alla kinni ning niimoodi tatsudes on tunne nagu modellil platvormidega looduse moeshowl. Ka meie tööjaotus muutus, hakkasime kahe grupina tööl käima. Esimene grupp asus tööle uuel objektil. Teine jätkas vanas kohas kaevamist. Esimene grupp, kuhu kuulusin ka mina, asus tööle keskaegse asula koristamisega. Koht oli võssa kasvanud ja me korjasime lõigatud heina ning oksad kokku, paljaste kätega kusjuures. Sest esimesel päeval polnud meil ei reha ega hangu. Sae ja trimmeriga tegelesid kohalikud mehed ning põllumees, kes meid võõrustanud oli, maksis kogu tegevuse kinni. Tore oli vahelduseks heina teha ja oksi koristada, seejuures näha, mis hakkab võsa alt välja paistma.

​Laupäevaks oli meile planeeritud reis kahte Bulgaaria endisesse pealinna. Esmalt läksime Pliskasse. Seal nägime kauni basiilika varemeid. Note pärast projekti. Leidsin youtube'st video, mis kajastab mingi teise EVT projekti tegevust antud ehitisel. Nad puhastasid piirkonda ning tänu nende tegevusele alustati basiilika rekonstrueerimistöödega. Need olid väga Rooma hõngulised. Quirino kui parkuuris kõva käsi ronis ehitise otsa. Sellest süttisid ka teised mehed ja peagi olid nemadki üleval. Edasi külastasime sealset muuseumit. Ostsin sealt endale poolvääriskiviga sõrmuse. Paar nädalat varem nähtud eksponaatide kogu kividest innustas mind viimaks isegi Bulgaariast neid toredaid kivikesi ostma. Veel külastasime läheduses asuvat lagunenud ehitist, ainult vundament oli järgi.
​Järgmisena sõitsime Madarasse. Ronisine paarsada trepiastet üles, et näha huvitavat kaljuseina. Tegelikult ei tahetud meid üles lasta, sest meil ei pidanud aega olema. Surusime siiski oma tahtmise peale ja üleval sai ära käidud. Veider, miks nad meid üldse siis sinna tõid, kui midagi näha ei saaks. Ka sealt ei läinud ma tühjade kätega minema. Sealne suveniiriputka tundus väga ahvatlev. Mu kollektsiooni lisandus veel üks poolvääriskivi, seekord kaelakee kujul. Meie reis hakkas toppama kui Giuseppe ja Marat ronisid vaateplatvormile, aga alla enam ei tulnud. Peale 20 minutilist ootamist naasesid nad vabandusega, et eksisid ära. Vaimustav! Järgmisena jõudsime taaskord paika, mis oli eelnevalt pealinn olnud. Sealses muuseumis näidati meile esmalt koha ajalugu tutvustavat filmi. Veel nägime sealset aaretekogu. Peale muuseumit läksime mägedesse taaskord varemeid vaatama. Koha tegid eriliseks kunagi toiminud veetorud, mis on tõestus kõrgtsivilisatsioonist.